No More Ämber

Almanahh „No More Amber“ on ilmselt Balti kirjandusvälja üks silmapaistvamalt disainitud ja turundatud saavutusi.

HANNA LINDA KORP

Eesti kirjandust tutvustatakse võõrkeeltes mitmel rindel: tänavu on lisaks ingliskeelsele ajakirjale Estonian Literary Magazine ilmunud soomekeelse antoloogia „Nippernaati“ viies number (mõlemat annab välja Eesti Instituut), rääkimata tõlgetest ja käsitlustest Tuglase seltsi soome-eesti ajakirjas Elo jm. Hiljuti lisandus sellesse ritta veel Balti riikide kirjanike liitude jt institutsioonide ühise jõupingutuse vili, Balti kirjanduse almanahh „No More Amber“, mis on üllataval kombel esimene taasiseseisvusajal ilmunud ingliskeelne väljaanne, kus eesti, läti ja leedu kirjandus kokku saavad.

Teatavasti olid Baltimaad 2018. aastal Londoni raamatumessi peakülalised. „No More Amber“ lülitub oivaliselt siinse areaali kirjanduse (taas?)avastamisse. Samuti on läti ja leedu autorid kaasatud seni ainult eesti kirjandusele keskendunud „Nippernaati“ uues numbris. Eestiski on läti ja leedu kirjandus aina nähtavam: paari viimase aasta säravaimad tõlkenäited on minu silmis olnud Loomingu Raamatukogus ilmunud Giedra Radvilavičiūtė „Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte“ (tlk Tiiu Sandrak) ning Anna Žīgure „Läti rahva käekäik“ (tlk Arno Baltin). Läti keeles omakorda ilmus hiljuti Andrus Kiviräha „Sinine sarvedega loom“ (tlk Maima Grīnberga), leedu keeles Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ (tlk Agnė Bernotaitė-Jakubčionienė), Meelis Friedenthali „Mesilased“ (tlk Viltarė Urbaitė), Jaan Krossi „Kolme katku vahel“ kaks esimest osa, A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V köide ning Maarja Kangro „Klaaslaps“ (tlk Danutė Sirijos Giraitė), lisaks hulk lasteraamatuid. Ehkki võiksime naabrite kirjandust (ja keeltki!¹) märksa paremini tunda, võib olukorraga siiski rahul olla.

Balti kirjanduse almanahhi „No More Amber“ esimene number

No More Amber - The Baltic Literary Review / Facebook

„No More Amber“ on ilmselt balti kirjandusvälja viimase 30 aasta üks silmapaistvamaid saavutusi. Silmapaistev on ka väljaande disain: oranži-rohelisekirju, laka ning julgete tüpograafiliste lahendustega vaat et A4-mõõdus kogumik eristub selgelt enamasti konservatiivse välimusega eesti kirjandusajakirjadest, heites kõrvale alusetu hirmu, et kujundus ja küljendus ei saa ühtaegu olla efektne ning lugeja- ja silmasõbralik. Lisaks kujundusele mõjub värskendavalt ajakirja turundus. „No More Amber“ on instagrammitav – see paistab olevat ühismeedias silmajäämiseks hädavajalik. Väljaande Facebooki-külge sirvides saab üsna pea selgeks, et siht on peale välispublikuni jõudmise kõnetada ka kodulugejaid. Tegu on ühtlasi ainsa (pool)kohaliku kirjandusväljaandega, mille tegevus ühismeedias paistab olevat selgelt läbi mõeldud. PR-projektina on „No More Amber“ igati õnnestunud: loodud on silmajääv bränd, millega on seotud sümpaatsed toimetajad (Eestist ELMi hiljutine peatoimetaja Berit Kaschan) ja mis tekitas vähemasti minul korraks tunde, et kirjandusajakirja saab natuke teisiti kompileerida ja levitada, kui harjunud olen.

Aga kas edukas PR-projekt võib olla ka hea ajakiri? Almanahhi „No More Amber“ kontseptsiooni – ning ühtlasi põhilist nõrkust – annab hästi edasi fraas lätlase Sven Kuzminsi sürrealistlikust ja keelemängulisest lühijutust „All Things American“ („Kõik ameerika asjad“), mis ilmus, muide, ka originaalis inglise keeles: „Secondly, I „Enjoy Coca-Cola“. And I’ve never even drunken Coca-Cola“² (lk 149). Juhin tähelepanu jutumärkidele: minajutustaja naudib Coca-Colat kui loosungit või elustiili, aga mitte jooki ennast (mis poleks jutustuse toimumise ajal 1970. aastatel Leningradis võimalikki olnud). Tundub, et ka „No More Amber“ on ennekõike efektne loosung, mis saavutabki arvatavasti eesmärgi – püüda lennujaamas, raamatumessil või -poes mööduja pilku, panna ta ajakirja sirvima, ehk isegi süvenema. Lugedes selgub aga, et kuigi almanahhist leiab palju häid ja väga häid tekste, vajanuks see selgemat sisulist kureerimist. Näiteks jääb arusaamatuks, miks on nüüdiskirjanduse sekka kaasatud meie seast lahkunud kirjanike (Karl Ristikivi, Linards Taunsi, Gunars Saliņši jt) või ka elavate klassikute pigem ammused tekstid. Jääb mulje, nagu püütaks korraga anda võimalikult lai pilt XX ja XXI sajandi Balti kirjandusest ning ühtlasi peibutada välislugejat kuulsate nimedega. Kogumikule ei saa ette heita millegi või kellegi süsteemset kõrvalejätmist: siit leiab võrdselt mees- ja naisautoreid sünniaastaga 1912–2000, luulet, proosat ning isegi lastekirjandust. Siiski näib, et „No More Amber“ täidaks oma eesmärki siinse areaali kirjanduse tutvustajana ning kirjanikke ühendava väljaandena tunduvalt paremini, kui seal ilmuksid võimalikult värsked tekstid (kirjandusklassika tõelisest väärtusest saab nii või naa aimu alles täispika tõlke abil).

Klassikute kaasamine võimaldab aga ootamatuid kokkusaamisi. Näiteks leidub almanahhis „No More Amber“ intervjuu Karl Ristikiviga, mille on vahendanud Janika Kronberg. Ristikivi märgib, et tema kirjatöid on mõjutanud pigem aeg kui konkreetne paik. Seevastu väljaandes ilmunud tekste ei ühenda mitte ilmumisaeg, vaid Balti kultuuriruum. Milline see ruum siis on? Ootamatult avar ja mitmekesine. Almanahhi järgmine number võiks selles ruumis veelgi jõulisemalt teed näidata.

1 Nagu märkis Mare Sabolotny Vahur Afanasjevile „Serafima ja Bogdani“ eest antud Balti Assamblee kirjandusauhinda vastu võttes, kritiseeris Afanasjev tihti seda, et Eesti koolides õpitakse saksa ja prantsuse keelt, aga mitte läti ega leedu keelt.

2 „Teiseks, ma „naudin Coca-Colat“. Ja ma ei ole Coca-Colat kunagi isegi joonud.“