Parem hilja kui mitte kunagi

Elin Toona „Mihkel, muuseas“ on tõsiste teemade kiuste üllatavalt lustlik teos.

JANIKA LÄÄNEMETS

„Ta taipas sel hetkel, et tema kunagi tulisest ja leegitsevast sõjavankrist oli saanud tavaline käru. Samasugune, täis kokkuriisutud sügislehti, nagu ta nüüd märkas siinsamas kabeli kõrval.“

Nii kirjeldab Elin Toona momenti, mil tema uue romaani „Mihkel, muuseas“ nimitegelane, äsja oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistanud lugupeetud pagulaskirjanik, äkki mõistab, et ta enam ammugi ei ela, vaid lihtsalt on (lk 37). Ta istub Kensingtoni kalmistul marmorkujude ja mausoleumide keskel ning valmistub oma kadunud naise tuhka salaja kõrgest soost kohalike haudade vahele laiali puistama. Kodanlase argipäeva unelaadsest tardumusest ärganud mees otsustab elus uue lehekülje keerata ning asub rännakule läbi Euroopa ja iseenda tundemaastiku, et leida üles kaotsi läinud elurõõm.

„Mihkel, muuseas“ on aga palju enamat kui pelgalt lugu keskeakriisis vaevlevast intellektuaalist. Peategelase hingelise ummikseisu olulisima põhjusena nähakse pagulase staatust. Mihklil on küll õnnestunud pääseda Põhja-Inglismaa tööstuslinnade asemel elama Londonisse, kuid pagulane jääb pagulaseks ka metropolis: mineviku taak rõhub ühtviisi nii neid, kes rügavad tehastes, kui ka neid, kes jalutavad mööda suurlinnatuledes säravaid tänavaid. Mihkel vaatab oma sõpru ja tuttavaid ning mõtiskleb: „Väsinud reisijad, kes olid oodanud nelikümmend aastat sama rongi, mis ammu rööpaist välja jooksnud. [—] Aga nii kaua, kui seisma jäänud seinakellad näitasid õiget aega kaks korda päevas, võis vastu pidada. Ikka leidus keegi, kes neid lohutas, nagu seda tegid saadikud vabariigi aastapäevadel. Pärast ergutavat kõnet mindi koju, keerati vanad kellad uuesti tiksuma ja tunnid jätkasid tuntud tiiru“ (lk 25–26).

Seesugune „eluaegse pagulase“ (lk 37) võrdkuju on olnud Mihkli naine Emmi. Jäänud üksi, paneb peategelane „kellamehe“ ameti (lk 26) maha ja pöörab aina igatsevalt selja taha kiikamise asemel pilgu ometi kord ettepoole – parem hilja kui mitte kunagi, ütleb ju vanasõnagi! Ta seab endale eesmärgiks jõuda enne surma veel ühe tõelise elamuse, eheda rõõmuhetkeni. Teose lõpuks koguneb neid õige mitu.

Loo arenedes vajub romaani esimeses kolmandikus teravalt esil olnud pagulasteema üha enam tagaplaanile ning jutustuse rõhk nihkub Mihkliga tema Euroopa-reisil ja pärast sealt naasmist aset leidvate seikluste ja sekelduste kirjeldamisele. See on küll kooskõlas nimitegelase sisearengu ja fookuse liikumisega minevikult olevikule, ent teksti kui terviku seisukohalt mõneti kummastav: alguses tugevalt (enese)analüütiline Mihkel loobub viimaks peaaegu täielikult oma mõtete ja tunnete reflekteerimisest. Ei ole see õieti pagulas- ega kujunemisromaan,¹ vaid mõjub juba pärast 70 lehekülge pigem tavalise, olgugi et kõrgetasemelise ajaviiteromaanina.

„Mihkel, muuseas“ on tõsiste teemade kiuste üllatavalt lustlik teos, kuhu mahub tragikoomikat, musta huumorit, aga ka lihtsalt heatahtlikku nalja romaani kirju tegelaskonna arvel. Karakterikujutust iseloomustab üldisemaltki suur soojus, autor on püüdnud kõiki oma tegelasi mõista ega ole keelanud kaastunnet ka kõige ebasümpaatsemale neist. Kontrast Toona eelmise teose, mullu eesti keeldegi jõudnud mälestusteraamatuga „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ (2013) on ilmne, autori sõnutsi lausa taotluslik.²

Jah, pagulane on pagulane nii kudumisvabrikus kui ka peenes Soho ööklubis, aga esmajoones on ta ikkagi inimene. Mis muud see inimese elu on kui nutt ja naer läbisegi?

1 Lea Kreinin, Elin Toona esitles uut romaani. – Eesti Elu 12. X 2018.

2 Kaire Reiljan, Elin Toona esitles oma uut raamatut. – Lääne Elu 13. X 2018.