Mitte ainult Finlandiast

2020. aasta Soome proosa seisab vabaduse ning vaiksete ja väikeste eest – kõigi nende eest, kellel on oht jääda ühiskonna või ökokriisi jalgu.

HEIDI IIVARI, Soome Instituut

Soome kõige mõjukamale kirjandusauhinnale Finlandiale kandideeris tänavu üle 150 soome- ja rootsikeelse romaani autori. Eelžürii esimees Johanna Sumuvuori on toonud praegusele Soome proosale omaste trendidena esile autofiktsiooni ja kunstnikuromaanid, maakera tulevikuga seotud düstoopiad ning sõdade, ühiskondliku õhkkonna ja vananemise tagajärjed indiviididele ja kogukondadele.¹

Eelžürii valis 5. novembril välja kuus romaani, mille autorite seast valis tänavune Finlandia „diktaator“, dirigent Hannu Lintu 25. novembril laureaadi. Kandidaatidest pool on juba tuntud ja varemgi tunnustatud kirjanikud: Tommi Kinnunen, Heikki Kännö ja laureaat Anni Kytömäki. Tähelepanu ja raamatumüügi mitmekordistumine saavad nüüd osaks ka pjedestaalile tõstetud Ann-Luise Bertellile, Ritva Hellstenile ja Anne Vuori-Kemiläle, kellest ükski ei ole lausa debütant.

Finlandia auhinna mõjuvõimu ja kaubanduslikku väärtust Soomes iseloomustab hästi üks hiljutine tõsielujuhtum. Kui Soome instituut soovis oma raamatukokku soetada värsked ilukirjanduse-Finlandia teosed, tuli poolt tosinat raamatut otsida Tampere ja Helsingi kolmest raamatupoest. Finlandia usku soomlased olid tõtanud raamatupoodidesse otsima kingitusi isadepäevaks, mida tähistati paar päeva pärast auhinna kandidaatide väljakuulatamist, ja ostnud riiulid Finlandia-romaanidest tühjaks.

Väljaspool Finlandia aupaistet

Kuus romaani 150st on vaid jäämäe tipp. Jäämägi ise on palju võimsam ja tugevam kui Finlandia pimestavas valguses säravad kandidaadid kokku. Seetõttu nihelen Finlandia kandidaatide väljakuulutamisel ebamugavusest ja tunnen suurt kiusatust rääkida ka teistest tänavu ilmunud romaanidest.

Näiteks debütantide seast pakkunuksin kõhklusteta Finlandia kandidaadiks Johanna Vuoksenmaa romaaniga „Pimedad tunnid“ („Pimeät tunnit“, Otava). Vuoksenmaa, kes on juba tõestanud loomingulist andekust tele- ja filmirežissööri ja -stsenaristina (mh ka Eestis jooksnud filmidega „Tõusuvesi“ ja „21 moodust abielu tuksi keerata“²), valdab tragikomöödia ja sundimatu narratiivi võtteid oivaliselt ka oma esikromaanis. Teoses kirjeldatakse peamiselt 12aastase tüdruku vaatevinklist tema pere- ja tutvuskonna suhteid kahe kuu vältel 1977. aastal Lõuna-Soome läänis asuvas Hämeenlinnas. Elektrijaama­tööta­jate streik kruvib inimeste närvid pingule ja toob nähtavale tunded. Romaani ajatu teema on oma abielu tuksi keeranud täiskasvanud, kes on nii hõivatud oma probleemidega, et ei märkagi, missuguse ühtaegu imelise ja armetu maailma nende teismeline tütar on leidnud.

