„Ohverduste sügis“ – lihtsalt müstiline

Katariina Libe debüütromaanis lisandub tuttavatele tõsistele teemadele, nagu perekond, argielu raskused, kiusamine ja reetmine, muinasjutuline kihistus.

MARI PEEGEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kõigepealt lühidalt autorist, kelle nimi võib olla veel mõnele tundmatu. Katariina Libe (endise nimega Ratasepp) on näitleja ja ajakirjanik. Ajakirjanikuna kõneleb ta peamiselt pere- ja lasteteemadel, näitlejana on ta kaasa teinud näiteks VAT-teatri lavastustes, aga ka teleseriaalis „Padjaklubi“.

Viimasel ajal on Libe nimi aga hakanud rohkem kostuma ilu- ja näitekirjanduse vallas, kuigi seda laadi kirjatöödega on tal kokkupuuteid olnud varemgi. Aasta 2021 on toonud talle kirjandusliku edu: psühholoogiline draama „Võrsed“ võitis Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse esimese preemia ja Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel pälvis teos „Ohverduste sügis“ Margus Karu SA eripreemia. Viimane raamat on ka selle artikli ajendiks.

Katariina Libe võib olla küll oma kirjanikutee alguses, kuid tema tekstist kumab läbi kindla käega ja metoodiline kirjutaja.

Kris Moor

„Ohverduste sügises“ jälgitakse ühe perekonna viimast eluetappi. Ema ja isa koos varateismelise poisi Ollega, kes on ka üks jutustuse minajutustajatest, kolivad linnast väljamõeldud tegevuspaika, Küüru kolkakülla. Asula pole Olle kirjelduse järgi just tõmbekeskus: „Udune, kõdunemas, koltumas, hääbumas ja alati millegi ootuses – just selline on Küüru minu jaoks“ (lk 18). Poisi vanemate abielu on karidel, lisaks vaevab muidu heatahtlikku pereema mingi süvenev seletamatu tõbi. Sündmustik käivitub, kui hea välimusega ja jõukat pereisa hakkab võrgutama raamatu teine minajutustaja, kohalik raamatukogutöötaja Hella. See on jutustuse realistlik pool, millele lisandub samavõrra olulisena muinasjutuline kihistus, kust ei puudu näkk, metsakoll, võluallikas ja ohverdused. Muinasjutuline pool koosneb elementidest, mis pärinevad eesti rahva­usundist – seda mainitakse mitu korda –, kuid ka näiteks popkultuurist.

„Ohverduste sügise“ teeb huvitavaks kohatine pinge: pole päris selge, kas muinasjutumaailm on varateismelise poisi fantaasia või pärismaailma osa või hoopis kirjaniku taotlus rääkida oma lugejatega allegooria keeles. „Ohverduste sügise“ lugemiseks on vaja lapse­meelsust, et muinasjutulise poolega kaasa minna. Üle jõu ei peaks käima ka raamatu kujundite tõlgendamine, näiteks mõistmine, kes on Hella tegelikult, ka päris noorel, Olle-vanusel lugejal. Jääbki mulje, et raamatu kõige sobivam sihtgrupp on varateismeline lugeja, ning noortejutustusena on „Ohverduste sügise“ väärtus kindlasti suurem kui täiskasvanutele mõeldud teosena.

Ei saa siiski salata, et ka täiskasvanute hulgas on küllalt inimesi, kes pole nagu Olle ja Hella end kunagi reaalsuses kodus tundnud või pole neile reaalsuses kohta olemaski. Võimalik, et need lugejad leiavad „Ohverduste sügisest“ tõestuse oma probleemide ehtsusele ja äratundmistki. (Iseloomustamaks reaalsusest irdumist tsiteerin Sebaldi „Austerlitzi“: „Nii kaugele kui ma tagasi vaadata suudan, ütles Austerlitz, tundsin ma ikka end nii, nagu poleks mul tegelikkuses kohta, nagu poleks mind üldse olemas.“) Universaalsed teemad toovad „Ohverduste sügise“ kvaliteedimärgiga kirjanduse hulka, kuid probleemistiku noortekaliku käsitlusviisi tõttu on raamat kergem ja klišeelikum, kui olla võiks.

„Ohverduste sügise“ suurimaid plusse on filmilikkus, visuaalse fantaasia sütitamine. Nii süžee kui ka tegelased ja tegevuspaigad on lavastatavad: kõik need uduga kaetud põllud ja sõnajalgadesse uppuvad metsarajad, rääkimata minategelasest Hellast, kellega tutvumisel saame teada, et tal on „lumivalged pihani ulatuvad juuksed“ ja „uputavalt sinised silmad“. Siin annavad tunda ilmselt autori tegevus näitekirjanikuna ja kokkupuuted kinematograafiaga. Kunstikogenud lugejal on aga tunne, et ühte või isegi mitut samasuguse süžee ja visuaaliga filmi on ta juba näinud (nt Spike Jonze’i „Seal, kus elavad metsa­kollid“, mis põhineb Maurice Sendaki raamatul).

Raamatu pealkirjaski koha leidnud ohverduste liin jõuab lugejani juba mainitud kahe minajutustaja, Olle ja poisi isasse armuva noore raamatukogutöötaja Hella kaudu. Nende mõlema ohverdustel on vere maik. Kes nüüd ootab „Ohverduste sügisest“ Stephen Kingi, peab pettuma, sest päris õudusnootidel Katariina Libe raamat ei mängi. Ohverdus on tema raamatus pigem üleloomulikku maailma kuuluv romantiline tegevus – ei tea, kas see ongi päris? Kuid, nagu ikka, ohverdavad ka selle raamatu tegelased midagi suurt: üks neist elu esimese sõbra ja teine koguni elu, mida ta, nagu selgub raamatu lõpus, hindab romantilise armastuse kogemusest odavamaks. Raamat näib tahtvat lugejale justkui õpetada, et igal soovil on hind: ükski soov ei täitu tasuta, et midagi saada, tuleb midagi anda jne. Iseenesest toekad tõdemused maailmas, kus kahtlemata on üha rohkem inimesi, kes peavad oma mugavusi ja head elu millekski garanteerituks ega üritagi mõista neid, kes pole sündinud minimaalsetki heaolu lubavas õnnesärgis. Samas õhutab selline quid pro quo isikliku õnne teemal ka veidi paranoiat: kas tõesti on elu nii armutu? Kas isegi armastust ei anta tingimusteta? Need ebamugavad küsimused võivad kerkida muidugi just noorel lugejal.

Katariina Libe võib olla küll oma kirjanikutee alguses, kuid tema tekstist kumab läbi kindla käega ja metoodiline kirjutaja. Ka „Ohverduste sügise“ eri plaanid on ilusti kokku joodetud ja konarlikkust või lõpetamata lõime peaaegu ette ei tulegi. Vaatamata kindlale käele raamatu struktuuri loomisel, ei puudu teosest tajumaailm ning ka kehalised aistingud. Need on edasi antud küll napisõnalises nullstiilis, ent on ometigi piisavalt suure mõjuga: kui ikka tegelane astub jääkülma järve, tuleb sõnadega kaasa ka võdin talvisest veetemperatuurist.

Libe on autor, kes kirjutab asjadest, millest ta teab ja millest teab ka tema lugeja ehk igaüks: perekond, argielu raskused, kiusamine, reetmine. Seda lugu jutustades ei püüa Libe hüpata üle oma varju ja mõjub usutavalt. Tema enesekindlus kutsub kaasa ning teeb „Ohverduste sügise“ lugemisest veetleva kogemuse.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht