Mõistukõneline sõud mõttejõel

Luulekogus „Lahusolek“ näib keskne mure olevat kaotatud usk, purunenud suhe Hoidjaga.

SAARA LOTTA LINNO

Mathura vastne luulekogu „Lahusolek“ kutsub lugeja vaimsele rännakule, mida raamistavad siiski maine ruum ning kindel lähe ja suue. Lugeja reisiseltsiliseks saab tekstide (kujuteldav) autor, teejuht, kes ridu ja rändu kindla käega suunab ning vahel oma isikust vargsi märku annab. Üheskoos pööratakse pilk inimese ja maailma suhtele. Dünaamiline rännak joonistub välja mitmetasandilises ja allegoorilises lüürikas.

Mathura põimib vaimse rännaku geograafilisega ning annab argisele üleloomuliku tähtsuse ja tähenduse.

Piia Ruber

Rännu alguspunktiks on üdini lohutu luuletsükkel „Lahusolek“. Tsüklis pannakse paika luulekogu keskne probleem, rännaku impulss: kaotatud usk, purunenud suhe Hoidjaga. Hoidja tähendus sõltub lugejast, temas võib näha ainujumalat, loodusjõude, läbipõimunud valgust ja pimedust … Üks on aga kindel – Hoidja on turvatunde ja tasakaalu allikas. Usu purunemise killud tõmbavad peopesad ja hinge marraskile, raamatu mõttelises esimeses pooles kirjutatakse üheks vaimne ja füüsiline piin: „pettumuse vermet hõõrun pihkudelt“ (lk 12), „kratsin kõhkvel krobelisi vihmapilvi“ (lk 18). Kaotusvalu paneb märkama, kui lihtsalt vajub Hoidjata inimene ebaõiglusesse nii enese, teiste kui ka kodukeskkonna vastu. Nagu ütlevad Shakespeare’i sõnad „Lahusoleku“ avatsükli motos: „Põrguhaud on tühi ja kuradid on siin.“ Ent ebaõigluse tunnistamine ei piirdu täheldava kõrvalpilguga: rännakul pannakse lugeja kerjuseid peksma, Nankingi veresauna jälgedel kõndima. Parteilaste pidulikult õhtusöögilt tänavale astudes vaadatakse ühtäkki otsa tänavalapsele, „ja küsida saab ainult, miks on ühe inimese silmis tuhat aastat täis / veel enne, kui ta ise saanud viis“ (lk 62).

Niivõrd tumedad noodid Mathura varasemat loomingut üldiselt ei iseloomusta. Kui olla eelmisi luulekogusid kas või sirvinud, võib eri teoste vahel märgata kontrasti juba kujunduses. Enamiku eelnevate kogude (sise)kaaned kirendavad kuldselt, ent „Lahusoleku“ jäiselt tumesinised toonid kannavad sama valu, mida sõnadki. Illustratsioonid koonduvad kimpudena omamoodi tsüklitesse nagu luuletusedki ning pakuvad tekstiga harmooniliselt rikkalikku mõtisklusmaterjali. Raamatu keskpaigas naaseb piltidele tuttav koloriit: Kairi Orgusaare maalidel voolab sinise sekka kuldkollane. Mõni luuletus, mõni rännusamm edasi tilgub kuldset rahu ka teksti, tekib lootus, et usk pole jäädavalt kadunud: „Oled see sina? [—] Вера“ (lk 65).

Pärast vaevalist rännakut, mis lõpeb „üksildasel päeval Qinghai mägedes“, usk tõepoolest taastub: „ka su lagunemisest / võib kord sündida // see ilu“ (lk 64). Ja ehkki killud jäävad kildudeks, ei tee need enam haiget. Kildudes nähakse taas tervikut, vastandite tasakaalu. Rännaku lõpp-punkt on kaugemal, ent seda ei tarvitse siin ümber jutustada. Pole ju võimalik pärale jõuda rännakut ette võtmata.

Ja miks mitte sellele teekonnale asuda? Esmapilgul võib „Lahusoleku“ raskemeelne rohkesõnalisus pelutada. Tunnistan, et luulekogu alguses tabasid mind kohanemisraskused ning sama võib juhtuda teistegi lugejatega, kes on harjunud lugema nappe tekstitükke. Rännaku jutukas teejuht tekitab trotsi ja tunde, et lugeja võetakse käekõrvale, lubamata tal iseseisvalt sõnadevahelisi seoseid avastada. Ent üsna kiirelt selgub, et „Lahusoleku“ nähtamatus sõnaseadjas ei tasu näha grafomaanilist despooti, vaid pigem hoolivat teejuhti. Teksti nautimiseks tuleb sõnaseadjat usaldada.

Mathura luuletused koosnevad pea eranditult täislausetest. Need laused on küll luuleridadeks murtud, ent reavahetused ei muuda lauseosi iseseisvaks – siirete asemel mängitakse fraasirõhkudega. Haruharvad sõna- ja veel vähesemad fraasikordused muudavad luulekogu rütmi aeglaseks kulgemiseks. Rikkalik sõnavara omakorda pingestab luuleilma, sunnib luuletusi ikka ja jälle üle lugema, pöörates igale sõnale ja tema seostele teistega eraldi tähelepanu: „Miinuskraadid nagu naasev hirm või meeleheide, / vaev olla iseenesele vähene ja võõras – / heitlaps, kelle silmis põleb kahetsuse tuli / ja kes lõhub oma lihtsameelsust kildudeks“ (lk 12). Nõnda hoiab tekst kogu aeg ohje enda käes, ei lase enesest kõrvale kalduda, ei anna ruumi väikse tekstiosa mitmetähenduslikkuse üle mõtiskleda, vaid nõuab, et tervikpilti silmas peetaks. Lugeja peab rännakul pidevalt kohal olema ja mitte end uitama unustama.

Sellest kirjeldusest võib jääda mulje, et „Lahusoleku“ pikaldaselt kulgev mõtisklus on vaid eluvõõras vaimne veste. Ent eluvõõrusest on asi kaugel, selles peitubki üks luulekogu suurimaid väärtusi. Esiteks on luuletuste teekond lisaks vaimsele ka puhtfüüsiline, viies lugeja maailma eri paikadesse. Raamatu lõpust leiab lausa nimistu linnadest, kus viibides „Lahusolek“ kirjutati. Ent ka luuletused kujutavad eri kohti: Stockholm, India linnad, Hongkong … Vaimse otsingu vertikaalne telg kujuneb horisontaalsel teljel liikudes.

Teiseks kasutatakse luulekogus tabavalt elulist metafoorikat. Sõnasõnalisel tasandil asetatakse lugeja argistesse ja/või poliitilistesse situatsioonidesse („Krae üleval, umbusklikuna jalutan / Nankingi talve, / ainus, mida mõistan, brändi­nimed“, lk 45) või looduskeskkonda („Mäletan, kui istusin kord metsa vilus / allikal, vihmast läbimärg / ja ometigi janune“, lk 42) – pildilistesse füüsilistesse olukordadesse. Ning siis arenevad need hetked allegoorilisteks. Võõrkeelses Nankingis kõndides pole luuletajal (!) „… ühtki sõna, / millega end mõistetavaks teha“ (lk 45). Allikal istuja kannatuse tähendust aitab avada üks hilisem luuletus, kus öeldakse: „Minu pühamu on vesi“ (lk 80). Kõige eredamalt avaldub tasandite põimimine, vertikaal- ja horisontaaltelje külgnemine luulekogu avatsükli viimases osas, mis algab kohtumisest jalgpallur Zlatan Ibrahimovićiga hotelli hommikusöögilauas ja lõpeb hoiatavate nootidega: „Isegi turvameest pole ligi, / mõtlen ma, võiksin üksi kogu mängu ära otsustada. / „Sinu päralt au ja hiilgus – mees, kas sa ikka tead, / kes sa oled?“ // „Lahusolek. Ainult lahusolek,“ vaikib ta“ (lk 17).

Rännak läbib niisiis eri geograafilisi punkte, annab edasi globaalset elutunnetust, killustunud ühtsust. Midagi sarnast iseloomustab ka luulekogu kompositsiooni: kõik tekstid on ühtaegu iseseisvad ja ometi nagu üks pikk poeem. Hilisemad luuletused sunnivad varasemaid üle lugema, nagu öeldud – kui pühamu on vesi, saavad uue varjundi varasemate luuletuste vihmapilved ja meri. Ja vastupidi, varasemad tekstid annavad võtme järgmiste lugemiseks. Näiteks väikese värvulise pessa peidetud käomunade keerukas sümbol, turvatunde hapruse võrdpilt, ilmutab end pärast esmamainimist veel mitmel eri moel. Sealjuures kannavad luuletused end ka iseseisvalt välja, mida napisõnalisemalt, seda jõulisemalt. Näiteks mõtteline kolmik „Pikaleveninud vaikus“, „Siisike“ ja „Metsvint“ meenutab ajatuid mõistujutte, iidseid tarkuseteri.

Mathura „Lahusolek“ on tihe, nii tihe, et jätab vaevu ruumi iseseisvateks mõttevälgatusteks – ent siiski jätab. Vaevarikkalt välja arenev metafoorne maailm põimib vaimse rännaku geograafilisega, annab argisele üleloomuliku tähtsuse ja tähenduse. Ning sisaldab suurepärast lüürikat, sellist, mis jääb kõrvus kumisema ja kutsub mõtisklema ka pärast lugemist. Näiteks käisid minuga nädalaid kaasas read luulekogu tagakaanel: „Mida kaugemal ma ilmakärast olen, seda lähemal tõepärale ma näin.“ Ent kui nüüd põimida vaimse kirjandusanalüüsi lõppu väike olmeline noot, siis ehk on „Lahusoleku“ lugemiskogemus veelgi parem, kui seda veidi edasi lükata. See luule sobib ennemini sügisesse kui suvekuumusesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht