Müstikalooris sotsiaalkriitika vangikongis nr 3

Kira Jarmõši raamatu suurimaks saavutuseks on omamoodi paradoks – näidata vanglas viibivat tavalist inimest ja samal ajal tõestada, et tavalisi inimesi ei ole olemas.

BORIS VEIZENEN

Kira Jarmõši romaan „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3“ ilmus äraspidiselt õigel ajal. Paljud Venemaa sõjavastastest meeleavaldajad riskivad eluga, kogunedes miitingutele või kuulutades, et Ukraina sõda on kuritegu nagu iga teinegi vägivaldne vaba riigi vallutamise katse. Romaani peategelase Anja „süü“ riigi ees seisneb selles, et juhuse tahtel satub just tema eelnevalt kooskõlastamata korruptsioonivastasel miitingul politsei kätte. „Nii et peab küsima valitsuse käest luba, et valitsuse vastu protesteerida,“ võtab omamoodi musta iroonia kokku üks romaani tegelastest (lk 93). Anja saab karistuseks üheksa päeva vangistust, et aga väikese mõnitusena ei arvestata selle hulka päeva, mil ta käis kohtus oma vahistamist vaidlustamas, siis kokku kümme. Praegused meeleavaldajad maksavad oma kodanikusüdametunnistuse eest kuni kolmeaastase vanglakaristusega. Seda tasub lugedes meeles pidada.

Vanglas istub praegu ka romaani autori ülemus, Venemaa mainekaim opositsiooniliider Aleksei Navalnõi, kes muide soovitaski Jarmõšil oma vanglakogemus kirja panna. Navalnõi ise peab veetma üheksa aastat range režiimiga koloonias. Ajakirjanikuharidusega Jarmõš on tema pressiesindaja ning „Uskumatud juhtumised …“ Jarmõši esimene samm kirjanikuna.

Mõistetud süüdimõistetud

Vanglateemal on vene kirjanduses pikk ajalugu. Nii tsaari- kui ka nõukogude aja ainuvõimu ja tsensuuri tingimustes sai just nimelt kirjandusest poliitiliselt laetud platvorm, kus kritiseerida valitsust, avaldada opositsioonilisi ideid ja iseseisvaid hoiakuid. Kirjandus on kujundanud vene ühiskonna nägu ja loonud intelligentsi. Võimukriitikaga kaasnevad paraku selle eest määratud karistuste kirjeldused. Fjodor Dostojevski, kelle raamatut muide üritab Anja kongis lugeda , on kirjutanud iseenda vanglakogemusele toetudes romaani „Märkmeid surnud majast“. Anton Tšehhov võttis ette sõidu süüdimõistetute saarele ning jäädvustas nähtu reisikirjas-uurimuses „Sahhalini saar“. Eraldi nähtus on XX sajandi laagrikirjandus, kus kerkivad esile Aleksandr Solženitsõni ja Varlaam Šalamovi nimi. Naissoost autorite teostest mainin Jevgenia Ginzburgi, Vassili Aksjonovi ema mälestusi „Järsk marsruut“.

Soliidsete klassikute taustal võib Kira Jarmõš muidugi paista kahvatu. Need, kes ootavad romaanist kõmisevat agitatsiooni, peavad pettuma: peategelane Anja pole vooruslikus soomuses kangelane, kes esitab pikki pateetilisi kõnesid. Ta ei ole ka märterlik kannataja, teda ei peksta ega vägistata. Tal on küll omad kindlaks kujunenud vaated, aga kindlasti ka oma tujud, hirmud, kahetsused, eksimused. Jarmõši raamatu suurimaks saavutuseks ongi omamoodi paradoks – näidata vanglas tavalist, meiesarnast inimest ja samal ajal tõestada, et tavalisi inimesi ei ole olemas. Igaühel on oma kordumatu taust, kus võivad leiduda vanemate lahutusest saadud lapsepõlvetrauma, esimesed kohmakad isemeelsuse murrangud ning nendega kaasnevad boheemlaslikud elukäänakud, keerulised suhted, armumised ja kaugenemised. Anja võib olla jonnakas ja kergemeelne, allaandlik ja ebakindel, kuid üks tema tugevamaid omadusi on kindlasti eneserefleksioon, oskus vaadata kriitiliselt tagasi, olla iseendale kõige karmim kohtunik. Mälestusi tulvab iga vanglas veetud päevaga: Anjale meenuvad kodust lahkumine, ülikooli ühiselamus toimunud peod ja armumised teistesse neidudesse. Autori hoiak on kiretu, kuid alati mõistev.

Sama kehtib Anja kongikaaslaste puhul. Kongis nr 3 avaneb värvikas naistegelaste galerii: alati sünge ja kokutav varguse eest istuma pandud Nataša, tumedanahaline kaunitar Diana, ravimisõltlasest kergemeelne Ira, ennast Barbie-nukuks lõiganud Maia ning enesekindel ja vankumatu Katja. Neil kõigil on väga erinev elukogemus. Romaan kulgeb ühest päevast teise, naised pajatavad üksteisele oma elust ühtaegu naljakaid ja traagilisi lugusid. Nende lugude kaudu avaneb laiem pilt kirevast vene ühiskonnast. Tõsi, Anja kongikaaslaste portreed on mõneti kallutatud. Võtame näiteks internetistaari Maia, kes ei söö vanglas midagi, säilitamaks figuuri, ja kes on harjunud rikaste meeste kulul luksuslikult elama – vaatamata tohutule sotsiaalsele erinevusele ei erine ta koledavõidu Irast, kes teeb minetti õllepurgi ja magatab mehi viinapudeli eest. Autori nukker iroonia on otsekohene, kuid ta ei kipu oma tegelannasid süüdistama, vaid edastab rahulikult nende lood ja laseb neil seejärel näiteks viimase suitsupaki pärast viriseda või meessoost kinnipeetavatega akna kaudu juttu ajada.

Kõikjane vangla

Vanglakong ei ole Jarmõši romaanis lihtsalt piirav ruum, vaid eelkõige fookus, mille kaudu palju tähelepanelikumalt uurida ümbritsevat reaalsust ja tajuda seda teistmoodi. Anja ja teiste naise vahel on tunda teatud piir, mis oli vanasti olemas tava- ja „riiklike“ kinnipeetavate vahel. Romaani alguses tunnetab Anja seda eriti tugevalt: „[N]eed on lihtsalt sedasorti inimesed, nad võivad arestipunkti kukkuda. Aga vaat tema – heast perekonnast, hea hariduse ja CV-ga tütarlaps – sattus siia tõesti juhuslikult. [—] Kohutav tõde seisnes selles, et kõik nad, ka kõige sümpaatsemad, tundusid talle halvemad inimesed kui ta ise“ (lk 134). Niisugusest hoiakust saab alguse tegelanna sisemine evolutsioon. Päevad mööduvad, kongikaaslased saavad vabaks ja lahkuvad ning Anja jääb üksi. Alles vahejuhtum ligitikkuva meesvangiga paneb teda mõtlema tema senise elu privilegeeritud piiratusele. „Tema sugulased, sõbrad ja tuttavad olid ümbritsenud Anja müüriga, mille taga ta tundis ennast väljaspool ohtu ega mõelnud sellele, et võib sattuda vähem sõbralikku miljöösse. Arestipunkt tuletas meelde, et tegelikult on see päris lihtne“ (lk 290). Vanglas veedetud aeg osutab tema senise elu valukohtadele: perest eemal elava isa idealiseerimine, praktikaaegses välisministeeriumis vohav seksism, karjääri allakäik alastifotode pärast, enese ebasiirus armastuses.

Aastatel 2017–2018 leidis üle Venemaa aset rida meeleavaldusi, millega nõuti korruptsiooni lõpetamist valitsuses ja võimuvahetust. Protesti sümboliks saanud kollane kummipart 26. III 2017 Tšeljabinskis toimunud miitingul.

Daggets / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Siiski ei ole vangla mingi filosoofiliselt askeetlik pelgupaik. Seal lokkavad vaimne ja füüsiline vägivald. Ahistab tüütu igapäevarutiin, hommikused ülevaatused ja läbiotsimised, häbistav sõltuvus korrapidajatest, kui tahad süüa, jalutada, ennast pesta. Mõni neist võtab enda südameasjaks tekitada Anjale lisamasendust oma väikese võimu kompleksiga. Alandav on meesvangide „hei, kena neiu“ suhtumine. Vanglakirjelduste märsõnadeks saavad „näotu“ ja „elutu“: konvoeerijate tuimad pilgud, tühjad silmad, kalk hääl. „Anja tundis end elutu esemena, postipakina, mida käest kätte edasi antakse“ (lk 141). Kinnine ja justkui ajatu ruum, kuna aeg kulgeb seal ebamääraselt ja uudiste asemel kõlab raadiost alati muusika, muutub eriti vabastamise eel klaustro­foobiliseks, talumatuks, painajalikuks.

Paraku ei ole vangla kuigivõrd kontrastis sellega, mis asub väljaspool. Kui Anja sõidab kahe politseiniku saatel kohtu­majja, siis leiab ta, et „politseiautost linna vaadata ei olnud sugugi nii haarav, nagu ta oli arvanud, vabaduse illusiooni ei tekkinud. Linn mõjus väljastpoolt lihtsalt kui dekoratsioon, mis oli püstitatud auto liikumistee äärde“ (lk 142). Rõhuvat muljet süvendavad vestlused politseinikuga, mille käigus tõdeb Anja veel kord lõhet enda ja teiste mõtlemise vahel. Vanem politseinik leiab, et internet on teinud noored rumalaks: nad protestivat igavuse ja lolluse tõttu, mõistmata, et korruptsioon on rahva eripära, millega tuleb leppida. Noorem leiab, et protestijate kriitikal on alust, kuid on veendumusel, et Venemaa vajab olukorra parandamiseks taas Stalinit. Ka väliselt lääne elumudelit harrastavale Maiale sümpatiseerib Putin, nii et Anjal jääb ainult imestada sellise mentaalsuse üle: „Loogilisi põhjusi pole olemas – on ainult vastuoluliste, haiglaste, peaaegu ebausklike veendumuste põiming, mis on liitnud selle absurdse armastuse abil terveid põlvkondi“ (lk 163).

Oma saatuse jumalanna

Romaanis on veel üks oluline tasand, mis eristab teost kriitilisest olmerealismist. Sellele taustale viitab juba natuke vanaaegne kelmikas pealkiri – „Uskumatud juhtumused …“. Ja need tõesti on uskumatud, sest on seotud mütoloogilise mõtlemise ja maagiliste omadustega. Ajatus vangikongis näeb Anja õudusunenägusid, milles ilmutavad kongikaaslased talle hirmutavate vanaeitede, viikingisõdalaste või karmide jumalannadena oma tõelise pale. Nägemuste põhimotiiviks saab niit, ketramine, vokiratas. Juba enne, kui peategelanna jõuab telefonini ja Google’i kaudu asjas selgust saab, on lugeja tuvastanud saatusejumalannad, nornid või moirad, kes otsustavad lõnga kedrates või läbi lõigates inimese elu ja surma üle. Kui Anja hakkab seda müstilist puslet kokku panema ja talle meenub, et iga konginaabri lugu oli seotud lähedase sünni, surma või haavamisega, tekib tal ootamatu mõte, et võib-olla on ka temal niisugused üleloomulikud võimed. Kui nii, siis võiks ta ju näiteks karistada teda pidevalt mõnitavat korrapidajat, rebides katki mõnitaja juhuslikult tema valdusesse sattunud kaelaketi.

Mütoloogilised mängud on alati raskesti teostatavad ja lugedes võib sugeneda kahtlus, et need madaldavad aktuaalse sotsiaalkriitilise romaani mingiks müstiliseks kriminulliks. Õnneks seda ei juhtu tänu avatud lõpule, aga eelkõige tänu autori väga konkreetsele sotsiaalsele sõnumile, mille edasiandmiseks oligi vaja kütkestavat müstikaloori. Ühes õudusunenäos näeb Anja kõiki oma kongikaaslasi mitte eraldi inimestena, vaid mingi ühise ürgse jõuna. See võimas ürgne jõud, millel on võim otsustada elu ja surma üle, on romaani loogika järgi naine. Keti katkitõmbamine pole seega lihtsalt labane kättemaks väärkohtlemise eest, vaid oma võimaluste teadvustamine, vastutuse võtmine ja lootus paremale tulevikule, kus Anjad ja nende sõbrad lausuvad viimase, otsustava sõna. Kira Jarmõši psühholoogiliselt küps esikteos on selle sõna ettekuulutus.