Mõni sõna luuleplaatidest ja muust

Jätkugu Jaan Malinil üha energiat koondada vinüülidele eripalgelisi hääli ja talletada ka Luuluri häälutusmaastikke!

SIIM LILL

Luuleplaatidel on meie kultuuris väärikas ja kaalukas koht. Piisab, kui minna Eesti parimasse plaadipoodi Psühhoteek (Vanemuise 19, Tartu) ja paluda poe eestvedajal Ahto Külvetil tuua välja kogukas vinüülikast, mis seda traditsiooni täis. Küllap on veel nii mõnegi vinüülimängijal keerlemas 1970ndatel ilmunud sari „Eesti noort luulet“ (Viivi Luik, Arvi Siig jt) või näiteks aastal 1990 ilmunud valimik Uku Masingu tekste Toomingu, Maasiku ja Pedaja häälel.

Hiljutine aeg pole aga luule albumile jäädvustamisel olnud nõnda soosiv. Juhan Viidingu 75. sünniaastapäeva puhul anti tänavu küll välja viiest plaadist koosnev tema luulega kogumik, kuid tegu on n-ö kordustrükiga¹. Uutest võimsatest algatustest meenub vaid Eesti Kirjanduse Seltsi „Kirjanike häälte“ sari². See-eest sai võrdlemisi lai tähelepanu osaks kahele laulvate kirjanike heliplaadile³ ja „Eesti räpptekstide kogumiku“ II osale⁴. Viimase ilmumise puhul kirjutas Jürgen Rooste: „Mingil hetkel oli mul lootus, et räpparite ja luuletajate vabalava, n-ö spoken word scene, saab üheks. See jäi ühel või teisel põhjusel siiski toimumata. Kas põhjus on loojate erinev kultuuriline taust?“⁵ Too spoken word on meie sõnaseppade seas kõvasti kanda kinnitanud ja nõnda on lausa kummaline, et osa sest pole lindistusteni jõudnud.

Tartu raudvara Jaan Malin alias Luulur on võtnud ette täita see tühimik eksklusiivsete vinüülplaatidega, mille on maitsekalt kujundanud Martin Rästa. Nõnda ilmusid 2021. ja 2023. aastal kogumikud „Etno-tonte“: esimene osa kannab alapealkirja „Eesti keele kõla“ ja teine „Metsa mõte“. Sõna „etno-tont“ pärineb Ilmar Laabani käsikirjadest ning sobib vahest kirjeldama ka Luulurit ennast. Tema tegevus etnotontide maastikul on asendamatu.

Esimene kogumik on olemuselt varieeruv. Malini sõnutsi on selle eesmärk „näidata, et eesti keelel on eripärane kõla“. Vaheldumisi kõlavad Andres Ehini, Kätlin Kaldmaa, Asko Künnapi, Jürgen Rooste, Paul-Eerik Rummo, Roomet Jakapi ja Luuluri hääl. Samuti saab kuulda Ilmar Laabanit (1921–2000): plaati alustab Laabani ainuke linti saanud eestikeelne tervikhäälutus ning selle lõpetab tema „Chien d’absolu (Kõiksuse koer)“. Üks pala on plaadil ka Kolga-Jaani rahvalaulikult Marie Sepalt (1862–1943).⁶

Teisel plaadil on eri autorite esitused rohkem kokku koondatud. Kuulatavateks on Hasso Krull, Timo Maran, Kristina Viin, Nikolai Baturin (1936–2019), Carolina Pihelgas, Eeva Park ja Contra. Esimesena kõlab Trio Foresti laul Peep Ilmeti tekstile ja vahepeal loeb Malin katkendi Baturini jutustusest „Varahilisel ajal“ (1974). Luuleplaat „Metsa mõte“ kõneleb Malini sõnutsi „loodusest ehk sellest, milleta-kelleta poleks ei meie minevikku, olevikku ega tulevikku“. Autoriteks on valitud „need, kes on esitanud enda kõige ehedamalt südamest tulevat loodust puudutavat luulet“.

Sääraseid luuleplaate on keeruline kritiseerida, sest nende väärtus seisneb just hääles. Luule lugemine ja eriti kuulamine sõltub nõnda paljust: kuulaja ja lugeja meeleolust, ruumist, tekstist jne. Olen korduvalt viibinud üritustel, kus mõne lemmikluuletaja esinemine on päädinud poolunega või pettumusega – ja vastukaaluks on sama autori kuulamine toonud teistel kordadel ekstaatilisi hetki. Heliplaadile talletatud hääled on kingitus: võimalus leida aeg ja koht ning süveneda, kas või ühe teksti kaupa. Kui mõni tekst või hääl ei meeldi, saab alati edasi hüpata. Mõlema vinüülplaadi temaatika tuleb seejuures selgelt esile. Eesti keel kõlab hästi, esitagu seda siis Rooste karune hääl või managu Kaldmaa, sekka Luuluri ja Jakapi häälutuseksperimendid. Eripalgelised lähenemised metsale mõjuvad lummavalt. Sääl on nii karedat kriitikat (Park: „Kuhu sa lähed lagedal / Kuhu paged roomiku alt“) kui ka looduse mahedust (Pihelgas: „hämarus mähkis endasse vanade puude / uued lehed“). Paljudele on need tekstid ju tuntud ja loetud, vahel ka autori enda suust kuuldud, aga nõnda igavikku (!) talletatuna on neil hindamatu väärtus. Jääb loota, et sari „Etno-tonte“ jätkub: neil plaatidel on kanda sama roll kui juba mainitud varasematel luuleplaatidel või ka näiteks 1980ndate lõpul alguse saanud „Väikestel luulesaadetel“, ilma milleta ei kujuta tollasesse luulesse süüvimist ettegi.

Malin on sel aastal figureerinud sürrealistlikel maastikel.⁷ Sestap on igati kohane, et samal ajal ilmus ka kollektiivi Rooluulend album „Kuhu ma vajutan?“. Luuluri ja avangardistist vokalisti/filosoofi Roomet Jakapi tandem ei tohiks kohalikule eksperimentaalkunsti austajale küll tundmatu olla. Nende esinemine nii koos kui ka eraldi on alati nauditav elamus. Rooluulennus on neile kampa tulnud Leonora ja Indek Palu, seda nii vokaalselt kui ka flöötide, viiulite ja elektroonikaga. Selle tulemuseks on olnud hulk improesinemisi, mille sekka võib lugeda ka värske heliplaadi.

Seda, kes puutub häälutamise ja eksperimentaalmuusikaga kokku esimest korda, võivad kuuldavad helid muidugi ehmatada. Tekib küsimus, kuidas sellisele helikeelele läheneda – eriti just lindistatud vormis, sest esinemisel on alati oluline ka kehakeel, näoilme. Mis saab siis, kui alles jääb pelk heli? Parim variant on kratist kinni võtta mõnel muusikaga rohkem sina peal sõbral ja abi küsida. Aga abiks võivad olla ka järgmised kaks tsitaati. Esimene Jakapilt: „Pikka aega mõtlesin, et eksperimentaalse muusika loomine ja veidrate tekstide avaldamine erinevad filosofeerimisest täiesti. Nüüd näen üha enam põimumist. Näiteks võib seesugune aseman­tiline häälitsemine ja kirjutamine olla filosoofiline ettevõtmine, nimelt teadlik tähenduste destruktsioon. Paljud kunstnikud ja ka teoreetikud ütlevad, et kunsti olemusse kuulub tähenduste loomine. Võimalik, aga tähendusi on niigi palju ja minu meelest võiks neid ka hoolega purustada, vaadata, mis järele jääb, ja siis ehk proovida midagi uut kokku panna, teistmoodi.“⁸ Teiseks mu lemmikavangardisti John Zorni sõnad: „Loomisakt on mitmepalgeline ja kirjeldamatu mõistatus. On tehtud palju katseid seda saladusse mähitut, suuresti mõistetamatut kirjeldada, analüüsida ja defineerida – püütud seletada seletamatut.“⁹

Seega võiks neid plaadi 12 pala kuulata eraldiseisvate jutustustena, mille tähendusloome kaasautor on ka kuulaja, lasta ennast nendel lugudel kaasa haarata ja näha neis just loomeakti selle salapäras, mil iga uus hetk võib juhatada uuele rajale. Lisaks helidele suunavad teed pealkirjad: „Läbi kukkuva Okasroosikese“, „Lohisevad haprad märsid“, „Varemetes õhulossid“ jne. Selles, kuidas inimhääled, pillid ja elektroonika üksteist nendes lugudes toetavad, omavahel põimuvad ja vestlevad, ent ka üksteisest kaugenevad, on kordumatut mõnu. Huvitav on mõelda, kuhu häälutus, mille jaoks Laaban pidi eesti keeles uue sõna välja mõtlema, aja möödudes omadega välja on jõudnud.

Kokkuvõtteks jääb ainult loota, et Malinil jätkub toda pealtnäha peatumatut energiat koondada vinüülidele veel eripalgelisi hääli (loodan eriti just noorema põlvkonna helipurki pistmist) ja jätkata ka Luuluri häälutusmaastike talletamist. Head kuulamist!

1 Juhan. 5 CDd ja raamat. / 5 LPd ja raamat. Vaiguviiul, 2024. Komplekt ilmus esimest korda 2004. aastal (ARM Music).

2 „Kirjanike häälte“ sarja CDdel esitavad oma loomingut Indrek Hirv, Jaan Isotamm, Ain Kaalep, Hando Runnel, Ene Mihkelson, Jaan Kaplinski, Hannes Varblane, Paul-Eerik Rummo, Jüri Talvet, Viivi Luik ja Leelo Tungal. Sari on sündinud Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös.

3 CD-l „Laulvad kirjanikud“ kõlavad Lauri Sommeri, Jüri Kaldmaa, Aapo Ilvese, Jan Rahmani, Merca, Jaan Pehki, Aleksander Mülleri, Jürgen Rooste ja Vahur Afanasjevi laulud nende endi esituses (Tartu Linnaraamatukogu, Prima Vista, 2007). CD-le „Lutsuvad kivid. Kirjanikud muusikas“ on koondatud 20 pala kirjandusfestivali „Prima vista“ laulvate kirjanike kontsertidel esinenud autoritelt (Tartu Linnaraamatukogu, Prima Vista, 2013).

4 Eesti räpptekstide kogumik. Osa II. Vinüülplaat. Oma tekste loevad J.O.C., EIK, Ingmar Gailit, nublu, Jarek Kasar, Ain Nufin, Pok, Põhjamaade Hirm, Tommyboy, ROM, Genka, Okym, Grinks, Hädapäda, Karl Kivastik ja Beebilõust. Produtseerinud Toomas Tilk ehk Tommyboy ja Toomas F. Aru. T. Tilk, 2019.

5 Jürgen Rooste, Papa, anna mulle andeks ehk Kuidas Pärnu poisid räpist luule tegid. – Sirp 20. XII 2019.

6 Vinüülplaadi mahupiirangute tõttu ei mahtunud kõik lindistused plaadile. N-ö lisapalasid saab kuulata veebiaadressil https://luulur.bandcamp.com/album/etno-tonte-eesti-keele-k-la.

7 Olgu mainitud ERMis toimunud konverents „Sürrealism 100“ ja Pallase kunstigalerii näitus „Ilmar Malin 100. Homo ludens“ (kuraatorid Jaan Malin, Holger Rajavee ja Peeter Talvistu).

8 Valle-Sten Maiste, Normide järgimine ei ole veel nende kummardamine. – Sirp 1. XII 2023.

9 John Zorn, Preface. Rmt: Arcana V. Music, Magic and Mysticism. Koost J. Zorn. Hips Road, 2010, lk v.