Vanadest proosameistritest oleksin Finlandia kandidaadina meelsasti näinud Kari Hotakainenit ja tema tänapäeva tähelepanukultuuri karnevalilikult kommenteerivat romaani „Lugu“ („Tarina“, WSOY ) – mis siis, et Hotakainen on juba viiel korral ilukirjanduse Finlandiale kandideerinud ja korra ka laureaadiks saanud, samuti on ta olnud laste- ja noortekirjanduse Finlandia kandidaat. Keelevirtuoos Hotakainen loksutab „Loos“ satiirilist suppi nii linna- kui ka maainimeste, meditsiiniõdede kui ka presidendi näppudele. Lõppude lõpuks pole inimene loomast või muumitrollist taibukam olend – ta mõistab lihtsalt paremini valetamise kunsti. „Loos“ on maainimesed sunnitud kolima linna, korterisse ja konkureerima linnaelanikega. Edukaks osutuvad need, kellel on kõige parem lugu, n-ö representatsioon enda kohta. See, kas lugu on tõsi või mitte, ei ole tähtis. Luuseritele jääb geto mahajäetud kaubanduskeskustes. Tahame seda või mitte, Hotakaineni düstoopia tuleb ebamugavalt lähedale ka Eestile näiteks linna- ja maaelu vastandumisel. Siit siis minu tungiv soovitus tõlkida „Lugu“ eesti keelde. Autori varem Finlandiaga pärjatud „Kaitsekraavi tee“ tõlkimisest eesti keelde (tlk Sille ja Tarmo Vahter, Tänapäev) on juba 15 aastat möödas.

Sel aastal on rootsi keelest eesti keelde juba kiiresti tõlgitud Kjell Westö klassikalises muusikas ja keskealiste meeste vananemise hirmus püherdav „Tritonus“ (tlk Tõnis Arnover, Eesti Raamat). Lugesin romaani soomekeelset tõlget.³ Kahjuks mõjub teos latrava, väsinud ja patroneerivana ega küüni Westö varasema romaanikunsti tasemele. Küll aga tasub haarata Joel Haahtela 2019. aastal ilmunud ja tänavu eesti keelde jõudnud lühiromaan „Adèle’i küsimus“ (tlk Kai Aareleid, Hea Lugu), kus käsitletakse keskealise soome mehe murdepunkti ning püüdlust tasakaalu ja vaimsuse poole märksa elegantsemalt ja varjundirikkamalt. Mõlema romaani peategelane on võtnud ette tee kaugesse paika – Westöl Soome lahe fiktiivsele saarele, Haahtelal Lõuna-Prantsusmaa kloostrisse –, et saavutada distants praegusest elust ja minevikuga arved klaarida.

Uued üllatajad

Finlandia auhinna puhul tuleb tunnustada asjaolu, et see seab rambivalgusesse ka kirjanikke, kellest varem pole kuuldudki või kelle teoseid ei ole keelebarjääri tõttu loetud, nagu näiteks rootsi keeles kirjutav Ann-Luise Bertell (1971). Tema teoseid ei ole tõlgitud soome keelde, aga tänu Finlandiale ilmub „Heiman“ (Förlaget) soome keeles juba mais.

Bertell oli seni tuntud ennekõike teatrialal: ta on näitleja, lavastaja ja Wasa teatri juht. Bertell on aga avaldanud ka luulet, näidendeid ja proosat. „Heiman“ on tema teine romaan. Teose tegevustik leiab aset kirjaniku kodukandis Vaasa ümbruses ja põhineb paljuski tema vanavanemate elul. Esimese maailmasõja ajal algavas ja 1980ndatel aastatel lõppevas perekonnaloos maa ja kodu ühendavad inimesi, aga niisamuti takistavad neil ka oma unistusi teostamast.⁴ „Heiman“ näitab, kui hävitavalt mõjub sõda inimese vaimsele tervisele ja sedakaudu tema lähedastele – tegu on Soome proosas väga levinud teemaga. Eelžürii hinnangul on „Heiman“ „köitev ja sügavate juurtega lugu“,⁵ kirjanduskriitik Arla Kanerva kiidab Bertelli psühholoogilist kirjeldamisoskust.⁶

Soome novellimeistri Raija Siekkineni (1953–2004) looming ja traagiline saatus on inspireerinud nii mitut tema kolleege, et juba kolm kirjanikku on kirjutanud Siekkinenist raamatu. Nendest on eesti keelde tõlgitud Joel Haahtela „Kadumispunkt“ (tlk Piret Saluri, LR 2014, nr 4-5). Siekkineni enese loomingust on Piret Saluri tõlkes ilmunud teosed „Elu keskpunkt“ (LR 1987, nr 14-15) ja „See oli siin“ (LR 2007, nr 3-4). Novellikoguga „Kuidas sünnib armastus“ („Kuinka rakkaus syntyy“) oli Siekkinen 1991. aastal Finlandia auhinna kandidaat.

Finlandia kandidaat Ritva Hellsten on Siekkineni vanem õde, kes on juba oma debüütromaanis „Orvud“ („Orvot“, 2014) kirjeldanud õdede rasket lapsepõlve. Värskes Finlandia-romaanis „Raija“ (Aviador) jälgib Hellsten oma õe viimast eluaastat. Ta on pannud õe meenutama elu jooksul läbi elatud ränka füüsilist ja vaimset vägivalda ja loomepiina, aga ka joovastavat armastust ja kirjanduslikke võite. Välja joonistub andekas, kuid depressiivne ja alkoholisõltuvusega kirjanikuhing, kes oma kutsumust järgides kompromisse ei tee: „Kunsti luuakse vabaduses. Vabadus tuleb ise võtta. Keegi, mitte keegi ei tule ega paku sulle vabadust. Kui tuleb, siis valetab. Ära usu kedagi. Kuula ainult iseennast“ (lk 181).

„Raijas“ on usutavalt jäädvustatud ambitsioonika, intelligentse ja kirgliku inimese maailmavalu. Teose suurim õnnestumine on teksti tihenemine filosoofilisteks tõekspidamisteks, nagu ilmneb eespool toodud tsitaadist. Finlandia kandidaatide hulka ma seda romaani siiski ei oleks arvanud. Eriti alguses on romaani vorm segane ja hägune: kes räägib ja kellele? Lugemisnaudingut segasid ka kohati piinlikuks paisuv sentimentaalsus – oleks võinud vähem rõhutada ja rohkem ridade vahele jätta. Nõustun aga Finlandia eelžüriiga selles, et „Raija“ on oma kurvameelsuses ilus (surullisenkaunis) kunstnikuromaan ning jätab lugejasse jälje.⁷

Anne Vuori-Kemilä (1958) on kuuest Finlandia kandidaadist kõige vähem tuntud ja avaldatud autor. „Must jää“ („Mustaa jäätä“, Karisto) on tema teine teos. See räägib sallimatusest, mille survega püüavad toime tulla mingist kollektiivist erinevad inimesed. Vuori-Kemilä on paigutanud realistliku loo 1960.–1980. aastate religioossusest ja ainutõdedest pakatavasse Põhja-Soome, kus teistsugustel nagu raamatu lesbipaaril hingamisruumi eriti ei ole.

„Must jää“ on võetud üldjoontes heatahtlikult, aga ka hämmeldunult vastu. Seda peetakse süngeks romaaniks, mida pehmendab huumor ja empaatia nõrgemate suhtes.⁸ Eelžürii kiitis Vuori-Kemilä kirjanduslikku oskust muuta elu räsitud raamatutegelased lihaks ja vereks.⁹ Helsingin Sanomate kirjanduskriitik Antti Majander kuulutas aga romaani täiesti kõlbmatuks ning seadis kahtluse alla eelžürii võimed. Kriitiku sõnul on „Musta jää“ narratiiv „algusest lõpuni jäik, vanamoodne ja emotsionaalselt ülesköetud“.¹⁰

Natsismi juurde ja tagasi

Friedrich Nietzsche, Rudolf Steiner, Georges Bizet, Richard Wagner, Martin Heideg­ger ja Goethe – nendest ja paljust muust eelmiste aastasadade Euroopa vaimsest pärandist ammutab ainest kunstniku taustaga Heikki Kännö (1968) romaanis „Luuletaja“ („Runoilija“, Sammakko). Eelmisel aastal pälvis Kännö eri žanridega mängiva teosega „Sömnö“ Runebergi auhinna, mille sõel on Finlandiast tihedamgi, kuna auhinnale kandideerib rohkem raamatuid ja kõikides žanrides.¹¹

Intertekstuaalsust, filosoofiat, fantaasiat, maagilist realismi ja okultismi hoogsalt viljelev Kännö on kriitikute ja haritud lugejate lemmik. Kännöle on raske leida Soome kirjandusest vastet, aga tema teemasid ja stiili on võrreldud näiteks Daniel Kehlmanni, Andrés Neumani ja Umberto Ecoga. Kännö loomingut on nimetatud ka „intellektuaalseks meelelahutuseks või põnevuskirjanduseks“ (sivistysviihde).¹²

„Luuletajat“ peetakse laiahaardeliseks ja meisterlikuks „Fausti“ tõlgenduseks, milles jätkub põnevust ja süžeesid mitme põneviku jagu. Keskne tegelane on kahe mõrva eest tagaotsitav fiktiivne luuletaja Aurelian Benn, kes põgeneb läbi Euroopa ja kohtub ajalooliste suurkujudega. Romaani üks olulisemaid teemasid on natsism ning eriti Nietzsche ja tema õe Elisabeth Förster-Nietzsche osa selle kujunemises.¹³ Förster-Nietzsche oli tulihingeline antisemiit, kes hakkas haigestunud venna eestkostjana ja Nietzsche arhiivi asutajana sobitama Nietzsche pärandit oma ideoloogiaga.¹⁴

Publiku lemmikuks osutus Finlandia hääletamisel ootuspäraselt Soome üks armastatumaid kirjanikke Tommi Kinnunen (1973) romaaniga „Ta ei öelnud, et kahetseb“ („Ei kertonut katuvansa“, WSOY). Kinnunen on võitnud ka eesti lugejate ja kriitikute südamed.¹⁵ Jan Kausi tõlkes on ilmunud romaanid „Nelja tee rist“ ja „Peraküla“ (Varrak, 2015 ja 2017) – mõlemaga kandideeris Kinnunen ka Finlandiale. Peagi jõuab Eesti lugejateni ka Kinnuneni kolmas Finlandia-raamat.

Perekonnalugudes „Nelja tee rist“ ja „Peraküla“ on korduvaid tegelasi ja ajatelg võrdlemisi pikk. Seevastu „Ta ei öelnud, et kahetseb“ jälgib viie eri taustaga soomlanna rännakut kevadel 1945 Põhja-Norrast Narvikist Soome. Sõda on läbi, aga mitte meditsiiniõdedest, masinakirjutajatest ja kokkadest naistele, kes olid teeninud sakslastest relvavendi. Neil on valida, kas jääda ootama niikuinii vangistamisega lõppevat kohtuotsust või hukkamist ei-tea-kus, võtta tsüaniiditablett või põgeneda jalgsi tagasi koju. Teekonna edenedes paljastub naistele aina trööstitum tegelikkus. Võimu vahetumine ja Lapimaa sõda, kus sakslased põletasid taandudes kolmandiku hoonetest ja hävitasid peaaegu kõik sillad, vallandasid soomlastes viha sakslastega koostööd teinud naiste vastu. „Tyskertøs!“ – see solvang, „saksa hoor“, sülitatakse välja mitmes keeles ja kohas. Naised õpivad ellujäämise nimel varjama oma häbistamiseks maha nüsitud juukseid, varastama ja valetama.

Kinnunen kirjeldab naiste mitmesaja kilomeetri pikkust kannatuste rada peadpööritavalt realistlikult, kruvidest pinget samm-sammult pinevamaks ja ängistavamaks. Kes naistest väsib järgmisena ja jääb teistest maha? Kes peab vastu külmale, näljale ja haigustele? Kas nad pääsevad miinidest, lintšimisest, vägistamisest, enesetapust? Kas nad suudavad süümepiinades säilitada mõistuse? Mis neid kohale jõudes ees ootab, kui nad üldse kuhugi kohale jõuavad? Mis siis, kui mingit kohta enam ei olegi? „Ta polnud enam kindel, kumb oli halvem – jõuda kohale või mitte kunagi sinna jõuda,“ märgib Kinnunen romaani peategelase Irene kohta (lk 294).

Romaani „Ta ei öelnud, et kahetseb“ rõhuasetus on selgelt naiste poolel. Eks põhjusega – sugudevaheline ebavõrdsus ja topeltmoraal vohasid iseäranis äärmuslikus sõjaolukorras. Ühelt poolt oli naiste tööpanust hädasti vaja, et meeste sõda saaks jätkuda, teiselt poolt naiste tööd ei väärtustatud – rääkimata sellest, et naisi oleks võetud kuulda otsuste tegemisel valdkondades, milles neil olid kõige paremad teadmised ja oskused. Kinnuneni naised ei ole inglid ega kangelannad. Isegi kõige hullemas olukorras keelduvad nad ohvri rollist ja valivad oma tee.

Kuidas Kinnunen tegi seda jälle – kirjutas nii pagana hea romaani, võib-olla seni oma parima? Siin pole vaja teisi kiitvaid arvustusi enam tsiteerida ja kriitilisi ma ei leidnud. „Ta ei öelnud, et kahetseb“ on suur eksistentsiaalne romaan, kus küsitakse: kuidas saada kannatustest üle ja tulla nendest välja inimesena? Seda küsimust käsitleb ka Finlandia laureaat Anni Kytömäki romaanis „Margarita“.

Suur romaan vaiksete nimel

Ilukirjanduse-Finlandia pälvis Anni Kytömäki (1980) romaaniga „Margarita“ (Gummerus). Dirigent Hannu Lintu valis laureaadi põhjendusega, et Kytömäki kirjeldab „oskuslikult seda nullpunkti, kus algas Soome kui modernse ühiskonna arenemine, ning indiviidide pingutusi selle arengu mõnikord isegi absurdsetes pööretes“.¹⁶

Teisest maailmasõjast toibumine ja ühiskonna uuesti ülesehitamise aeg oli karm periood. Paljud olid oma lähedased sõjas kaotanud või sealt naasid füüsiliselt või vaimselt kurnatud inimvared. Sõda muserdab inimesi ka „Margaritas“, mille sõnum on humaanne ja patsifistlik: „Mitte miski ei anna õigust purustada inimkeha, teist inimest – ei riiklik eesmärk ega vallutamissoov, isegi mitte soov kaitsta“ (lk 16).

Isegi rahuajal ei ole inimestel rahu – riik nõuab oma rahvalt ohvreid. Teistsuguste ja inimese enesemääramisõiguse austamisel ei ole ruumi püüdluses ühiste ja ühtlaste eesmärkide, terve ja tugeva rahva ja ühiskonna poole.

Kytömäki näitab „Margaritas“ ühiskonna, keskkonna ja inimese enda nõudmiste survet eelkõige noore Senni kaudu. Introvertne, kuid rikka siseilmaga Senni töötab sanatooriumis masseerijana pigem kohusetundest sõjas kadunud isa vastu kui kutsumusest. Senni vestlused surnud isaga annavad talle jõudu ja tuge isalt õpitud ametis, aga ka aheldavad ta tugevamalt tööga ja see tema iseloomuga õigupoolest ei sobi. „Kõneleja on teine Senni, tema, kes oskab ja jaksab olla inimestega“ (lk 60), mõtleb Senni, masseerides klienti, kellega tal tuleb kerget vestlust üleval hoida.

Senni on üksildane hunt, kõrvaltvaataja, teistsugune, kes püüab kohaneda, kuni paine leida oma kutsumus paisub liiga suureks. Lõpuks on Senni valmis tegema esimese iseseisva sammu ning minema kaua igatsetud loodusmatkale Lapimaale, kuid eluohtlikuks kujunev rasedus teeb unistusele lõpu. Senni üheksa kuud kestev füüsiline ja vaimne piin on romaani üks raputavamaid ja dramaatilisemaid kulminatsioone. Meditsiinitöötajad ja ametnikud teevad Sennile selgeks, et tema keha – nagu ka tema elu – ei kuulu talle, vaid riigile. „Sünnitamine on naiste sõjaväekohuse täitmine oma isamaa ees,“ lõpeb abordikomisjoni eitav kiri Sennile, kes on omaenda elu päästmiseks taotlenud abordiluba (lk 194).

Paljud romaani 1950ndatest aastatest pärinevad teemad on aktuaalsed tänapäevalgi. Kytömäki on öelnud, et teda ajendas kirjutama Soomes viimastel aastatel esile kerkinud sünnitustalgute poleemika.¹⁷ Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei tollane esimees Antti Rinne kannustas 2017. aastal soomlasi sünnitustalguid pidama. Rinne sõnakasutust peeti solvavaks ja see äratas ühiskondliku debati. Samuti on ilmne paralleel meie koroona- ja romaanis kirjeldatud poliomüeliidivastase võitluse vahel – lastehalvatust põhjustav viirus külvas ühiskonnas hirmu ja sandistas inimesi kuni vaktsiini leiutamiseni 1954. aastal.

