Moskva ja pisarad

XIX sajandi ajakirjanike kuningas Vladimir Giljarovski kõneleb oma Moskvast armastusega, olgugi et see armastus teeb tihtipeale valu.

BORIS VEIZENEN

Vladimir Giljarovski on eesti lugejale tundmatu, kuid ka venelased ei pruugi temast tänapäeval suurt teada. Parimal juhul meenub mõnele, et Giljarovski on kirjutanud midagi Moskva kohta, tema tööd on aga silmapaistvad ja väärivad tähelepanu.

Agulite asjatundja

Vladimir Giljarovski (1855–1935) oli ka silmapaistev isiksus. Tänapäeval nimetatakse seda tüüpi inimest self-made man’iks. Giljarovski ehk onu Giljai, nagu teda kutsuti, elas täiel rinnal ning tema elu oli värvikas ja mitmekülgne. Juba noorukina lahkus ta kodunt, teenis leiba burlakina ning pidas seejärel paljusid ameteid, kord tsirkuses, kord teatris, kord tuletõrjes. Käis Vene-Türgi sõjas. Jõuline, vitaalne ja seiklusaldis Giljarovski rändas rõõmuga mööda Venemaad, et soetada uusi tutvusi, sattuda pingelistesse olukordadesse ja – see tegigi temast ajakirjanike kuninga – sellest mahlakalt kirjutada.

See, mis Giljarovski kohta teada, pärineb enamasti tema enda kirjutistest. Nii mõnigi uurija on leidnud, et Giljarovski on oma elulugu korduvalt ilustanud või siis faktidega mänginud, et luua särav imago tegusast ajakirjanikust, kes ei karda tormata kustutama suurt põlengut, ronida iidsesse kanalisatsiooni või minna otse kurjategijate sekka õngitsema kõige värskemaid ja skandaalsemaid uudiseid. Giljarovski oli Venemaal arvatavasti esimene ajakirjanik, kes tegi endast oma reportaažide tegelase. Millega ka poleks tegu, Giljarovski on esimesena kohal, on kõigiga sõber ja oskab suhelda mis tahes rahvakihiga, ei karda valusat tõtt ja on mõõdukalt kriitiline võimude suhtes. Tema imagosse kuulus lahutamatult tubakatoos, kust ta pakkus tubakat Lev Tolstoile ja Hitrovka viletsatele kerjustele. Sahistati, et Giljarovskil on oma lai infoallikate võrgustik, alustades Moskva agulite varganägudest ja lõpetades kõige kõrgemate institutsioonide ametnikega. Tema hoogsa, dramaatiliselt laetud stiili tunneb alati ära ning päevalehe Russkije Vedomosti (Vene Teataja) lugejad ootasid põnevusega tema kirjutisi. Giljarovski oli ka üks esimestest, kes andis oma reportaažides sõna lihtrahvale: ta on hea meelega tsiteerinud turumüüjate, teenrite, seppade või koristajate sõnu, mistõttu paistavad ta tekstid alati põhjalikud, detailirohked ja usaldusväärsed.

Vladimir Giljarovski ehk onu Giljai, nagu teda kutsuti, elas täiel rinnal.

Wikimedia Commons

Giljarovski kui demokraadi populaarsusele aitas kindlasti kaasa see, et tema esimese juturaamatu „Agulirahvas“ („Трущобные люди“, 1887) tiraaž läks hävitamisele. Ta enda sõnul sellepärast, et tõde on liiga masendav ja sünge. See on ka viimane raamatupõletamise juhtum vene kirjandusloos. Giljarovski ei jätnud kasutamata võimalust seda õigel ajal meelde tuletada ning eriti heas valguses paistis see juhtum muidugi Nõukogude aastatel.

Teine oluline tegur Giljarovski kui ajakirjaniku hea maine kujunemisel oli teemavalik. Ta kirjutas küll kõigest, sh kontserdid, juubeliüritused, luuleõhtud, ka keemiku Dmitri Mendelejevi uurimislend õhupalliga, kuid just Moskva elu varjuküljed osutusid kõige põnevamaks materjaliks. Näiteks õnnetused, nagu Morozovi vabrikus 1882. aastal puhkenud suur tulekahju, mille kajastus tõigi noorele autorile kuulsuse, või aguliolme, pettused, mõrvad, vargused jms. Giljarovski kirjutas 1896. aastal ka Hodõnka juhtumist: keiser Nikolai II kroonimispidustuste käigus tallati Moskva lähedal Hodõnka väljakul surnuks ametlikel andmetel 1389 inimest ja vigastati teist samapalju. Seekord ei otsinud Giljarovski oma reportaažis põhisüüdlasi, nagu tal muidu kombeks, vaid piirdus oma muljete, statistika ja ohvrite kirjeldamisega.

