Oleviste raamatukogu – kurioosum või kalliskivi?

470aastane teadusraamatukogu hakkab triivima vanaraamatu kahemõttelisse hämarmaailma, kuid just raamatute vanadusest on midagi õppida nüüd, kui nende sisu enam ei morjenda.

JOHANNES SAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu lugemissaalis avatakse täna, 21. oktoobril valiknäitus, mis on koostatud Eesti vanima avaliku teadusraamatukogu, 1552. aastal rajatud Oleviste kirikuraamatukogu kõige vanema osa alusel. XVI ja XVII sajandi vaimuliku ja ilmaliku teaduskirjanduse, ilukirjanduse ja poeesia kaudu avatakse läbilõige ühe tollase siinse haritlase lugemiseelistustest, mõttemaailmast ja raamaturinglussidemetest Lääne-Euroopa juhtivate teaduskeskustega.

Õnnelikud ja õnnetud juhused

Võib möönda, et Eesti esimene avalik teadusraamatukogu võlgneb oma sünni ja pikaealisuse peale luterliku reformatsiooni ka teatavale kapitulantlikule nahahoidmise traditsioonile Põhja-Eesti aadli seas. Ka on pime õnn aidanud kaasa, et meil on tänavu võimalik tähistada Oleviste raamatukogu 470. aastapäeva autentse ekspositsiooniga vanaraamatutest, mis on kuulunud kogusse selle asutamisest peale ja seega kunagi Eesti raamatuloo suursündmust ise tunnistasid. Harju, Viru ja Järva rüütelkond heitsid end hirmus Moskva tsaaririigi, Liivi ordu ja Poola suurvürstiriigi sissetungi ees 1561. aastal Rootsi kuninga Erik XIV vasallideks. Ustavusvanne garanteeris neile kuninga sõjalise turbe, isikliku omandi säilimise ja omavalitsusvabadused, kärpis aga nulli rahvusvahelised poliitilised õigused. Ka kaasnes Stockholmi protektoraadiga luterluse võidukäik, kiriku liitmine riigiga ning Martin Lutheri liberaalne arusaam usulise ja ilmaliku kirjanduse vastastikku toetavast liidust. Eesti esimese avaliku teadusraamatukogu sündi toetas ka Oleviste preestri Reinhold Gristi surm 1551. aastal, täpsemalt tema pärandatud eraraamatukogu, millest sai Oleviste kirikuraamatukogu seeme.

Oleviste kirikuraamatukogu supereksliibris

Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu

See paneb paika reeglid: raamatukogu hakkabki kosuma edaspidi peamiselt kirikuhärrade annetuste ja testamentide toel. Ja see määrab ka raamatukogu sisulise probleemiseade: enamuses on teoloogilise sisuga protestantlik kirjandus koos üksikute eranditega kaugemast katoliiklikust minevikust. Sellele lõviosale pakuvad tuge XVI ja XVII sajandi krestomaatilised koguteosed meditsiinist, maateadusest, õigusteadusest, ajaloost, põllumajandusest, riigiteadusest, musikoloogiast, poeesiast ja uusaegsest filosoofiast, aga ka keskaegsema probleemiseadega skolastikast ja alkeemiast.

XVI sajandi lõpp toob siiski kurvema tõdemuse: Niguliste ja Oleviste raamatukogu hinnatakse küll suurteks, ent laostunuks. Liivi sõda, katk, nälg ja majanduslik langus tõmbasid hoogu maha ka meie raamatulool, seda vaatamata Rootsi jätkuvale edule rinnetel. Alles Lõuna-Eesti liitmine Rootsi kuningriigiga tõi XVII sajandi teisel kolmandikul kaasa uue hingamise ka Oleviste kirikuraamatukokku. Põhjuseks taas laiemad muutused meie haridusmaastikul. 1631. aastal avatud Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetajatelt (tollases kõnepruugis professior’itelt) nõutakse ka aktiivset teadustegevust. 1656. aastal lisavad Tallinnale ülikoolilinna vaibi Vene-Rootsi sõja eest pakku tulnud Tartu Academia Gustaviana õppejõud. Vajadus avaliku teadusraamatukogu järele on pakiline ning Tallinna raad käärib käised üles. Oleviste kirikuraamatukogu asutakse korrastama Tallinna linna avalikuks teadusraamatukoguks. Iseenesest osutus see halvaks uudiseks Niguliste kirikuraamatukogule. Olevistest sai pärast reformatsiooni peakirik, Niguliste raamatudki liideti nüüd Oleviste koguga ning sündinud suurem linnaraamatukogu läks lisaks vaimulikele ka rae hoole alla.

Õnn seirab suureks paisunud, ikkagi pea 3000 trükist, linnaraamatukogu ka Põhjasõja ajal. Tallinn kapituleerub 1710. aasta septembris piiramisrõngas ja suurtükitule all, katk möllab mõlemal pool linnamüüri. Kes pole surma saanud, on juba laeval Rootsi putkanud. On raskusi, et leida Rootsi poolt piisavalt pädevat võimukandjat kapitulatsiooniaktile alla kirjutama. Suurtükikuulid pole Olevistet tabanud, ent seis on siiski sama, mis pärast Liivi sõda – raamatukogu on suur ja laokil. Ent nüüd sajand hiljem, Vene ajal, ei järgne langusele tõusu. 1714. aastal on Tallinna raad asutanud oma raeraamatukogu. 1717. aastal asub Tallinna gümnaasium ka hoogsalt oma raamatukogu täiendama, töötab oma trükikoda. Valgustussajandil tugevnev ilmalikustumine tõukab Oleviste kirikuraamatukogu valdavalt usulise kirjandusvaliku tasapisi marginaaliasse, ajaloolise eksootika valda. Õnn ei jäta raamatukogu siiski veel päriselt maha. 1820. aastal Olevistet tabanud välk süütab küll kiriku, ent mitte raamatukogu – see on remondi ajaks eest ära viidud. Siiski järgnes tosin aastat virelemist niisketes keldrites, hiljem Raekoja platsi vaekoja pööningul, seejärel üle saja aasta solgutamist ja hajutamist uuemate raamatukogude riiulites, kuni Nõukogude Eestis koondati esialgne kogu ajaloomuuseumi vahendusel lõpuks taas 1968. aastaks ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogusse (praegu Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu) Baltica osakonda. Siin on ta tallel kui Eesti avaliku teadusraamatukogunduse algusots, kogu oma ajastuomases koloriitsuses.

Joest Lipsi ehk Justus Lipsiuse teose „Politicorvm sive civilis doctrinae“ (1589) tiitelleht.Teos sisaldab varauusaegse Euroopa ühe mõjukaima mõtleja ladinakeelseid traktaate poliitikast ja tsiviilõigusest. Humanistliku filosoofi loominguga saab tutvuda ka eesti keeles: mõne kuu eest ilmus Loomingu Raamatukogus Justus Lipsiuse kogumik „Laimamisest. Meelekindlusest“ (tlk Kristi Viiding).

Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu

Mida leidis uusajal Tallinna õpetlase lugemislaualt?

Täna avatud näitus kogu koloriiti esile manada ei suuda. Vitriini valitud näidetes on keskendutud vaid sellele, mis ühendab ühelt poolt Martin Lutheri 1524. aasta üleskutset rajada linnaraadide, -koolide ja -kirikute juurde teadusraamatukogu ning teiselt poolt tänapäeva akadeemilist raamatukogundust – nimelt unistus olla universaalraamatukogu kõigi tunnustatud teadusharude arengu hüvanguks, universiteet riiulis.

Mida see tähendas? See Tallinna õpetlase lugemislaud uusajal, mis seal siis ikkagi lebas? Esmalt muidugi valik klassikalist ilukirjandust ehk Homeros, Horatius, Vergilius, Juvenalis, Julius Caesar, Cicero, nii alamsaksakeelses tõlkes kui ka ladina keeles, publitseeritud enamasti mõnes Põhja-Saksamaa või Madalmaade trükikojas. Ootuspäraselt laia valiku leiame kristlikku kirjandust, Origenese, Augustinuse, Aquino Thomase peateostest kuni Martin Lutheri piiblitõlgeteni välja, lisaks lai valik kommenteeritud piibleid, psalmi- ja missaraamatuid, katekismusi ja teoloogilisi traktaate. Ilmalikum maailmavaade vaatab meile vastu Niccolo Machiavelli ja Rotterdami Erasmuse põhiteoste uuspublikatsioonidest, reformatsiooni kinnistudes ning valgustuse lähenedes lisanduvad lauakesele anatoomia- ja maateaduseatlased, teiste hulgas Mercatori väike maadeatlas, millest leiame kenasti ära märgituna ka Liivimaa ja Eestimaa.

Valgustuse lähenedes lisandusid Tallinna õpetlase lauakesele anatoomia- ja maateaduseatlased, teiste hulgas flaami kartograafi Gerhard Mercatori väike maadeatlas „Atlas minor Gerardi Mercatoris I“ (1628). Raamatu rikkalikel vasegravüüridel on kenasti ära märgitud ka Eesti- ja Liivimaa. Pildil Mercatori väikese maadeatlase tiitelleht.

Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu

Ent kõnekam on võib-olla see, mis on pildilt puudu. Me ei leia Oleviste raamatukogust Johann Gottfried von Herderi, Immanuel Kanti, Friedrich Schilleri, Johann Wolfgang Goethe jt tormi ja tungi, romantismi ning rahvusliku ärkamise esindajate krestomaatilisi teoseid. Ilmselgelt olid need maailmavaatelised eelistused koondunud juba 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli eestvedajate seltskonna moekamasse suhtlusringi. Oleviste kirikuraamatukogu süda ei tuksu modernsele individualismile ja tärkavale rahvuslusele, viimased tuksed leiamegi XVIII sajandi pietismist ning katsetest ühendada seda normatiivse valgustusliku ratsionalismiga. XIX sajandil uusi raamatulaekumisi pole, pole ka laenutajaid, vaid mõni pastor eksib eksootikahuvist korrastamata raamatulasu kaevama. Kogu hakkab triivima vanaraamatu kahemõttelisse hämarmaailma.

Ja ometi on just raamatute vanadusest midagi õppida nüüd, kui sisu enam ei morjenda. Inkunaabel, konvoluut, foliant, pärgament, puukaaned, messingsulgurid ja -nurgad, veisenahk, käsitsi maalitud initsiaalid, teistsugune arusaam autorsusest ning mõistagi komme vanemaid raamatuid uute trükiste kaantesse paberimassina tugevduseks sisse pressida – need märksõnad ja väärtushoiakud sulgevad täna avatud väljapaneku keskaja ja modernsuse vahelisse siirdeaega. Ühest küljest näeme selle aja raamatute köitmistavades ja küljenduses keskaja pikka varju, teisest aga tunnistame nende lehekülgedel pead tõstmas modernse inimese ahnet avastamisrõõmu, himu allutada loodust, kaevuda riikide sünni ja surma saladustesse, inimhinge sügavustesse ning viimaks lõikuda arusaadavateks viiludeks ka inimese ihu. Kõik teaduse nimel, kõik Jumala kiituseks – nõnda kõlab selle aja õpetlase moto.

Artikkel toetub Kyra Roberti, Tiiu Reimo ja Endel Valk-Falgu uurimustele ning Kaja Tiisli ekspertiisile.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht