Noore Kreutzwaldi regilaulukimbuke

RUTH MIROV

„Aeg ärgata” on ilmunud Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi, Järvamaa muuseumi ja ajakeskuse Wittenstein koostöös. Raamatu valmimisele on kaasa aidanud rida inimesi; vanade käsikirjade trükkitoimetamisega on tükk tööd, mida kõrvalseisja ehk ei märkagi. Väljaandel on terves ulatuses ka paralleeltekst inglise keeles.

Raamatu tähtsus on muidugi suur juba sellepärast, et see sisaldab meie rahvuseepose looja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi enda kogutud regilaule ja on tema kõige varasem olemasolev rahvaluulekogu üldse. Kohe tuleb ka kinnitada, et laulutekstid on väga head, esindavad stiilipuhast regilaulu. Noor Kreutzwald on need 1828. aastal üles märkinud Järvamaal Viisu külas otse elavast esitusest. Enamik meie regilauludest on kirjalikult registreeritud alles XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul, kui traditsioon oli juba hääbumas ning noori köitsid uuemad lauluviisid ja -maneerid.

Tähenduslik on kogumiku pealkiri „Aeg ärgata”. See on laenatud laulult, millega varahommikul äratati rehelisi. Kogumiku pealkirjana tähistab see sümboolselt eelärkamisaega, meie rahvusliku eneseteadvustamise algust – aega, kui Tartus kohtusid F. R. Faehlmann, Kreutzwald ning mõned nende sõbrad, end eestlasena identifitseerivate haritlaste tuumik. Teame ju legendaarset „Viru vannet”, mille andnud Rakvere vallimäel Faehlmann, Kreutzwald ja Jakob Nocks. Kõnealuses raamatus on ära toodud tsitaat Gustav Suitsu „Eesti kirjandusloost” (1953, lk 135–136; 1999, lk 152), kus ta selle teo kahtluse alla seab. Tegelik vandeandmine vallimäel polegi oluline, tõetruudus on sisuline: sümbolina edastab see nende isikute ja selle ajastu olemuse ja tähenduse eesti rahvale.

Mõnes mõttes tähendas see ajajärk uut ärkamist ka regilaulule. Romantismi teke Lääne-Euroopas XVIII sajandi lõpul tõi kaasa huvi tärkamise rahvaluule vastu. Baltimaadega seotud saksa filosoof J. G. Herder andis rahvaste lauludest välja olulise teose (1. tr 1778–1779, 2. tr üldtuntud pealkirjaga „Stimmen der Völker in Liedern” 1807), kus ilmus ka seitse eesti rahvalaulu. Suulise pärimuse kirjalik jäädvustamine sai hoogu. XIX sajandi lõpupoolel kujunes Jakob Hurda organiseeritud suurkogumine juba käibelt taanduva regivärsilise rahvalaulu tõeliseks päästeoperatsiooniks.

Raamatu välisest küljest

„Aeg ärgata” ei ole ainult rahvuskultuuriliselt väärtuslik, vaid ka väga kaunis raamat. Kaanepildiks on Ants Viidalepa asjakohane maal „Kreutzwald üliõpilasena rahvaluulet kogumas” (1955). Võluvad baltisaksa kunstniku Theodor Gehlhaari piltidega postkaardid (1840), kus tõuseb esile meie rahvarõivaste ilu ja maitsekas värvivalik. Ka Viidalepa maalil on valgusvihku seatud lauliku tanu ja käised. Raamatut illustreerib veel tosin fotot Viisu külast ja selle ümbrusest, sh mõisahoonest läbi aegade. Illustratsioonidena mõjuvad ka originaalkäsikirjast pärit laulutekstide koopiad beežikal, vana koltunud paberit meenutaval taustal. Raamatu sisulise osa lõppu on lisatud fotod ehetest, mis on leitud arheoloogilistel kaevamistel Peetri kihelkonnas: hoburaudsõlg, krõllid ja rinnalehed. Krõlle on „puistatud” ka tekstilehekülgedele. Selliste ehete uuemaid variante võisid kanda neiud kiigel, kui esitasid Kreutzwaldile laule. Niisuguselgi kujul, nagu näha raamatus, kuuluvad nad kokku, enam-vähem samasse ajastusse regilaulude vanimate kihistustega, millest on jälgi ka siinsetes laulutekstides. Rõõm on rõhutada, et kogu raamatu kujundus aitab luua kaunist terviklikku muljet millestki läbi aegade õilistunud vanast, kuulugu see siis luule, muusika, kunsti, käsitöö või arhitektuuri valdkonda. Sama muljet süvendab Peetri kihelkonna XIX sajandist pärit kaart. Juba raamatu visuaalne külg annab märku, et seda on tehtud hoole ja armastusega.

Originaalkäsikirja tekstikoopiad on tegelikult asjakohased ka teaduslikus mõttes. Need on paigutatud teose põhitekstiga (regilaulutekstidega) paralleelselt, kõrvallehele. Tekste on parema arusaamise huvides mõnevõrra redigeeritud, aga kõrvutus annab võimaluse võrrelda neid originaaliga. See on teretulnud, kuna regilaulutekstide vanade kirjapanekute redigeerimine on alati probleemne.

Sisust ja toimetamisest

Raamatut alustab Ottilie Kõiva saatesõna, kus ta kirjeldab lühidalt Kreutzwaldi rahvaluulekogumist ja sellega seotud seiku. Teksti on põimitud ja „koltunud” paberil esile tõstetud paar pikemat tsitaati. Saatesõna autor peab tõenäoseks, et Kreutzwaldile on kogumiseks eeskuju andnud tema sünnikihelkonnas Kadrinas pühendunult rahvaluulet kogunud kirikuõpetaja A. F. J. Knüpffer, sest Kreutzwald on enda sõnul hakanud rahvaluulet üles kirjutama juba 1818. aastal, koolipoisina. Sellest kirjalikku jälge pole. Raamatus trükitud 28 regilaulu on ta kirja pannud üliõpilasena kümme aastat hiljem. Laulud on ta üles kirjutanud nii, nagu need esitati, kohalike murdejoonte ja arhailiste keelenditega, vanas kirjaviisis muidugi. Hiljem on ta need laulutekstid saatnud Õpetatud Eesti Seltsile.

Põhiline osa saatesõnast on pühendatud regilaulude sisu ja esitamistavade tutvustamisele. Teoses on hulk kiigelaule ja, nagu arvatud, on teisigi laule esitanud neiud kiigeplatsil. Üldse on meie lüüriliste regilaulude tavapärane temaatika, kus suurel määral kajastub naiste elu ja mõttemaailm, raamatus hästi esindatud. Palju on kujundlikku sõnastusse peidetud kosjafantaasiaid. Kiigel laulmiseks sobisid hästi ka pikad lüroeepilised laulud, samuti küsimuse-vastusena üles ehitatud mõistatuslaulud.

Leheküljel 17 on ühe laulurühma puudumist seletatud nii: „Vaevalt oleksid neiud mõisavalitseja pojale orjuslaule laulnud”. Ehk tõesti. Kuigi vaevalt Kreutzwaldi isa, vabatalupojast endine kingsepp ja aidamees, väikese mõisa valitsejanagi eriti „härrana” esines. Orjuslaulud oma hoopis teistsuguse tundetooniga ei sobinud ehk pidulik-rõõmsa kiigetraditsiooni tavapärase lauluvara hulka. Küllap olid tüdrukud Kreutzwaldile laule esitades natuke meelitatudki üliõpilase tähelepanust. Igatahes joonistub raamatus ideaalpilt meie regilaulu-maailmast: stiilsed, eripärase kujundikeelega sisukad laulud, noored hääled ja sinna juurde kaunid rahvariided.

Joonealusest märkusest loeme, et laulude pealkirjadena on kasutatud laulude tüübinimetusi. Kardetavalt ei ütle väljend „tüübinimetus” isegi kultuurihuvilisele lugejale suurt midagi, ilmselt tulnuks mõistet selgitada. Seda enam, et suur jagu tekstidest on liitlaulud, mistõttu on pealkirjaks kaks või koguni kolm-neli tüübinimetust. Tekstid, nagu öeldud, on redigeeritud. Ennekõike tähendab see vana kirjaviisi asendamist uuega, aga on muidki muutmisi: mõned neist teenivad ühtlustamise, mõned murdekeele täpsustamise eesmärki. Mõnel puhul ei tulene sõna kirjakuju kõrval esitatud alustekstist, vaid ilmselt mõnest teisest omaaegsest koopiast, mis on ehk murdekeele seisukohast õigem paistnud. Kreutzwaldi kirjapanekusse on tõesti sisse lipsanud mõni üksik talle ilmselt omasem sünnikoha Kadrina kihelkonna murdesõna nagu või asemel vai jms.

Tunnustusväärselt on laulutekstide lõpus selgitusi nende sisu ja esitamistavade kohta. Kuna laulude temaatikast ja sisust on juttu ka eessõnas, siis paistab, et ühtekokku on selgitusi küll ja küll. Korra tundub siiski puudu jäävat: laulus nr 14 „Armid näkku löödud” on ju mõeldud kõike seda häda ja valu, mis elus ette võib tulla, ennekõike just hingehaavu. Tegelikult on regilaulutekstid luule ega peaks üldse vajama sisu seletamist, vaid jätma lugejale/kuulajale tõlgendamisvabaduse. Aga murdekeel, arhailised keelendid ja regilauludele ainuomane kujundiloome annavad selgitusteks siiski põhjust. Raamatu lõpus ongi sõnaseletused, aga taas tundub, et seletusi võinuks rohkemgi olla, selgitamist oleksid vajanud ka mõned kujundlikud väljendid.

