Mis juhtus Harriet Burdeniga?

Kahtlemata on kunstimaailm olnud piinlikult seksistlik, kuid kas Siri Hustvedti romaani naissoost peategelase läbipõlemise eest lasub ikka vastutus teda ümbritsenud keskkonnal?

MAARIN MÜRK

Asudes lugema USA kirjaniku Siri Hustvedti romaani „Lõõmav maailm“ (2014, ee 2018), saame üsna kiiresti teada, et

  • Harriet Burden on kunstnik,
  • ta on kohutavalt palju lugenud,
  • ta põleb tunnustamatuse leekides.

Siri Hustvedt on loonud tegelase, kes on „intellektuaalne omnivoor“, nagu iseloomustatakse peategelast New York Timesi arvustuses.1 Ta on aastakümneid neelanud meeletutes kogustes raamatuid, ja oh ei, mitte mingit ajaviitekirjandust, vaid mõttelugu ja teadusuuringuid, tuntud ja tundmatuid autoreid. Sealjuures on kogu sisendil puudunud väljund, ta on peiduerudiit – see viib järgmise asjaolu juurde. Nimelt on peategelane veendunud, et tema väljundi puudumises on süüdi seksistlik New Yorgi kunstimaailm, mis on otsustanud just teda mitte mängu lasta. Harriet Burden (sõpradele Harry) on välja joonistatud kui tülikas naine – intellektuaalselt pretensioonikas, kohmakas suhtleja, liiga suurt kasvu jne.

Hustvedti peategelane on justkui Ameerika kunstiajaloolase Linda Nochlini kuulsa, 1971. aastal avaldatud essee „Miks ei ole olnud suuri naiskunstnikke?“2 prototüüp. Nochlin nimelt leiab, et naiskunstnikke on küll alati olnud, kuid oma kaaslaste varjus ning seega on nad jäänud teenimatult tähelepanuta. Ka Hustvedti peategelane abiellub noore kunstnikuna juba tuntud kunstikogujaga ning temast saab nähtamatu perenaine üle linna kuulsatel salongiõhtutel. Pealegi leiab Nochlin, et naiskunstnikke on olnud arvuliselt vähem kui meeskunstnikke, kuna nende ligipääs haridusele ja karjäärivõimalustele on olnud pikka aega piiratud ning tihti on just nemad ohverdanud eneseteostuse pere eest hoolitsemisele. Ka Harriet Burdeni esialgu õnnelikust armastusabielust saab naisele pikapeale lõks.

Kahtlemata on kunstimaailm, eriti selle kontsentraadiks peetav New York, olnud piinlikult seksistlik koht. Feministid on alates 1960ndatest teinud palju eeskujulikku tööd nii kunstiajaloo ümberkirjutamisel kui ka uute põlvkondade naiskunstnike võimestamisel. Siiski ei ole Hustvedti raamat võimestamise lugu, kus kunstnik saab kas või postuumselt väärilise tunnustuse. Harriet Burden on selleks ajaks, kui lugeja temaga kohtub, vastuolulisi tundeid tekitav tegelane. Ta on koleeriline, kättemaksuhimuline, vimma täis ja tihti üsna segast (teoreetilist) teksti lahmav lesk, kes on küll pärast mehe surma elanud läbi uuestisünni, aga peamiselt iseloomustab seda uut elu tuline soov maksta kätte NY kunstiskeenele, „nad“ paljastada ja „neid“ kuidagigi alandada. Kuna tal on nüüd raha ja teatud mõjujõudu, otsib ta kolm eri tüüpi meeskunstnikku ning esitab oma teosed nende nime all. Loomulikult pole selline persona’de ja maskide mäng mustvalgete tulemustega, tehtud näitustest kujunevad koostööprojektid, need libisevad Harrieti kontrolli alt välja, inimestevahelised suhted lähevad keeruliseks, sisaldades võimumänge, lapsepõlvetraumasid, biseksuaalset ringitõmbavat abikaasat jpm, mis mõjub kokkuvõttes nagu kuhi psühhoanalüütiku õpikunäiteid.

Ühesõnaga, peategelane käitub maaniliselt, sepitseb veidraid lõkse, tema loomingut kehutab tagant trääsa näitamise soov ja see eespool nimetatud tohutu intellektuaalne pagas. Kuid kas sellise üleküpsemise eest lasub vastutus teda ümbritsenud keskkonnal, kunstimaailmal, mis on ta selliseks vorminud, või milline vastutus on inimesel endal oma elu ees? Kuidas me paneme paika oma elu võimalikkused? Millal me tunneme, et me midagi ei saa ja miks? „Katse“ (ehk tema senise suuresti tähelepanuta jäänud kunstnikukarjääri) tingimused on autoril üsna pealiskaudselt kirjeldatud – ei ole infot, et Harriet Burdenit oleks väga järjekindlalt tõrjutud, galeriidest tagasi lükatud. Hoolimata varjukülgedest on NY kunstimaailm väga kirju, nii et võib küsida, et miks ei proovinud peategelane veidike varem võtta oma elu ja loomingulise väljundi ohje enda kätte. Keegi ei saa meie emotsionaalse heaolu ja terviklikkuse eest paremini hoolt kanda kui me ise ega meid ka meie enda käest päästa – raamatus toob selle aspekti esile peategelase ellu tulev omakasupüüdmatu armastaja, kes kogu tormilist läbipõlemist pealt näeb.

Raamatu ülesehituse kohta oleks sobilik öelda „eksperimentaalne“. Siri Hustvedt on pununud kokku terve galerii hääli, kes kõik esitavad n-ö juhtunu kohta oma vaatenurgast kommentaare. Raamatu variautor on uurija, kes püüab kuulujuttude jms kiuste rääkida kurikuulsa kunstniku lugu. Nagu tubli biograaf, on ta läbi töötanud peategelase jäetud päevikukuhilad (milline magus materjal igale uurijale) ning intervjueerinud paljusid inimesi, näiteks kunstitegelasi ja kunstniku lähedasi. Palju on mängitud uurimistöö korrektse ülesehitusega – „autor“ on lisanud peategelase päevikukatketes tsiteeritud teostele viiteid ja leheküljenumbreid jms. See võte haakub peategelase enda kõne- ja mõttemustritega, aga kokku moodustub mõttetult vahuline kaleidoskoop. Hustvedti loodud kunstimaailma esindajad on kõik narrid kujud, esindades levinud eelarvamusi – kriitikud rohkem kõmuajakirjanikud, galeristid kitsalt tulu teenimisele orienteeritud jne. Raamatus detailselt kirjeldatud teosed, installatsioonid ja näitused on grotesksed ja eemaletõukavad. Lisades sinna juurde ebasümpaatse peategelase ning veidralt konstrueeritud suurejooneliste pretensioonidega kättemaksuskeemid, siis – soovitan selle raamatu lugemisele kuluva aja ohverdada kunstinäituste külastamisele.

1 Fernanda Eberstadt, Outsider Art. – The New York Times 24. III 2014. https://www.nytimes.com/2014/03/30/books/review/the-blazing-world-by-siri-hustvedt.html

2 Linda Nochlin, Why Have There Been No Great Women Artists? – ARTnews 1971, jaanuar.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht