Meie kiisul kriimud silmad, kutsus lapsi lugema

Ettelugemine ei ole pelgalt ajaveetmisviis, vaid kujundab väärtussüsteemi ja käitumismustri, mis kandub edasi põlvest põlve.

ANDRA KÜTT-LEEDIS

Oleme harjunud pidama end raamaturahvaks. Lugemistava puhul on paslik rääkida selle edasikandumisest: tavaliselt saab just ettelugemisest alguse lapse side raamatuga, tema lugemishuvi ning ise lugemiseni jõudmine.

Austraalia sotsioloogi Joanna Sikora ning Ameerika teadlaste M. D. R. Evansi ja Jonathan Kelley uuring kinnitab, et eestlased on oma raamaturiiulite pikkuse poolest maailmas esimeste seas. Uuringu järgi sõltub sellest, kui suur oli kellegi koduraamatukogu sellal, kui ta oli 16aastane, tema vaimne võimekus täiskasvanuna. Raamatute positiivne mõju avaldub seejuures vanemate majanduslikust seisust ja haridustasemest olenemata.¹ Mitmetes keeleteaduslikes uurimustes osutatakse lugemise ja paremate keeleliste oskuste seosele.² (Ette) lugeda tasub, kuna raamatute sõnavara on rikkalikum ja laused süntaktiliselt keerukamad kui lastega rääkimisel.³ Raamatud kui eluviisi loomulik osa on kindlasti seotud väärtushinnangutega ja mitte ainult parema lugemisoskusega, vaid paremate teadmistega ka reaalainetes ja seega laiemalt – parema hakkamasaamisega elus.

Kas lugemine on ikka lihtsalt põlvest põlve edasi kanduv harjumus? Kas need õnnelikud, kes on kasvanud raamaturiiulite keskel, kust tihti ka raamat haarati ja ette loeti, ja/või kes on kasvanud lugemist soosivas ja väärtustavas kodus, loevad ka oma lastele? Kas lugemistraditsioon on aja jooksul ühiskonna muutustega kohanenud? Kui loetakse, siis kes loeb ja mida loeb? Kas digiajastu ja -kultuur mõjutavad lugemiskultuuri edasikandumist? Nendele küsimusele otsisin kevadel vastust koos Tallinna ülikooli tudengitega.⁴

Lapsepõlv raamatutega

Uurimusse kaasati nii ühe pere eri põlvkonnast täiskasvanuid kui ka eri vanuserühmade lapsevanemaid ning lastetuid täiskasvanuid. Ühtekokku vastas küsitlusele 581 inimest, kellest üle poole olid 30–39aastased, arvult järgnesid 70aastased ning vanemad. Üksikuid vastuseid saadi ka alla kolmekümnestelt. Kõige pikem järgnevusliin hõlmas neli põlvkonda.

Ligi 70% uuringus osalenutest vastas, et neile loeti lapsepõlve kodus ette. Seejuures leidis üle poole vastanutest, et neile loeti ette tihti. Kõige sagedamini oli ettelugejaks ema, järgnesid vanaema, isa, õed-vennad ja vanaisa ning seejärel riburadamisi tädid, onud, vanatädid ja lapsehoidjad. Peale ettelugemise mainiti ka muinasjuttude vestmist ja muude lugude jutustamist, seejuures kordus mitmes vastuses vanaisa kui jutuvestja kuvand. Jutustatud lood vääriksid kindlasti uurimist: milliseid lugusid edasi anti, kas ja kuidas need pärimusena edasi elavad?

Ligi 20%-le vastanutest loeti raamatuid ette harva: „olid rasked ajad“, „ei mäletagi“, „ei ole jäänud sellest ühtegi mälestust“. Siin tuleb mõistagi arvesse võtta vastaja toonast iga ja teda sel ajal ümbritsenud olukorda. Rein Veidemann on tabavalt sedastanud, et kujutlus massiliselt lugevast maarahvast jääbki ilmselt kujutluseks, sest esiteks eeldab lugemine vaba aja olemasolu, mida jagus taluperes väga harva(dele), ja teiseks on keeruline mõõta lugemise levikut enne 1960. aastaid, mil viidi läbi esimesed vastavad sotsioloogilised uurimused.⁵ Eestlaste lugemisharjumuste uurijad on viljaka ajana esile toonud 1950ndate aastate ja riigi iseseisvumise taastamise vahelised neli aastakümmet ning täheldanud madalseisu 1991. aastast uue millenniumi alguseni.⁶ Värske statistika järgi kasutab raamatukogude teenuseid iga teine Eesti elanik ning seega on raamatukogud suurima klientuuriga kultuuriasutus Eestis.⁷ Kes on need lugejad ning kuidas jaguneb nende aeg eri meediumidest pärit info tarbimise vahel? Kahtlemata on tegu oluliste teemadega, mida tuleks samuti uurida.