Ühe lisana on raamatu lõpus „Viisu küla regilaulude viisid”. Need on kirja pandud küll ligi 80 aastat hiljem kui Kreutzwaldi laulusõnad, aga usutavasti kuulis ta neid samade viisidega. Viiside lisamine suurendab kindlasti raamatust huvitujate ja küllap ka aktiivselt kasutajate ringi. Korrektselt koostatud raamatu lõpus on veel laulude loend, viiside loend ja illustratsioonide loend, mis juhatavad kätte algallikad.

Viisu laulud eeposes

Laulude loendis on tärniga tähistatud need tekstid, mida Kreutzwald on kasutanud „Kalevipoja” kokkuseadmisel. Neid on 14, seega pool Viisul kirja pandud tekstidest. See tärnike tekitab kiusatuse heita kiirpilk „Kalevipojale”. Lisatud viide suunab eepose tekstikriitilise väljaande juurde (1961–1963), kus on mõningate mööndustega ära toodud „Kalevipoja” 1875. aastal ilmunud versioon ning mille 2. köite lehekülgedel 155–237 on Veera Pino koostatud lisa „„Kalevipojas” kasutatud rahvalaulud”. Siin on ära toodud 111 eeposes rakendust leidnud regilauluteksti (üldse on eepose 19 062 värsist rahvalauludest saadud värsse 2413) ja osutatud kohad eepose tekstis, kust neist lauludest pärinevaid värsse leida. Ikka ja jälle on põhjust imetleda Kreutzwaldi töö filigraansust: kui peenelt on ta rahvapärasest laulumaterjalist üksikuid värsse ja motiivikesi välja noppinud ja ilmse sooviga eepose stiili „rahvapärastada” need „Kalevipoja” teksti paigutanud. Ka Viisult kirja pandud laulude värsse leidub paari kuni paari­kümne kaupa tema oma värsside vahele puistatuna. Ainult laulust nr 19 (kus on juttu tamme istutamisest ja raiumisest) on pikemaid episoode „Kalevipoja” mitmes loos (V, VI, XVI), kuid peale Viisu teksti on kasutatud ka laulutüübi „Suur tamm” muid variante. Kui aga kõrvutada Viisu laule vastavate kohtadega eeposes, võib kohe märgata keelelisi erinevusi, isegi ehedatest regilauludest pärinevates värssides.

Teatavasti leidus hoolimata vaimustusest ja üle aegade ulatunud mõjust, mida „Kalevipoja” ilmumine põhjustas, üsna varsti ka kritiseerijaid. Eriti teravaks läks kriitika XX sajandi teisel kümnendil, juba hoopis teistsugustes oludes, ning siis käisid etteheited peamiselt eepose keele ja stiili kohta. Eks peegelda aga segadus ja mitmekesisus sõnade kirjapildis ennekõike seda ebakindlust, mis valitses eesti keele ortograafias XIX sajandi keskpaiku ja hiljemgi. Kreutzwald küsis isegi nõu keeleasjades pädevamatelt (F. J. Wiedemann jt), kuid kõigil olid omad arusaamad ja mõni nõuanne ehk hoopis eksitav. Nii jõudiski Kreutzwald oma eripärase eeposekeele ja -stiili juurde, mis jäljendab regilaulu võrdlemisi vabalt. See aga pälvis kriitikat ja viis parandamismõteteni. Siinkohal võib meenutada omal ajal eepose parandamist vastustanud A. H. Tammsaaret, kes ütles, et armastab Kreutzwaldi vigu rohkem kui välja pakutud parandusi: „Vigade kaudu saab ta mulle palju lähemaks, isegi nagu armsamaks. Mõistan tema kammitsaid, tunnen tema heitlemist” (Kogutud teosed, XVI kd, 1988,
lk 302). Hiljem on mõnes eeposekäsitluses selgitatud, et „Kalevipoja” loomise aegu polnud veel spetsiaalseid regilaulu keele ja stiili uurimusi, millele Kreutzwald saanuks toetuda. Kahtlemata õige. Kuid käesolevat Viisu regilaulude väljaannet lugedes helendab mõte, et ega neid uurimusi seks otstarbeks polnukski vaja, kuna olid olemas Kreutzwaldi enda korrektselt kirja pandud regilaulutekstid – vanas kirjaviisis küll, aga parim regilaulu keele ja stiili eeskuju igatahes!

Raamatu „Aeg ärgata” tegijad on välja andnud sisuka ja stiilse regilaulukimbukese. Kindlasti on see huvitav folkloristidele ja kirjandusloolastele ning küllap pakub elamuse ka kõigile regilaulu- ja luulehuvilistele.