„Pikka aega heitsin ma vara voodisse“

Tõlkijale ei ole keerulisemat teost kui Marcel Prousti „Kadunud aega otsimas“. Hinnakem siis seda, et jõgiromaani mitu köidet on nauditaval kujul eesti keeles olemas ja lisagi tulemas.

KAIA SISASK

„Pikka aega heitsin ma vara voodisse.“ Niimoodi algab Marcel Prousti seitsmest köitest koosnev nn jõgiromaan „Kadunud aega otsimas“. Prantslastel on see lause enam-vähem samamoodi pähe kinnistunud ja une pealt tsiteeritav kui meil Arno koolimajja jõudmine. Kui aga „Kevade“ avalauset võiks võõramaalastele mõeldud keeleõpikus kasutada näitena eesti keele grammatiliste aegade kohta („tunnid olid alanud“ – enneminevik, enne õppuri saabumist lihtminevikus), siis Prousti aeg nii turvaliselt minevikust tulevikku ei kulge.

Võib kujutleda tõlkijat, kes istub laua taha, avab arvuti ja alustab … „Kaua aega oli mul tavaks vara magama minna.“ „Kaua aega oli mul harjumuseks vara voodisse heita.“ Just see viimane variant esinebki tõlkija Tiina Ainola varasemas tõlkekatkes, mis on ilmunud 2003. aasta Vikerkaares (nr 7-8). Arvatavasti on tõlkija enne tegelikku alustamist mõttes heidelnud juba pealkirjaga. „Swanni poolel“ vajab eraldi seletust: härra Swann ja Guermantes’id on Marceli vanavanemate vasak- ja parempoolsed naabrid, nende häärberid ja maavaldused. Kas siis ehk „Swanni pool küljel“? Seegi ei kõla ju ideaalselt. Aga kuidas siis? Ja nüüd veel see kuulus avalause, sest esimesel lausel on suur tähtsus. Esimene lause kas haarab lugeja kaasa või ei haara. Tõlkijal on alati oht esimese lause või ka leheküljega mitte vedama saada. Kogenud tõlkija teab seda ja on ettevaatlik. Selle seitsmeteistkümne(!) aastaga, mis Tiina Ainolal on läinud tollest esimesest katkendist kuni Prousti hiigelteose esimese köite tõlke lõpliku valmimiseni, on ta siiski jõudnud variandini „Pikka aega heitsin ma vara voodisse“. Ma oletan, et kõik muud võimalused olid korduvalt läbi kaalutud ja viimaks kõrvale heidetud. Nii jääbki järele see kõige originaalitruum, ilma laiendusteta, ilma igasuguse selgitava tendentsita askeetlik vaste, mis sest, et mõnda muud moodi olnuks ehk ladusam.

Pikk aeg

Longtemps je me suis couché de bonne heure. Longtemps – ee „kaua“. Kui lahutada sõna kaheks, siis „pikk (long) aeg (temps)“. „Pikk aeg“ on võtmesõna, mis koondab endasse kogu Prousti suurteose. See aeg algab nii kaugelt, kui minajutustaja Marcel suudab oma mälestustes tagasi minna või ka teadmisi teistelt kuuldu põhjal rekonstrueerida. Kuigi „tagasi“ ei ole siin ehk kõige õigem sõna, sest mälestused saavad uuesti elavaks, olevikuliseks või ka ajaüleseks, äratades jutustajas transtsendentse, ajatu õnnetunde. Prousti heitlusest ajaga on kirjutatud nii palju, et ei hakka seda kõike kordama. Kuigi Prousti kirjutatu on mahukas, on Proustist kirjutatu veel palju mahukam. Pärast surma 1922. aastal jäi see ühiskonnakauge kirjanik mõneks ajaks selliste angažeeritud kirjandusvoolude nagu sürrealism ja eksistentsialism varju, kuid 1950ndatest algas Prousti-uuringute buum, mis kestab kirjandusteaduses tänapäevani.

Pikka aega … valitses meil Eestis Prousti teemal suhteline vaikus. Pikka aega pärast seda, kui Johannes Semper avaldas tema kohta 1923. aasta aprillikuu Loomingus tutvustava artikli ja tõlkekatkeid (sh kuulus Madeleine’i koogi ja pärnaõietee episood). „Pole vist enne olnud nii aeglaselt arenevat romaanikäiku kui Proustil, ja seda päälegi vilkaimal, aktiivsimal ajal, mida iganes tuntud. Niisuguse äärmusena pakub ta väga palju huvitust,“ kirjutab Semper (lk 45). Tõsi küll, sellesama artikli avaldas Semper veel ka 1934. aastal „Prantsuse vaimus“ (Noor-Eesti Kirjastus) ja 1969. aastal „Mõtterännakutes“, aga paarikümne aasta jooksul viimase kahe daatumi vahel Proust kui „manduv aristokraat“ nõukogude inimese vaimuilma ei sobinud. 1970ndate juba veidi vabamates oludes ilmus Eesti Raamatu „Varamu“ sarjas Leili-Maria Kase tõlkes „Swanni armastus“, mis uute aegade alguseni jäi ka Prousti ainsaks esindajaks siinmail. Uuel Eesti ajal on seda lünka üsna jõudsasti täidetud ja õnneks leidub tõlkijaid, kes on valmis elama sellist kloostrielu, mida Tiina Ainola sõnul selle autori tõlkimine nõuab. Lisaks neljale raamatule „Kadunud aja“ seitsmest (üks, „Õitsvate neidude varjus“ on ilmumas Anti Saare tõlkes) on tõlgitud veel ka tema esseid, nii et praegu on Prousti tõlkimise ja tutvustamise seis järgmine: 1973, „Swanni armastus“, Eesti Raamat, tlk Leili-Maria Kask; 1995, „Soodom ja Komorra“, Europeia, tlk Tiina Indrikson (Ainola); 2003, Vikerkaare Prousti-teemaline erinumber, kus Tiina Indrikson (Ainola) ja Vladimir Indrikson ning Tõnu Õnnepalu on avaldanud ka juba katkendeid oma hilisematest täistõlgetest ja kus Tanel Lepsoo on tõlkinud Prousti eessõna teosele „Saint-Beuve’i vastu“; 2004, „Taasleitud aeg“, Eesti Keele Sihtasutus, tlk Tõnu Õnnepalu; 2015, valik Prousti esseid Loomingu Raamatukogus, tlk Triinu Tamm; 2020, „Swanni poolel“, Atlantis, tlk Tiina Ainola.

Aga tulgem tagasi avalause „Pikka aega heitsin ma vara voodisse“ juurde. „Heitsin“ kõlab isegi eesti keeles ilmselgelt lõpetatud tegevusena, kuigi meil, erinevalt prantsuse keelest, lõpetatud ja lõpetamata või korduva tegevuse väljendamiseks erinevaid minevikuaegu ei ole. Pikk aeg voolab ega lõpe ja selle sisse saab panna kaasa voolama vaid korduva tegevuse, mida eesti keeles saaks väljendada just nimelt sõnadega „tavatsesin“, „oli mul kombeks“ vms. Täpselt sama kehtib prantsuse keele kohta. Miks siis on Proust oma passé composé’ga, lõpetatud tegevust väljendava minevikuajaga, lugejat ja tõlkijat kiusanud, seda enam et kusagil mujal peale avalause ei ole ta seda kasutanud – kui tegelaskõne välja arvata? Põhjusi võib vaid oletada ja oletatud on palju. Inglise tõlgetes esineb näiteks kolm versiooni: „For a long time I used to go to bed early“, „Time was, when I always went to bed early“, „Time and again, I have gone to bed early“. Mäng ajaga, omamoodi katkestus, ebakõla ajas? Ja siis, kui lugeja pole veel jõudnud lugema hakatagi. Just nagu oleks Proust tahtnud öelda, et see, mis järgneb, ei saa olla lihtne, nagu ei ole lihtne kirjeldada oma subjektiivset ajakogemust. Kuidas üldse saab tõlkida teise inimese ajakogemust? Selle üle on Tõnu Õnnepalu mõtisklenud Vikerkaare Prousti-numbris, viidates Prousti arusaamale kirjutamisest kui oma sisemise raamatu dešifreerimisest või tõlkimisest. Ehk on vastus siin: kogemus tuleb sõnadesse ja lausetesse valada, aga sõnad ja laused on ju ikkagi tõlgitavad, niivõrd, kuivõrd. Liiga müstiliseks ei saa seda tõlkimise asja ka ajada.

Tõlkimatuse taak

Kuna Prousti „Kadunud aja“ esimene raamat „Swanni poolel“ sisaldab ühe osana ka tervikust pisut eraldi seisvat „Swanni armastust“, siis on selle tõlkeid meil nüüd koguni kaks: üks Leili-Maria Kaselt aastast 1973 ja teine nüüd Tiina Ainolalt. „Swanni armastus“ erineb selles mõttes ülejäänud romaanist , et valdav vaatepunkt ei ole mitte minajutustaja, vaid seltskonnategelasest naisteküti Charles Swanni oma. Selline omamoodi väljalõigatus ülejäänud teosest on võimaldanud romaani seda osa ka eraldi avaldada. Omal ajal sobis see Proustiga esmatutvuse tegemiseks ilmselt hästi. 1973. aasta „Swanni armastus“ sisaldab ka põhjalikku Leili-Maria Kase järelsõna, kus rõhutatakse nõukogude aja vaimus küll Prousti psühholoogilist realismi, mitte modernsust, teadvuse voolu jms, aga ega seegi ole ju vale. „Mõni aeg tagasi mainiti meil Prousti ainult kui kadunud aega (= mandunud aristokraatiat) taga leinavat eliidiautorit, kelle psühholoogitsemine midagi ei paku,“ kirjutab Kask (lk 202), kuid 1970ndatel võib juba julgelt öelda, et suure psühholoogilise realistina kujutab Proust „prantsuse põlise aristokraatia agooniat ja segunemist suurkodanlusega, rahaaristokraatiaga sajandi vahetusel“.

Näib, et seoses mõiste „teadvuse vool“ tutvustamisega Eestis hakati Proustile lähenema eelkõige just selle kaudu ja olgu psühholoogiline või ka muidu realism jäi sealjuures tagaplaanile, seda enam et see seostus ikkagi eelkõige nõukoguliku kirjanduskäsitlusega. Siinkohal pean tunnistama, et naudin väga just seda sissevaadet XX sajandi alguse ühiskonda, sest Proust pakub seda kõigi oma mõttekeerdude taga lugejale vägagi humoorikal kombel. Tõusikseltskondade sumbumus, jäikus ja kitsarinnalisus, selle reeglid, mille vastu võib rängalt eksida ja sealt pagendatuks saada üheainsa hooletult lendu lastud sõna tõttu, pidev jälgimine, kes kellega läbi käib, võimumängud ja lipitsemine, suurilm ja poolilm ning see igavene pahelisuse aura, igati seltskondliku normi juurde kuuluv liiderlikkus – jah, küllap see elu seal Combrays just selline oligi, pole siin mingeid kunstilisi liialdusi.

Juhuslik aisting äratab ammu kustunud mälestuse, üks mälupilt seostub kõikvõimalikel viisidel teiste piltidega, tegelased ilmuvad eri vanuses sarnastes situatsioonides, mis tekitab tunde, et miski ei muutu, ometi on kõik pidevas muutumises. See on see eksplitsiitne assotsiatsioonide loogika, mille poolest on Proust kuulus. Peale selle on seal aga varjatumad või lausa alateadlikud assotsiatsioonid, olgu siis lauserütmi, sõnavaliku, semantiliste või ka kõlaliste või koguni ikooniliste seoste tasandil, mida on tõlkijal võimatu lõpuni tuvastada. Ma julgen oletada, et just seal on Prousti tõlkimise põhiraskus.

Selget mustrit, lauset ennast – mis sellest, et vahel leheküljepikkust – on ju ikka võimalik enam-vähem adekvaatselt edasi anda. Siin ei ole Leili-Maria Kase ja Tiina Ainola tõlkel suurt vahet – nõukaaja auks peab ütlema, et halbu tõlkeid sel ajal avaldada ei saanudki ja ka Tiina Ainola on pigem vana kooli tõlkija selle sõna kõige paremas mõttes. Seega jääb tõlkeloolastel ära võimalus vastandada üht tõlget teisele: need kannavad endas üsnagi samalaadset traditsiooni, mõlemas on järgitud sarnaseid keele- ja stiilinorme. Muidugi peab kõik need esimese, teise, kolmanda kuni n-inda astme kõrvallaused kuidagi koos hoidma, et pealause juurde naasmisel lause lõpus ots otsaga kokku tulla. Kuna prantsuse lauseehitus on vägagi fikseeritud ja iseenesest selge, siis ma ei usu, et see võiks valmistada liiga suuri raskusi. Aga varjatud mustreid tuleb pühendunult otsida, olla valmis selleks – nagu Tiina Ainola on ka osutanud –, et Proustil on sõnade tavatähenduse taga justkui mingi isiklik tähendus, sõna petliku täpsuse taga peitub sügavam tõde. Jah, sõnavalikult on Tiina Ainola tõlge keerulisem, nüansirikkam kui tema eelkäija oma: kui varasemas tõlkes on valitud sünonüümidest pigem tavalisem, laiemalt kasutatav sõna, siis nüüdses tõlkes kindlasti haruldasem. Või siis originaalilähedasem, isegi kui esmapilgul tunduks mõni harjumuspärasem valik loomulikum. Ka rütmi poolest tundub uus tõlge harmoonilisem, voolavam. Kummaski tõlkes pole siiski läbi saadud arvukate mõttekriipsudevaheliste kiillauseteta, mida originaalis pole, aga eks need aitagi lugejal järge pidada ja mõttelõnga mitte käest lasta. Rütmi need muidugi mõnevõrra hakivad, aga pole parata.

Kloostriasuka kombel töötavast tõlkijast saab seega eksegeet: teda ei rahulda lähte- ja sihtkeele pealispindsete vastavuste loomine, ta eeldab, et kaevuda tuleb pinna alla, et tekst ei anna ennast kunagi päriselt kätte. Ja siis veel see tõlkimatuse taak. De bonne heure – vara. Bonheur – õnn. Õnnetunne, mille tekitab ootamatult elustunud mälestus. Je me suis couché – suulise kõne juurde kuuluv minevik, mida kirjandustekstis ei kasutata. Intiimne pöördumine lugeja poole? Marceli pihtimus? Kas „Kadunud aega otsimas“ või „Kaotatud (raisatud) aega otsimas“? Kas „Swanni armastus“ või „Üks Swanni armastustest“ („Un amour de Swann“), nendest, mida elumehest Swannil polnud mitte vähe?

Mõistmine on võimalik

Samasugune suhe nagu tõlkijal sõnadega on „Kadunud aja“ minategelasel teose teiste karakteritega, kelle pealtnäha selgepiiriliste kujude taga võib peituda midagi hoopis muud, kui esialgu välja paistab. Tõsi küll, vahel ka negatiivses suunas: keegi võib tunduda vägagi enigmaatiline, kuid osutub üsnagi lihtsakoeliseks. Eks nii ka tõlkimisel: väline lihtsus võib peita keerukust, aga „vahel on sigar lihtsalt sigar“.

Huvitav on Prousti enese suhe tema teoste tõlkimisega inglise keelde. Tema stiili ongi peetud pigem inglaslikuks ja 1930ndatel sai temast Inglismaal peaaegu et kultusobjekt. Tema esimene tõlkija, šoti kirjanik C. K. Scott Moncrieff pälvis seetõttu märksa suuremat tähelepanu, kui tõlkijad enamasti pälvivad, aga hiljem ka ägedat kriitikat. Pealkirja „Kadunud aega otsimas“ asendas ta Shakespeare’i tsitaadiga „Remembrance of Things Past“ ning samasugune vabadus ja ilustamine iseloomustab kogu tema tõlget. Anglofiilist Proustil polnud selle vastu tegelikult midagi: esiteks imetles ta nagunii inglise kirjandust, teiseks ei osanud piisavalt inglise keelt, et finessidesse süveneda. Ehk tajus ta ingliskeelses tõlkes seda keelega lahutamatult kokku kuuluvat vaimulaadi, mis talle meeldis ja mis võis olla tähtsamgi kui sõnasõnaline vastavus.

