Meile – midagi head

Doris Kareva

Eesti Kirjanike Liidu aastakoosolekuks 23. märtsil on vastloodud kirjastus Luul avaldanud Jaan Malini koguteose „Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010”. Kust tuli ajend selline kogumik välja anda ja on sel mingi seos Kivisildniku omaaegse laineid löönud nimekirjaga? Jaan Malin: Eks kõik on omavahel seotud. Kuigipalju mõjutas Kivisildnik ikka, aga kahtlemata ei olnud tema ainus. Minul on mitu peret. Üks on kirjanike liit, üks on kirjanduse selts ja üks on EYS Veljesto. Viimati kirjutasin ma raamatu, kus on sada Veljesto liikmetele pühendatud luuletust. Siis mõtlesin ka, et peaksin teisele, või järjekorras esimesele, ehk siis kirjanike liidule samuti raamatu kirjutama. Seal on nii palju inimesi, kes lähevad mulle korda, et ma lihtsalt tahtsin seda teha. Aga et mingisugune piir tõmmata, leidsin ilusa vormi: nagu Kivisildnik, võtsin minagi ajalise piiri, EKL seisuga 1. jaanuar 2010. Seetõttu ongi praeguses raamatus pühendusluuletusi mitmele inimesele, keda meie hulgas enam paraku pole. Praegu tunnen end küll mõnes mõttes tühjana, nii et kolmanda perekonna ehk siis kirjanduse seltsi juurde veel ei jõua minna. Natuke meenus mulle selle kogumiku koostamise ajal ka kujutava kunsti valdkond, nimelt Olev Soansi kultuuriloolised kaardid. Peaaegu iga luuletuse juures on ka visuaal ehk siis pilt sellest inimesest, kellele on luuletus pühendatud. Neid, kelle pilte ma ei leidnud, on ehk kuus 306st, nemad on siluetiga markeeritud. Aga fotode otsimine võttis omajagu aega ja nende töötlemine samuti, tekstid olid valminud varem.

Milline oli su töömeetod – kas mööda nimekirja A-st Ü-ni või alustasid tuttavamatest autoritest ja lõpetasid sulle vähem tuntutega? Kuidas lahendasid olukorra endale päris tundmatute puhul?

Esialgu lugesin nii nende teoseid kui mitmeid leksikone. Kui olin oma tuttavad kõik läbi kamminud ja n-ö läbinud ka need, kellega olin tuttav loomingu kaudu (neid oli umbes 2/3), siis hakkasin otsima andmeid puuduolevate kohta. Läksin mõne kolleegi juurde, kes ühte või teist tundis, ja palusin: ütle mulle tema kohta midagi head.

See võis olla Ain Kaalep, kes seda mulle esimest korda ütles, vähemasti tema suust ma seda mäletan: igas inimeses on head, oska seda ainult näha. Püüdsingi just seda head leida. Paraku oli nimekirjas neidki, kelle puhul ei saanud ma kelleltki midagi teada, ei seda, kus ta elab, ega seda, mida teeb. Nende puhul kirjutasin midagi, millest oletasin, et vähemasti ebameeldiv see neile ei ole. Kasutasin küllalt palju ka sellist vormi, mille sõber kirjandusteadlane Arne Merilai nimetas akrokiasmiks.

Selle terminiga pole ma varem kohtunud. Kas seletaksid lähemalt?

Arne mõtles selle termini välja. Meetod on selline: esireas ülevalt alla on eesnimi ja selle järel alt üles perekonnanimi; iga rea viimaseid tähti pidi on ülalt alla perekonnanimi ja seejärel alt üles eesnimi. Selline peegeldus, kiasm.

Sõna akrokiasm tulenebki akrostihhonist ja kiasmist. Uurisin, kas seda on kusagil maailmas tehtud – olen täiesti veendunud, et on –, aga pihta ei saanud.

Üks Eestis ehk tuntumaid akrostihhone on Andrus Rõugu „Sinimustvalge”, mis 1981. aastal Loomingus ilmudes tõi autorile küll kaasa tõsiseid tagajärgi. Mis võiks olla põhjus endale selliste loomist raskendavate vormiliste tingimuste seadmiseks – on see omamoodi enese proovilepanek?

Üks asi on kindlasti proovilepanek. Näiteks tõlkijate puhul püüdsin teha niimoodi, et selles akrokiasmis on nende olulisemate tõlgete pealkirjad sees. Et oleks täiesti personaalne. Ja mõnede luuletajate puhul võtsin nende luuletustest read, mis kokku andsid nende nime.

Olin väga rõõmus, et suutsin teha näiteks Nikolai Baturinist mulgikeelse topeltakrostihhoni, kus ees- ja perekonnanimi olid ühepikkused.

Küllap oli see otse uskumatu töö ja pühendumine omajagu inspireeriv. Mul on mulje, et pühendusluuletuste vorm pole praegusajal eriti levinud, eriti väliseesti kirjanduses oli see aga vägagi sage. Sina oled aga pühendusluuletusi ennegi kirjutanud, näiteks kogus „Sinule”.

Tööd oli küll. Teisest küljest on see üks loogilisemaid asju, näiteks kui ma kellestki hoolin või ka lähen kellegi sünnipäevale – luuletaja ju võiks kingiks viia unikaalse luuletuse?

Elegantsiga mänglemine on mulle ka meeltmööda olnud. On väljendatud, nagu see konkreetne raamat oleks väga mehaaniline – aga kui nii võtta, on riimid ju samuti mehaanilised?

Ütleme siis, et tegu on tugevale konstruktsioonile rajatud teosega. Ja olgu näiteks toodud küll mitte akrokiasmi, vaid akrostihhonina vormistatud pühendusluuletus eesti luuletajale Liidia Tuulsele, kes lahkus meie seast 17. märtsil Stockholmis, oma sajanda sünnipäeva eelõhtul klaverit mängides ümbritsetuna lastest ja lapselastest, sõpradest ja sugulastest, headusest ja armastusest.

OSKAJA
 
Luidetest sinna, paremat kätt
isekalt onn jäänud valguse varju.
Inimene ei vajagi palju
(detailist väiksest on küll ja küll)
isegi siis, kui merepõhjas
aulik jumalus kingib tal` ehte.