Inimese enesemääramisõiguse kõrval on Kytömäki kõigi kolme romaani keskne teema loodus, selle heaolu ja kaitsmine ning tähtsus inimesele. Loodus on lausa kirjaniku missioon. „Margaritas“ torkavad silma üha ulatuslikumad lageraied, mida viib läbi Antti – mees, kes raiumisotsuste asemel sooviks hoopis metsa uurida. Inimese utilitaarset suhtumist loodusse saab tunda ka jõepõhjas elav vana ja mütoloogiliste mõõtmetega ebapärlikarp (ld Margaritifera), kes on nagu meeldetuletust ajast, millal inimene oli osa loodusest, mitte selle valitseja. Ebapärlikarp on ühtlasi võimas inimese sümbol – mõlemad hukkuvad, kui nende kaitsekilp vägivallaga purustatakse.

Kytömäki ütles oma Finlandia tänukõnes, et ta on pühendanud „Margarita“ „maa ja vee vaiksetele olenditele – neile, kellel on oht jääda ühiskonna või ökokriisi jalgu“. Ta leiab, et „Margarita“ tunnustamine on „märk sellest, et maailmas on veel ruumi mitmekülgsusele ehk erinevatele inimestele ja looduse kirevusele“.¹⁸

Austuse ja vabaduse ethos ja kirjaniku oskus kanda lugejat kaasa vaikselt, aga voolavalt, üllatada ja äratada temas kaastunnet kõigi 582 lehekülje vältel teeb „Margaritast“ suure eepilise romaani. Meisterlikud laused sunnivad peatuma ja värsket sõnaõhku sisse hingama. „Järv võtab vastu rõõmu, mis ei kuulu mitte kellelegi“ (lk 136).

1 https://kirjasaatio.fi/files/output/57721/johanna-sumuvuori-puhe-2020.pdf

2 Kristiina Davidjants, Naised veavad mehed kinno. – Sirp 26. IX 2013.

3 Jan Kaus on käsitlenud eestikeelset tõlget festivali „HeadRead“ blogis: https://headread.ee/jan-kausi-lugemissoovitus-kjell-westo-tritonus/

4 https://kirjasaatio.fi/files/output/57722/kaunokirjallisuuden-finlandia-ehdokasperustelut-2020.pdf

5 Samas.

6 https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000007633168.html

7 https://kirjasaatio.fi/files/output/57722/kaunokirjallisuuden-finlandia-ehdokasperustelut-2020.pdf

8 https://www.kansanuutiset.fi/artikkeli/4375662-anne-vuori-kemilan-mustaa-jaata-kertoo-erilaisuudesta-lamminhenkisesti

9 https://kirjasaatio.fi/files/output/57722/kaunokirjallisuuden-finlandia-ehdokasperustelut-2020.pdf

10 https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000007631257.html

11 Heidi Iivari, Žanride mäng soome kirjanduses. – Sirp 8. II 2019.

12 https://suomenkuvalehti.fi/jutut/kulttuuri/kirjat/taiturimaisesti-sommiteltua-sivistysjannitysta-heikki-kannon-runoilija-tarjoilee-nietzschea-kulttimuodossa/

13 https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000006464164.html; https://www.satakunnankansa.fi/kulttuuri/art-2000007096417.html

14 Vt Wikipedia.

15 Paul Raud, Põhjanaabrite perekonnalugu. – Sirp 20. V 2016; Tauno Vahter, 21. sajandi 50 olulist romaani. Tommi Kinnunen ja Petina Gappah. – ERRi kultuuriportaal 8. VII 2020.

16 https://kirjasaatio.fi/files/output/68704/kirje-kaunovoittajalle-2020.pdf

17 https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000007641360.html

18 https://kirjasaatio.fi/files/output/68719/kiitos­puheenvuoro-anni-kytomaki-2020.pdf