Pilk Berliinist X – Linnast, õhust ja vabadusest

MELE PESTI

Eksiil Berliinis ahvatleb paljusid. Või siis emigratsioon, ekspatrieerumine, pagulus, nomaadlus, lihtsalt üks natuke pikem reis. Siia on läbi aegade tuldud pakku, ennast või maailma avastama, palavikuliselt looma, või siis vastupidi, hingetõmbepausi ajaks ringi vaatama, hingama legendaarset Berliner Luft’i, Berliini vaba õhku. Stadtluft macht frei. „Linnaõhk teeb vabaks,“ öeldi juba keskajal: kui talupoeg oli aasta ja ühe päeva linnas elanud, sai ta vabameheks.

Berliin on algusest peale olnud uustulnukate linn ning see teeb siin uustulnukana elamise mõnusaks ja koduseks. Berliinis on kõik „teised“ ja seega ei ole mitte keegi „teine“ – kõik on hoopis omad. Integratsioonist rääkimine on selles linnas mõneti naeruväärne. Kui suurem osa elanikke on tulnud kusagilt mujalt, siis miks peaks tänane tulija joonduma kellegi teise järgi, kes tuli siia eile?

Berliinis saab proovida elu korraldada täpselt nii, nagu see kodulinna jagavale kooslusele kõige paremini sobib. See mõneti nii elementaarsena kõlav staatus – lasta praegustel elanikel seada ühiselu reegleid ja eesmärke – on uhke ja haruldane vabadus. Mitmel põhjusel kammitseb jäik rahvusriiklik traditsioon Saksa pealinna märksa vähem kui enamikku linnu Euroopas ja ehk isegi maailmas. Ma ei pea isegi silmas multikultuursuse jäägitut omaksvõttu ja rikastava erinevuse pidevat teadvustamist. Pigem on üks Berliini valitsevaid „vaibe“ hoopis rahvusülene püüd panna koos toimima siia ja praegusesse kohale jõudnud kireva päritolu ja saatusega isiksused. Võib-olla ka ehitama koos mõnd lõpuks hääbuma määratud utoopiat – mis on ometi ilus, kuniks see kestab.

Harali rahvas

Ühe põhjuse, miks Berliin saab endale nii tugevat oma nägu lubada, leiame kindlasti tänase Saksamaa juhtimise hajutatuses. Igal liidumaal ja ka Berliini linnal on otsustusõigus väga laias teemaderingis. Föderalismi põhimõte on pärit juba Saksa-Rooma impeeriumi aegadest. Kui natsid tsentraliseerisid riigi ja tõid tugeva keskvõimu Berliini, siis pärast nende kukutamist taaskehtestati paljudes valdkondades liidumaade otsustusõigus – et muuta uue Hitleri esiletõus ja võimuhaaramine võimalikult keerukaks.

Otsusteni jõudmine on seetõttu vahel küll kohmakas, ent mis seal ikka, demokraatia ei olegi alati sujuv ja mugav. See torkab eriti silma neil juhtudel, mil liidumaad võtavad autonoomiast hoolimata eesmärgiks mõnes küsimuses konsensusele jõuda. Tänavu on kantsler Merkeli diplomaatilisel juhtimisel korduvalt peetud pikki veebikoosolekuid, leppimaks kokku võimalikult sarnased pandeemiat piiravad meetmed, aga ikka kipub juhtuma, et näiteks Baierimaa juht kasutab õigust jääda eriarvamusele ning keerab oma kandi teistest nädala võrra varem ja tugevamini lukku.

Pikemas plaanis annab aga piirkondlik autonoomia eri kantidele võimaluse kehtestada oma kord ja leida oma nägu. Berliin, maailmale avatud sise- ja välispagulaste linn, mis erinevusi ei põlga, erineb teistest enim. Berliin ei ole Saksamaa, ehkki on Saksamaa pealinn, tõdevad paljud linna elanikud ja külastajad. Peale Saksa föderaalsüsteemi on aga veel üks põhjus, miks praegune Berliin on nii isepäine ja avatud – tulijate ja minejate tuiksoone ajalugu.

Tulnukate tuiksoon

Juba XVIII sajandi lõpus hakkas levima Berliini kui võrdlemisi vaba oaasi kuulsus. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm I leidis, et talle Euroopas möllanud ususõdadest aitab, ning otsustas luua linna, kus katoliiklased ja protestandid saaksid koos usuvabaduses elada. Ta kutsus Spree äärde elama tagakiusatud protestante praeguse Tšehhi aladelt, Taanist ja Rootsist, samuti Prantsuse hugenotte, kes keeldusid katoliiklasteks hakkamast. Vähehaaval hakkas levima ka nn juudi valgustus, mil juutide tagakiusamine vähenes ja üha enam juute tuli Berliini eksiili.

Berliini vaba õhk sai eriti kuulsaks XIX ja XX sajandi vahetusel, mil Preisi pealinn kasvas maailmamõõtmega metropoliks. Siia tuldi pakku ning vajadusel liiguti hiljem edasi. Berliin ei ole tingimata linn, kus ajada liivapinda sügavad juured, millest järgmised põlvkonnad lõputult jõudu ammutaks. Siin ei ole tarvis oma elamise viisi tingimata kinnistada, kaitsta ja järgmistele uustulnukatele ainuõigena kuulutada.

Aastal 1910 oli 60% Berliini elanikest immigrandid. 1920ndateks kujunes Weimari vabariigi pealinnast Kesk-Euroopa transpordisõlm, migrantide vahepeatus – seda mitte ainult Euroopa ja Aasia ühendusteedel, vaid ka Ühendriikidesse siirdujate eelpostina. Suur osa sakslastest, poolakatest, tšehhidest, ungarlastest, venelastest ja Jugoslaavia rahvastest, kes sajandivahetusel ja XX sajandi alguskümnenditel New Yorki või Chicagosse kolis, peatus enne Hamburgis või Amsterdamis laevaleminekut mõnda aega Berliinis. Pikemaks jäid need, kel oli paberitega probleeme, kel jäi rahast puudu või kelle juriidiline staatus oli ebaselge – nende seas oli enim juute. Berliin oli tollal tõeline paljurahvuseline pelgupaik.

1932. aastal võimule saanud Hitler Berliini ei armastanud, kaugel sellest. Ta soovis pool linna maha võtta ja oma käe järgi ümber ehitada, maailma pealinnaks nimega Germania. Suuremat osa plaanist ta realiseerida ei jõudnud. Võib siiski imeks panna, et pärast natsismi õudusunenägu ning suuri sõdu on Berliinis õhk taas puhtaks löönud.

Ekspatid, hulkurid ja nomaadid võtsid linna vähehaaval üle täpselt nii kuis vanasti – aastal 2020 on ligikaudu pool Berliini elanikest esimese põlvkonna immigrandid. Usu- ja mõttevabadus tõusis taas au sisse, siin võisid end hästi tunda kõik, kes tahtsid või olid sunnitud mujal elamises pausi tegema. David Bowie, kes vajas Beriini selleks, et narkosõltuvusest välja võidelda ja kes lindistas siin järjest kolm albumit, nn Berliini triloogia. Tema hea sõber Iggy Pop, kes tahtis Bowiest kiirem olla ja lindistas Berliini jõudes kaheksa päevaga albumi „Lust for Life“ („Eluiha“). Nick Cave, kes saabus veidi hiljem ja pani just Berliinis kokku bändi Bad Seeds ning andis legendaarseid kontserte. Ja siis kõik need teised: kunstnikud, kirjanikud, filosoofid, muusikud, filmi- ja teatrigeeniused. Midagi siin õhus ikka on.