Tuttava linna tuled – Minu Puka

JÜRI KOLK

Peksa sain Pukas õigupoolest ainult kaks korda. Või, noh, see ka mõni peks. Kolisime sinna perekondlike keerdkäikude tõttu, kui olin 13aastane. Olin jõudnud veel ära näha Merle Karusoo „Olen kolme­teistkümne aastane“. Meeldis, tundus kohane, aga ei mäleta suurt midagi. Peaks üle lugema.

Ahjah, peksasaamisest: olin Pukas veel suhteliselt uus poiss, kaks klassi­venda rüselesid kolmandaga. Seisin seal kõrval ja naersin, sest minu meelest nad mürasid niisama, neil oli lõbus, aga kolmandal korraga enam ei olnud ja kui ta vabaks pääses, siis virutas vastu vahtimist mulle. Mina ei teinud ju midagi! Pole võimatu, et mu mälu on seda olukorda pisut putitanud, seadnud autobiograafiale (küll on jälk žanr, reeglina) omasesse mahedasse, minajutustaja vigu varjavasse valgusse, ja tegelikult naersin teadlikult kiusajatele kaasa, püüdsin neile meele järele olla. Sel juhul sain asja eest. Või äkki peabki vastu tahti andma ennekõike kõrvaltvaatajale, tüübile, kes appi ei lähe, tolvanile, kes merehädalisele oma laevast rõõmsalt lehvitab? Selle teooria toetuseks leidub palju korralikke argumente. Igatahes, jätkuolukorras piirasin lööjat natuke ja mölisesin ja siis leppisime ära.

Üks teine, mõneti sarnane olukord manas esile kohalikud kättemaksuinglid, vanemad, kutsekoolidesse ja tootvale tööle kandunud vennad oma sõpradega, kes tegid mulle selgeks, et olin jamanud vale mehega. Noh, see oli pigem noomitus. Ja seda ei esitatud neile kahele, kes n-ö käe külge panid. Neil oli juba teatav autoriteet.

Puka alevikus Valgamaal elab statistikaameti andmetel 558 inimest (2021). Seal tegutsevad põhikool, rahvamaja, raamatukogu jm. Väikese aleviku tuntust on tublisti tõstnud Oskar Lutsu teoste põhjal valminud film „Sügis“ (rež Arvo Kruusement, 1990). Pildil Puka apteegi vana hoone.

Ivar Leidus / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Miks ma sellest räägin? Eks laulusalmi tõttu – „mind peksti Pukas“. See on enam-vähem ainus, mida Puka-võhikud sellest paigast enda meelest teavad. Oleme ausad, kaheksakümnendate lõpus võis igal pool peksa saada ja Pukas ei olnud olukord hullem kui mujal. Mina ei usu, et Pukas oleks kunagi kedagi sukas leiduvate sentide pärast kolgitud. Väikestes kohtades antakse vastu vahtimist võõrastele, teeröövleid sellistes paikades väga palju ei ole. Natuke rohkem vastutustunnet, lugupeetud poeedid!

Suviti elasin ja töötasin õpilasmalevas. See oli väga mitmes mõttes hea. Talviti käisin teinekord kaugemate sõpradega kohtumas. Kord talvisel vaheajal sadasid igasuguse ettehoiatuseta rongilt maha Mõmmi ja Avo ja Kalmer ning olid päeva või paar meie juures. Leppisime kokku, et korraldame Pukas kontserdi. Lõpuks kujunes sellest pigem festival – pidi tulema kolm indie-bändi. Leppisin kultuurimajas kõik kokku, backstage’is olid pirukad ja morss, osa kasumist pidi jääma bändidele. Kuulutused (5 tk) rebiti alevi eri otstest maha esimesel õhtul, aga kes selle pärast ikka muretseb, info liigub igal juhul. Miinuspoolele läheb tõsiasi, et bändide esinemise ajal tuli kultrasse sisse ainult kaks mu kohalikku sõpra. Kolm pealinna bändi esinemas kolmele kohalikule, vinge. Bändid lõpetasid, disko pandi peale, publik voolas saali ja bändid said bussiraha ikkagi tagasi. Väärib märkimist, et mõni kalgim kultuurimaja juhataja oleks võinud väita, et meiega jagamisele kuulubki kahe inimese piletiraha.

