Millest mõtled, kirjanik? – Baskerville’ide must koer

PAAVO MATSIN

Tänavu sügisel saab sada aastat Eesti Kirjanike Liidu asutamisest. Siinses juubelisarjas uurime, mis mõlgub mõtteis meie praegustel kirjanikel.

Paavo Matsin artiklikogumiku „Kirjandus ja alkeemia“ esitlusel korp! Fraternitas Liviensise konvendis Tartus.

Erakogu

Vene kirjanikul ja tõlkijal Jevgeni Golovinil on laul „Baskerville’ide must koer“, mis sobib päris hästi iseloomustama praegust hirmuühiskonda: keegi neab su nime, seinalt kukub pilt, õues on õudsed porised jäljed, keegi kuulab kogu aeg seina taga Bachi, kuskil haugub koer, ka naine peab sind hulluks, ja pealegi, tal on ka hirmutavalt mustad juuksed!

Ühelt poolt räägitakse pidevalt sallivusest ja humaansusest, teiselt poolt ümbritseb meid üks kõige halastamatumaid epohhe inimkonna ajaloos – ja just nii luuaksegi „negatiivse sõnamaagia paradoks“ (Golovini mõiste). See on keelekasutuse negatiivne maagia: mida rohkem räägitakse rahust, seda lähemal on tegelikult sõda. On külmade tähtede ja tumedate agressioonide aeg, nagu ütleb Golovin samas laulus.

Tänapäeva materialistlikul inimesel on raske elada, tal ei ole mingeid konkreetseid orientiire. Sõitsin ükspäev Tartus taksoga kurikuulsasse Ümarlaua baari ja vestlesin auto-Führer’iga – ka taksojuht arvas, et kohe on venelane sees. Selline arvamine on muidugi eestlasel õigusega veres. Kui jõuluajal näidatakse jälle ETVs järjepanu „Kevadet“, „Suve“ ja „Sügist“, ei pea olema eriline mõttehiiglane, et tegelasi jälgides aru saada: me elame keerulises geopoliitilises asukohas, kus riiklikud formatsioonid on ajaloos olnud muutlikud päris rütmiliselt.

Ja siis on ka kirjanikud, kes seda kõike oma teostes võimendavad. Halb, kui seda tehakse traagiliselt, nutuvõruga suu ümber, ilma lugejat päästva katarsiseta. Minu arust on palju parem kogu see hirm välja naerda, isegi kui surm seisab silme ees, muuta düstoopia koomiliseks ja iseenda paroodiaks.

2021. aasta novembri lõpus külastasin üle mitmekümne aasta jälle Berliini, et esineda kirjandusürituste sarjas „Europe Readr“ toimunud kirjandusõhtul, mille teema oli Stanisław Lemi 100. sünniaastapäeva puhul tulevikulinnad ja elu tulevikulinnades. Maskistatud Berliin (lubatud on ainult FFP2 respiraatorid, mitte eesti kodukootud lillelised ja muud) tundus tõelise tuleviku­linnana, kus valitses suhteline õhtune tänavapimedus (pidavat olema sõjast jäänud traditsioon) ja võimutsesid rotid. Hackescher Markti jaamas S-Bahnilt väljudes avanes suurepärane võimalus jälgida päris korralikke rotimanöövreid nii põõsaste kui ka tänavakohviku toolide all! Ütleme nii, et rotid olid Berliinis võrdlemisi tugevalt sees! Käisin neid reisi ajal päris mitu korda vaatamas. Nad olid võrdlemisi prisked ja kartmatud! Vaatasin imestusega ka üleni kalleid Halti riideid kandvat kerjust, kes oli end miski sildikesega väljakuserva istuma sättinud. Ööseks ta, jeesusejuustega flegmaatiline hipi, ilmselt lahkus, sest muidu oleks küll tänavarotid ta nina ära söönud!