Muinasjutud ja klassika

Mälestuste tekkemehhanismi uurijad on esile toonud, et samavõrra kui keele ja eneseteadvuse areng (minapilt) mõjutavad lapse mälestusi tema perekond ja keskkond. Varasemates mälestustes kajastub see, mida kodus tehti, millest räägiti. Seda omakorda mõjutab laiem kultuurikontekst – mida ja kuidas lapsega suheldes räägitakse.⁸

Tallinna ülikooli uuringus osalenutele on ettelugemisest jäänud eredad mälestused. Vaid paar protsenti vastanutest ei mäleta, mida neile ette loeti. Üle poole nendest, kes loetut mäletavad, on nimetanud muinasjuturaamatuid ja muistseid jutte, nagu vendade Grimmide ja Hans Christian Anderseni muinasjutud, „Saja rahva lugude“ sari ja „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Tsitaate uuringust: „Ema luges väiksena ka „Kirju-Mirjudest“, vanaema luges korduvalt näiteks Juhan Liivi „Nõia tütart“, isa luges enne kooli ette kõik eesti keelde tõlgitud eeposed“, „Omal kohal olid ka väljamõeldud lood, kus meie pere liikmed olid tegelaskujudena. Samuti sai raamatus olemasolevate tegelaskujude nimede asemele pandud meie pereliikmete nimed“, „Kõikvõimalikud ilusate illustratsioonidega muinasjutud nagu „Pöial-Liisi“, „Lumivalgeke“, „Okasroosike“, „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“, „Õlepullike-tõrvamullike“, „Valge ja must Karoline“, „Jussikese seitse sõpra“. Ka muistendeid ja tekkelugusid mäletan lapsepõlvest“, „Vanaema luges erinevate maade muinasjuturaamatuid. Samuti olid ettelugemiseks väikesed taskuraamatud erinevate maade muistenditega“, „Vanaemal olid omad välja mõeldud lood, elust ja õpetlikud. Ema luges lasteraamatuid, aga jutustas samuti oma fantaasia järgi“, „Mäletan, et jutustati rohkem lugusid, kõik tuntumad muinasjutud, nt eesti rahvajutud, -lood“. Uuring kinnitab, et mitme sugupõlve ettelugemisvaras on olnud tähtsal kohal muinasjutt kui õpetlik lugu ja moraalne kompass ning ühtlasi loovuse ja fantaasia allikas.

Eri põlvkondi ühendab ka hulk lastekirjanduse klassikasse kuuluvaid teoseid. Nii on praeguste laste vanemate ja teiste samast põlvkonnast täiskasvanud raamatusõprade lugemislaual kindlasti olnud Astrid Lindgreni raamatud: „Pipi Pikksukk“, „Bullerby lapsed“, „Vahtramäe Emil“, „Karlsson katuselt“, „Madlike“, „Lärmisepa tänava Lota“, „Hulkur Rasmus“ jt. Eesti oma klassikast mainiti kõige sagedamini Eno Raua „Sipsikut“ ja „Naksitralle“ ning Ellen Niidu raamatuid. Mitu korda nimetati ka Julius Oru „Muna“, August Kitzbergi „Piibeleheneitsit“, Silvi Väljali „Jussikese seitset sõpra“, Elar Kuusi „Memme musi“ ja Felix Kotta raamatut „Vaat, mis juhtus“. Uuemat eesti lastekirjandust esindas vastustes ainuautorina Andrus Kivirähk.

Aabits ja ükskõik mis

Nimetatud teoste loetelu oli pikk, lootusetu oleks katse kõik need ühte artiklisse mahutada. Kui ettelugemispalu kuidagi siiski põlvkonniti ja põlvkondadeüleselt rühmitada, tuleks nimetada ka paljudele esimest raamatut aabitsat ja üldisemalt, mida riiulis üldse leidus/leidub. Tsitaate uuringust: „„Mõmmi ja aabits“ oli esimene – ette- ja iselugemise raamat, esimene mälestus“, „Vanaema juures loeti kõike, lastekirjandusest kuni ajakirjade ja ajalehtedeni välja! Vanaemal oli ühest toast tehtud nagu raamatukogu“, „Mäletan suurt lasteraamatukappi, mis oli raamatuid kihiti täis, sealt võtsime järjest. Isa luges mulle pikalt õhtuti enne magama minekut. Lugemisele tulid paljud raamatud, nende seas ka Piibel, „Iidsete aegade lood“, „Laaned ja veed“ ja kindlasti veel palju lastekirjanduse klassikat“, „Ema ja vanaema lugesid kõike, mis kodus oli ja mida ma soovisin. Isa – minu soovil ainult „Buratinot“ ja eesti rahvajutte Reinuvader Rebasest“, „Ema luges lasteraamatuid, mis meil kodus olid: „Väike Aatomik“, „Nublu“, „Suur maalritöö“, „Sipsik“ jne“.

Ette loeti unejutuks ja koos vaba aja veetmiseks. Enam kui poolele vastanutest loeti ette siis, kui nad ise veel lugeda ei osanud, seejuures kolmandikule ka hiljem, mil ise juba lugeda osati. Uuringu vastanute suuga: „Vanusega ettelugemise viisid muutusid – teismelisena lugesime üksteisele lemmikkohti. Nüüd, kui me ei kohtu, siis vahetame Messengeris emaga lõike raamatutest, mis meeldivad või kõnetavad meid. Loeti ette, sest peres oli nooremaid lapsi, kellele see traditsioon oli tähtis. Palusin ise ette lugeda, sest mulle meeldis kuulda ema või vanaema häält“, „Isa töötas raadios ja see oli talle ka treeninguks“, „Perega koos veedetud õhtud. Lihtsalt keegi luges kõigile ette. Näiteks lehesaba krimilugusid või kui oli laenatud raamat ja tuli kiirelt läbi lugeda (põrandaalune kirjandus, nn eestiaegne)“, „Kui olime vanaema juures kõik lapselapsed koos, siis vanaema luges kõigile korraga“, „[Vanaema] .. luges .. meile vennaga samamoodi ette, kuni me olime nii 15aastased“. Nagu ikka, saab puudust tunda vaid sellest, mida ollakse kogenud. Nii vastas suurem osa küsitletutest, kellele lapsepõlvekodus raamatuid ette ei loetud, et nad ei tundnud sellest ka puudust.

Ettelugemine põlvest põlve

Vastus uurimuse ühele olulisemale küsimusele mõistagi rõõmustab: üle 90% vastanutest, kellele ette loeti, luges/loeb raamatuid ka oma lastele. Seega kujundab ettelugemine uurimuse põhjal väärtussüsteemi ja käitumismustri, mis kandub edasi põlvest põlve.

Lugemisega alustatakse küsitluse järgi varakult: suurem osa ehk 87% vastanutest on oma lapsele hakanud ette lugema enne tema kolmeaastaseks saamist, 8% alustas ettelugemist siis, kui laps oli 4–7aastane, ning 5% vanematest hakkas lapsele ette lugema koguni enne tema sündi.

Miks on varajane ettelugemine tähtis? Erinevused lapse keelelises arengus ilmnevad juba esimesel eluaastal, avaldudes näiteks esimeste sõnade kuuldavale toomise ajas ja sõnavara kasvu kiiruses. Kõne varajane areng soodustab ka kognitiivseid ja sotsiaalseid oskusi, mistõttu saab lapsest kiiremini keelekollektiivi liige. Arvatakse, et nelja-aastaselt on välja kujunenud pool lapse vaimsest võimekusest ning kaheksa-aastaselt 80%. Seega saab lapse vaimseid võimeid pärast kaheksandat eluaastat, olenemata tema ümbrusest, muuta umbkaudu 20% ulatuses – niivõrd suur roll on kasvukeskkonnal! Kahtlemata pakub ettelugemine viljaka pinna lapse keele arenguks.

Küsitluse järgi loetakse enamasti ette iga päev (60% vastanutest), kolmandik loeb sageli ning vähem kui 5% loeb harva. Harjumuseks kujuneb miski, mida tehakse regulaarselt – eks ole see tõenäoliselt nõnda ka lugemisega. Ja eriti just ettelugemisega: jõuab laps nii ju kirjanduseni, tekib üldse huvi raamatute vastu ja arusaam, et lugemine on tore ajaviide. Niisugusel juhul ei ole muret, et kohustuslik-soovituslik kirjandus talle hiljem koolis tuska teeb.

Leidus ka üksikuid seesuguseid vastuseid nagu „loen, kui lapsel tuleb tahtmine, kui lapselapsed külla tulevad või neid ise külastan“. Enam kui pool lasteta täiskasvanutest, kellele lapsepõlvekodus loeti, usub, et hakkab ette lugema ka oma lastele. Nagu on mitme uuringu järgi⁹ teada, mõjutavad inimeste uskumused ka nende käitumist.

Kõige sagedamini loevad jätkuvalt ette emad. Erinevalt praeguste lapsevanemate lapsepõlvekodust loevad aga nüüd sagedamini ette ka isad. Vanavanemad on endiselt olulisel kohal, kuid jäävad ettelugejatena lapsevanemate kõrval siiski selgelt tagaplaanile – seekordne uurimus ei anna kahjuks vastust küsimusele, miks see nii on. Üks põhjus võib olla muutunud peremudelites: enam ei ela kolm põlvkonda nii sageli koos ning väikese lapsega töölt koju jääda saavad praegu ka isad. Samuti on meie vanemaealised üha kauem rakkes tööturul. Lastekeeleuurimustes on aga teada, et mida rohkem on inimesi lapse suhtlusvõrgustikus, seda eriilmelisem on ka tema keelekeskkond – seega on ettelugejana väärtuslik iga inimene.

Uute tegijatena on ettelugejate hulka lisandunud ekraan ja audioraamatud. Vikerraadio järje- ja unejutte on saanud küll kuulata juba aastakümneid, kuid nüüd kuulatakse salvestisi ka telefonist ja arvutist. Mõistagi on lapse sõnavara arengule, fantaasiale ja loovusele kasulik iga kuuldud lugu, kuid omaette kuulamine võtab ära võimaluse loetu/kuuldu üle arutleda, mis on tähtis loo tõlgendamisel.

Ettelugemine täidab endiselt kõige sagedamini unejutu ülesannet. Unejutt kui magamaminekurituaali osa on ühine mitmetele kultuuridele, teisisõnu midagi sotsiokultuurilist. Ettelugemine on paljudele tähtis seetõttu, et nii saab koos aega veeta. Praegused vanemad peavad seejuures ettelugemise juures õppimise funktsiooni hoopis tähtsamaks, kui peeti seda nende lapsepõlvekodus. Mõistagi on tänapäeval meelelahutuseks palju võimalusi, kuid ei olnud neid eelmisel sajandilgi vähe.

Tähenduslikud tekstid

Uuringus tuli selgelt esile lapsepõlves loetud tekstide mõju hilisemale tekstivalikule. Kõige sagedamini on lapsevanemate lugemislaual jätkuvalt muinasjutud ning kirjandusklassika. Veel enam – paljude vastuste järgi on enamik kodus leiduvatest raamatutest pärit juba lapsepõlvekodust. Edasi on antud pere aabitsad, aga ka kõik muud armastatud raamatud ja kirjutised: „Kõik, mis kannatab, on edasi antud. Neljas põlv loeb raamatut „Metsluiged“. „Kalevipoeg“ on ka suguvõsas liikunud. Enamik raamatuid on edasi antud siiski alles teist või kolmandat põlve, mitte kauem. Samuti on meie peres Piibel 1800ndate teisest poolest. Raamatuna me seda ei loe ja usklikud me ei ole – see on lihtsalt esivanemate pärand“, „Lasteraamatute riiul on käinud käest kätte, kodust kodusse“. Peale raamatute liiguvad edasi ka vanavanemate välja mõeldud jutud ja lood elust enesest: „Perega seotud lugusid teavad lapsed ja lapselapsedki“, „Vanaema räägitud lugusid teavad ka minu lapsed“.

Kõige populaarsemale tegelasele Sipsikule on hoogsalt järgnemas meie uued raamatukangelased: Andrus Kiviräha Leiutajateküla Lotte, Aino Perviku Paula ja kaugemalt J. K. Rowlingu kuulus võlurpoiss Harry Potter. Kirjandusklassika elab: Tove Janssoni muumitrollid ja Astrid Lindgreni aegumatud tegelaskujud on ringiga tagasi. Kindlasti on paljud neist saanud kuulsaks või kuulsamaks tänu maailmale, mis on loodud raamatute juurde, nagu filmid, teemapargid jms. Kui kõik see toob ka kirjandusele lähemale, ei saa olla see ju sugugi halb!

Raamatusõbrana saan artikli lõpetada südamerahus: lugemistraditsioon kestab edasi. Kõik elav tahab aga hoolt ja armastust ning traditsioon selle sünniks üldse harjumust. Ei ole hilja võtta kätte raamat ja lugeda ise, koos ja ette. Nii ei pea pealkirjaks laenatud kõigile teada viisijupi sõnad lõppema üldse nii, nagu need lõpevad. Ettelugemisest kujuneb tore lugemisharjumus ja kui miski on tore, siis sugeda ei pea saama keegi, andke vaid uus raamat!

Andra Kütt-Leedis on lastekeele uurija ja raamatusõber. Möödunud aastal kaitses ta Tallinna ülikoolis doktoritöö „5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga“¹⁰.

1 Joanna Sikora, M. D. R. Evans ja Jonathan Kelley, Scholarly culture: How books in adolescence enhance adult literacy, numeracy and technology skills in 31 societies. – Social Science Research 2019, kd 77, lk 1–15. https://doi.org/10.1016/j.ssresearch.2018.10.003

2 Hannah Sheldon-Dean, Why Is It Important to Read to Your Child? – Child Mind Institute 13. V 2023. https://childmind.org/article/why-is-it-important-to-read-to-your-child/

3 Dominic W. Massaro, Reading aloud to children: Benefits and implications for acquiring literacy before schooling begins. – The American Journal of Psychology 2017, kd 130, nr 1, lk 63–72. https://doi.org/10.5406/amerjpsyc.130.1.0063

4 Projektis osalesid Katrin Peters, Anneli Kesküll, Kertu Künnapas, Kirke Jõgis, Kaisa Lohu, Jevgenia Polkovnikova, Marit Martin, Maret Nurklik, Caroly Veinberg, Angela Ling, Karina Eisenschmidt, Tiina Paas, Katrin Kõiv, Karina Kaur, Liispet Undusk, Kerli Vahejõe, Andželika Sinijärv-Sääsk, Silja Alumets, Anna-Mari Martinson, Natalja Kask, Nele Pihlak, Helena Gulbis ja Gerda Aasamets. Projekt viidi läbi Tallinna ülikooli erialasid lõimiva uuenduse ehk ELU õppeaine raames.

5 Rein Veidemann, Eestlased – kas endiselt raamaturahvas? – Postimees 27. X 2018. https://arvamus.postimees.ee/6438253/eestlased-kas-endiselt-raamaturahvas

6 Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004. Toim Peeter Vihalemm. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.

7 Kultuuriministeeriumi statistika. Vt https://www.kul.ee/kultuurivaartused-ja-digitaalne-kultuuriparand/raamatukogud

8 Celia B. Harris, Penny Van Bergen, It takes two: A dyadic approach to the content and functions of vicarious memories. – Journal of Applied Research in Memory and Cognition 2023, kd 13, nr 2, lk 185–189. https://doi.org/10.1037/mac0000180

9 Albert Bandura, Self-efficacy in Changing Societies. Cambridge University Press, 1995; Eda Erdem, Özcan Demirel, Teacher self-efficacy belief. – Social Behavior and Personality 2007, kd 35, nr 5, lk 573–586.

10 Vt https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:945190