Huvi niisuguste teemade vastu ei ole raugenud ka praegu, kuid XIX sajandi teisel poolel andsid need ühtlasi tooni ilukirjanduses. Paljudes toonastes alamate ühiskonnakihtide elu kirjeldavates teostes seguneb naturalism romantilise paatosega: jäljendati eelkõige Eugène Sue „Pariisi saladusi“, mille oli osaliselt tõlkinud tulevane „Oblomovi“ autor Ivan Gontšarov. Suure menu saavutas ka Vsevolod Krestovski melodramaatiline krimiromaan „Peterburi agulid“ (1864–1866) ning trend kulmineerus Maksim Gorki näidendiga „Põhjas“ (1903).

On teada, et Moskva Kunstiteatri näitlejad eesotsas Konstantin Stanislavskiga käisid koos Giljarovskiga agulites kehastavaid tegelasi tundma õppimas ning et viimane suutis ära hoida bandiitide kallaletungi (nood olid kuulnud näitlejate tulekust ja kavatsenud neid rünnata). Igal juhul oli Giljarovski staatus agulite asjatundja ja giidina tol ajal kõigutamatu. Pole ime, et just Moskva elu pahupoolest kõnelebki ta oma kõige kuulsamas raamatus „Moskva ja moskvalased“ (1926).

Lihtne laita, kuid võimatu unustada

Giljarovski „Moskva ja moskvalaste“ puhul, mida saab nüüd lugeda ka eesti keeles kaunilt kujundatud väljaandes, käibib stereotüüp, et see nostalgiline teos annab XIX sajandi teise poole Moskva igapäevaelust mitmekülgse ülevaate. See peab paika vaid osaliselt. Loomulikult ei saa isegi selline usin autor nagu Giljarovski hoomata hoomamatut, kuid teda kui memuaristi ongi huvitanud eelkõige olmeelu üks, s.o tumedam külg. Hitrovka linnaosas pesitsesid sõna otseses mõttes kodutud, Siberist põgenenud vangid ja kriminaalid ning sealsest hierarhiast on autor jutustanud väga üksikasjalikult. Suhharevka turul müüdi maha varastatud kaup, üleüldse valitses turgudel kohutavalt ebasanitaarne olukord. Tema meelispaigad olid ringid, klubid ja trahterid, kus loomulikult purjutati, peteti ja veedeti aega lõbunaistega … Raamatukaas, millel näeme Moskva Kunstiteatri truppi ja kena tänavat, on ses mõttes petlik. Giljarovski ei kirjuta oma teoses kõrgkultuurist ning mainib kuulsaid loomeinimesi parimal juhul ainult möödaminnes. Teda on huvitanud muu ning selleks on mitu põhjust.

Raamatu keskel selgitab Giljarovski justkui vastuseks lugeja küsimusele: „Mõni võib öelda: „Miks avab selle raamatu autor üksnes klubide pahupooli, aga ei kirjelda üksikasjalikult nende kasulikku ühiskondlikku ja valgustuslikku tegevust?“ Võime küsimust laiendada: miks avab selle raamatu autor üksnes Moskva igapäevaelu pahupooli, aga ei kirjelda linnaelu positiivseid külgi? Ning autor vastab selle peale julgelt: „Sellepärast, et meie lugejat huvitab rohkem elu see külg, mis oli isegi klubide olemasolu ajal kaetud saladuselooriga, varjates neid tegelikke rahaallikaid, millele oli rajatud nende klubide „ühiskondlik tegevus““ (lk 181). Sõnaga „saladuseloor“ vihjab ta juba mainitud kirjandustraditsioonile, mida esindasid Krestovski ja paljud teised autorid. Giljarovski osutab, et toob ses teoses tõe päevavalgele, ehkki suurem osa sellest materjalist oli leidnud kasutust tsaariaegsetes reportaažides ning raha raiskavate kaupmeeste seiklused või siis röövjõukude ettevõtmised olid moskvalastele juba teada. Tegu ei ole tõe paljastamisega.