Üritus ise oli aga üle ootuste huvitav, sest kohal oli futuroloogide raskekahurvägi USAst ja Poolast, kaks vägagi erudeeritud professorit, ning sealse meediakunstile pühendatud muuseumi direktor, pingiridades istus ka saadikuid, Berliini kõige olulisemate kirjandusinstitutsioonide juhte jne. Ega tänapäeval ju väga aru ei saa, kes on tähtis, sest kõik käivad kampsuni või siis oversize-riietega justkui depressioonis teismelised. Seda panin aga küll tähele, et ühel mehel olid ilusad kalossid ja väärikas ristlips nagu vanal parunil. Tahtsin temaga pärast veidi juttu ajada, aga tänav oli liiga hämar … Jäin kogu õpetatud kirjandusvestluse ajal seisukohale, et meil küll ei ole erilist tulevikku, kuid sellegipoolest tuleb igasugused düstoopilised moolokid pigem välja naerda. Üldjoontes oldi minuga nõus, kuid kohati keerati ikkagi jutt harjunult kuhugi progressi peale.

Jevgeni Golovinit meenutades võib tõdeda, et see meie hulgast nüüdseks kahjuks lahkunud vene erudiit oli väga õpetlikult alkeemilise arusaamisega. Nimelt ei uskunud ta ei katseklaasilaste võimalikkusesse või vajalikkusesse, ameeriklaste Kuul käimisesse ega ka aatomipommi olemasolusse. Moodne inimene võib nüüd naerda seda vana Moskva alkeemikut ja pidada lollikeseks. Kuid … Golovin ei uskunud ka surma olemasolusse! Paganluse pooldajana – tema haual kõrgub võimas menhir-kivisammas, ilma ühegi kirjata – oli ta seisukohal, et surm on paljas abstraktsioon. Inimesed, kes usuvad surma, on sama rumalad nagu need, kes peavad sarnaseks lendavat flamingot ja vibunoolt, seda lihtsalt välise sarnasuse tõttu. Surm pidi Golovini arvates olema küll järsk pööre inimese elus, aga mitte midagi lõplikku, sest ka teadvusetu inimene on ju laibaga sarnane! Ta rõhutas ikka, et ei tohi alluda keele negatiivsele maagiale, kui mingi sõna läheb meie psüühikasse ja tekitab hirmu, nagu näiteks ka sõna „aatomipomm“! Ja et ei ole midagi katki, kui me tõesti peaksime surma saama!

Aga enne surma tuleb muidugi ka kirjutada, ja seda on alati parem teha naerdes, mitte nutuvõruga ümber suu! Mul tuligi just trükist välja artiklikogumik „Kirjandus ja alkeemia“. Paar viimast aastat olen kirjutanud ka romaani „Gogoli disko“ järge pealkirjaga „Lenini valss“, mis peaks nüüd jaanuaris ilmuma. „Lenini valsi“ tegevus toimub düstoopilises Tartus, mille on vallutanud Soome ja kus ökoleninistidest linnaelanike üle valitsevad põhiliselt dändilikud kassijõugud. Üheks pea­tegelaseks uues romaanis on aga Lenini vend Dmitri, kellel oli kunagi Tartus isegi oma muuseum! Lõpetangi oma mõtiskluse pisikese tsitaadiga „Lenini valsist“: „Väikese Vanemuise pargis ehk Patriarhi tiikide juures pikutasid kasakassid ehk kasak-barokk-kassid, üks siinse kandi värvikaim kassijõuk, madala tataripärase laua ümber. Nende seast üks, loomulikult naissoost, oli elevandi­seerunud ehk tiine ning sõimas parajasti teiste kasakasside toodud pilsnerit heinaks. Kizjaki, loomasõnniku suits, mattis siin hinge. Et jõuda raamatupoodi Düstoopia, pidi Dmitri Iljitš Ištar sellest seltskonnast mööda hiilima, ning oli võrdlemisi jabur loota, et ülikooli­pedellid just täna nii kaugele korda pidama viitsisid tulla. Pealegi oldi teda juba märgatud, nii et tiine-kasak-kass saatis talle kaks oma alluvat, kes olid mustad nagu rotid, kallale.“

Elame veel, sõbrad! Kohtume pärast sõda Ümarlaua baaris!