Kooli Pukas ei olnud. Või, vabandust, oli kool, aga õpetajaid nappis ning puudujääkide korvamiseks oli pruugitud täiesti kasutuid tegelasi. Minule see sobis. Olin Viljandis elades just kaalunud: läheks õige pätiks ära?! Vaevalt et ma sel teel väga kaugele oleks jõudnud, aga hea tahe maksab ka midagi. Pole võimatu, et suures plaanis sobiski mulle sel hetkel kergema režiimiga karistusasutus, see andis elule teatava rütmi ja pakkus võimaluse käia kergeraksus ja kolm korda nädalas korvpalli mängimas. Pukka kolides ei olnud ma palli peaaegu puudutanud, aga keskkooli ajal tulime rajooni meistriteks. Tõsi, eks see näitas lihtsalt tolle aasta nõrka taset. Meil oli põhitegijate hulgas paar põhikooli poissi. Ühest küljest, kuna nad olid osavad ja kiired ja hea käega, teisest küljest, kuna keskkoolis oli poisse väga vähe. Aga võitsime ja vinguda saab tagantjärele ainult selle üle, et rongiga Valka sõites sattusime samasse vagunisse tärkava ärigeeniusega, kes sahkerdas välismaa asjadega ja lubas võidu korral meie vahel laiali jagada suure spordikotitäie nänni. Rünnakul polnud minust küll tolku, aga kaitses rabasin korralikult, olin kõik mängud algusest lõpuni platsil ja, Sven, ma pole lootust kaotanud, ootan auga välja teenitud osakut.

Spordiga oli Pukas igal juhul hästi ja ma usun, et tänu sellele oli kool ja tegelikult terve asula tunduvalt meeldivam paik. Moes oli käia Tartu maratonil. Aasta enne seda, kui mina sinna kolisin, paukus pakane nii kirglikult, et koolis olid külmapühad. Mida tegid sel puhul mu peatsed semud? Muidugi läksid suusatama. Ja eksisid vist natuke ära või väsisid, ma ei mäleta seda lugu nii hästi. Lõpuks närisid kuuske ja kui majakeseni jõudsid, siis avas ukse lahke vanaemake, pakkus neile hernesuppi (elu parim toit!) ega pannud neid puuri, ei küpsetanud Hansukest ära. Võimalik, et ta oli tähenärija ega pidanud Heinarit sobivaks aseaineks. Mõned inimesed mängivad panga peale. Tõenäolisem siiski, et ta oligi üks ilus, lahke südamega inimene.

Minagi õppisin mingil määral suusatama. Igatahes, kui keegi räägib talverõõmudest, siis võimalus väravas suusad alla panna ja rahulikult, kartmata suuski rikkuda, radade-mägede poole sõita on rõõmu alus. Kui ma pean suusarajale kuidagi eraldi minema – pikem jalgsimatk, ühistransport või auto –, siis minu poolest keerake see rõõm rulli ja viige silma alt ära. Pukas elatud ajal panin ennast kolm korda Tartu maratonile kirja. Ja need kolm juhtusid olema lumevaesed talved, kui püha üritus lõpuks ära jäi. Võib-olla mäletan valesti, aga kahel talvel oli natuke lund, lihtsalt maratoni ajaks sulas ära. Üks kolmest oli küll selline, et tassisin meie aiamaale supilusikaga väikese ringraja jagu lund ja tiirutasin seal, nagu oleksin seestunud Pulleritsust. Igatahes, sinna see jäi.

1991. augustis või septembris nägin Pukast Komsile vanale koolivennale külla kõmpides UFOt. Tõsijutt. Aga kui ma ütlen UFO, siis mõtlen seda sõna-sõnalt: tundmatu lendav objekt. Ma ei kinnita teile, et tegemist oli võõra tsivilisatsiooni lennumasinaga. Ma tõesti ei tea, mis see oli, aga taevas rippumas ma seda nägin ja minule teadaolevate kaadervärkide hulgas ühtegi sellesarnast ei leidu. Ehk oli meelepett, minu Pukaga sobib selline asi suurepäraselt.