„Moskva ja moskvalased“ on kirjutatud Nõukogude ajal (1926). Giljarovskile oli määratud vana klassiku roll, millega ta ei tahtnud leppida. Memuaarikogumiku ilmumine olnuks mõeldamatu, sest paatosliku eilse ja tänase võrdluse asemel vohanuks seal nostalgia ja sentimentaalsus. Nii et üks põhjustest, miks kirjeldatakse teoses detailselt kunagist Moskva elu pahupoolt, võib olla ehk autori eesmärk näidata uuele võimule oma lojaalsust? Pilt, mis avaneb Giljarovski raamatus, ei ole ilus: lõpmatu rida rööve, mõrvu, vaesust, näljasurma, inimese mõnitamist ja väärikuse kaotamist. Ta kirjeldab võimu ükskõiksust tööliste elumurede vastu, tudengite massilist arreteerimist, silma kinnipigistamist röövjõukude tegevuse ees (tiirlevad ju nende juhid kõrgseltskonnas) ning kaupmeeste tohutut prassimist … Sellest väga kriitilisest ja subjektiivsest pildist sai Nõukogude ajaloolistes raamatutes ja filmides tsaariaja elu kujutamise šabloon. Seisuste igapäevaelu kontrasti rõhutamine võib paraku kergesti viia groteski ja moonutusteni. Teatud mõttes on see aga vastumürk tsaariaegse vene elu näitamisele lõputute lõbusate ballide, hubaste mõisade ja patriarhaalse õnne puntrana. Niisugune kujutelm on praegu eriti populaarne ning selleks et tsaariminevik ei terendaks siirupise kuldajana, ongi vaja juurde lugeda niisuguseid raamatuid nagu „Moskva ja moskvalased“.

Eks eeldanud eilse ja tänase võrdlemine autorilt teatud tähelepanulikkust ka nõukogude elu osas. Giljarovski kiidab aeg-ajalt uut Moskvat, agulirajoonide kokkulükkamist ja vanade hoonete lammutamist või restaureerimist, aga kiidusõnad on alati väga napid ja, võiks öelda, näota. Iga koht, millest ta möödub, annab talle põhjust meenutada ja meisterlikult esile manada mitte ainult tänavad ja hooned, vaid ka seal viibinud inimesed, nende vestlused ja kõne iseärasused. Giljarovski on tõeline talent looma elavaid lühistseene linnaelust: loetleb erakordselt isuäratavalt kõiki nõukogude lugejale eksootiliseks muutunud toite ning visandab kord kriitiliselt, kord armastusega, kuid alati elavalt linlaste portreesid. Kus võimalik, mainib ta muidugi rahva rahulolematust ja revolutsionääride koosolekuid, kuid teeb seda möödaminnes, särtsuta.

Raamatut „Moskva ja moskvalased“ ei ole eesti keelde ümber pandud täies mahus: 31 peatükist on tõlgitud ainult 20. Mõnikord on raske mõista, miks pole peetud mõnd peatükki tõlkimisväärseks. Näiteks „Kaugsõidutüürimees“ („Штурман дальнего плаванья“) on üks Giljarovski kogumiku väheseid positiivseid lugusid, mida võib vaadelda eraldi novellina: üks surmast päästetud tänavapoiss ei lõpeta oma elu vanglas või tänaval, vaid temast saab aus meremees. Veel küsitavam on peatüki „Kotkaga kruus“ („Кружка с орлом“) väljajätmine. Eelmises peatükis räägib Giljarovski nimelt tõestisündinud loo, kuidas ta päästis ühe petturite ohvri elu – too oli meelitatud agulisse peole ja seal metallkaanega kruusist pakutud joogiga uinutatud –, ning lubab asja lähemalt uurida. Eesti lugeja ei saagi teada, et autor läheb julgelt petturite juurde ning tallegi pakutakse juua just sestsamast kandilisest metallkaanega kruusist, kuigi kõik teised joovad klaasist, ja kuidas ta sellele reageerib. Samuti oleks suurepärane, kui raamatust leiaks kas või lühikese selgitava saatesõna või mõned täpsustavad kommentaarid nimede ja geograafia kohta.

Sellegipoolest on „Moskva ja moskvalaste“ isegi veidike kärbitud kujul tõlkimine tunnustamist väärt ettevõtmine. Sealt saab mõningatest Moskva linnaelu külgedest kriitilise, kuid siiski värvika ülevaate. Vaatamata soovile olla ajakohane ka uue võimu silmis ning isegi krimikirjanduse temaatika taaskasutamisele, kõneleb Giljarovski oma Moskvast armastusega, olgugi et see armastus teeb tihtipeale valu. Kogumiku lõpus võiks ju kõlada hümn uutele ehitistele, uutele inimestele, uhke ja pidulik kooda, aga seda pole. „Kihutavad automobiilid, trammid, veerevad tüsedad autobussid. Kus siis Ohhotnõi Rjad jäi?“ (lk 327) … XIX sajandi teise poole Moskva ei olnud ainult kontrastide linn, vaid ka Giljarovski nooruse ja kirjanduslike saavutuste tunnistaja, tema ajakirjanduslik kuningriik, mida on lihtne maha teha, aga võimatu unustada.

Vladimir Giljarovski poseeris Ilja Repinile maali „Kasakad kirjutavad Türgi sultanile kirja“ (1880–1891) tarvis. Giljarovski järgi maalitud kasakas lagistab naeru, peas valge papaaha ja seljas punane kuub.

Wikimedia Commons