Nojah, olnuks Proust estofiil, võinuks ju ka eestikeelses tõlkes selliseid vabadusi lubada. Tiina Ainola on siiski valinud truuksjäämise pigem kirja­tähele, et jõuda sealtkaudu vaimu juurde. Ja mulle tundub, et ongi jõudnud: vähemalt ei katkesta tõlke lugemisel miski seda vaat et meditatiivset seisundit, millesse Proust oma lugeja viib ja milleta tema teadvuse voolu vist järgida ei saakski.

Kui jätkata tõlkija ja „Kadunud aja“ minategelase paralleeliga, siis iseloomustab viimast erakordselt terav kujutlusvõime, oskus elada sisse teiste inimeste tunnete keerdkäikudesse ja nende hinges möllavatesse kirgedesse just nii, nagu oleksid need tema enda omad. Või kas ikka on nii? Äkki omistab Marcel neile inimestele omaenda tundeid? Äkki pole sellel Swannil, kelle psühholoogilise portree ta loob, midagi ühist nn tegeliku Swanniga? Ka Proust ise kippus oma ülivõimendunud tundlikkust teistele omistama, kartes paaniliselt kedagi solvata, tormates kas või koduukselt tagasi restorani, kui talle tundus, et oli jätnud äkki kelnerile liiga väikese jootraha, mispeale too end nüüd ehk puudutatuna tunneb. Kelner ei pruukinud muidugi klienti mäletadagi. Eks nii püüa ka tõlkija end Prousti elu-, mälu- ja ajaraamatusse sisse elada, uskudes, et mõistmine on võimalik, pannes sinna võib-olla hoopis iseenda kogemuse. Meenutamise mehhanism on ju nii ilmselt universaalne. Me kõik teame, milliste etappide kaudu kulgeb püüd midagi meelde tuletada: oleme kogenud, kuidas vaid ajule puhkust andes, hoopis millelegi muule mõeldes võib unustatu äkki mälu sügavusest esile kerkida või kuidas näiteks lõhnamälu võib kanda meid tagasi lapsepõlve. Seda mehhanismi ongi Proust lugejale demonstreerinud ja kui oma kogemuste pagas appi võtta, saab faktitäpsusest ka tundetäpsus.

Kõige õigem inimene tõlkimisest kirjutama on ikka tõlkija ise ja õnneks saab nii Tiina Ainola kui ka „Taasleitud aja“ tõlkinud Tõnu Õnnepalu sellekohaseid mõtteid lugeda Vikerkaare Prousti-numbrist. Alati on tore ja tänuväärne, kui need kirja pannakse, sest kuigi tõlke headuseks peetakse teatavasti seda, kui võib unustada, et tegu on tõlkega, leidub kindlasti ka teistsuguseid lugejaid – neid, kes ei unusta hetkekski, et tegu on just nimelt tõlkega, seega vaid originaalteksti ühe võimaliku variandiga. Tiina Ainola on öelnud, et tõlkijale ei ole keerulisemat teost kui „Kadunud aega otsimas“. Eesti staažikaima Prousti-tõlkijana ta ilmselt teab, millest räägib. Hinnakem siis seda, et need teosed on nii nauditaval kujul eesti keeles olemas ja lisagi veel tulemas. Peagi ilmuva teose „Õitsvate neidude varjus“ tõlkija Anti Saar olevat tõlkimiseks koguni Prousti radadel rännanud. Nii et mitte ainult kloostrielu, vaid ka palverännak? Meie Prousti-tõlkijad teevad oma tööd täie pühendumisega. Jõudu neile!