Poeetiliselt klaar udu ja eheduse maa

„Vihma ja kurbuse majas“ tuhmub inimese hallatava ruumi ja temast sõltumatu loomuliku keskkonna piir, stiihilises sulandumises jääb peale loodus.

BRITA MELTS

Janika Läänemetsa debüütkogu nimiluuletus visandab mõjusa pildi „putki täis aia / ja kuivanud kaevu / viltuse korstna / ja hallide seintega“ ehk jupiti hääbuvast ning ebaõdusastki „tuule ja tühjuse / vihma ja kurbuse“ majast „rapsipõldude ja pajuvõsa / poriste teede ja udu maal“ (lk 63). Enamiku luuletuste tagapõhi on seesama rõske, hägune ja paiguti ehk kõlegi, oma metsikuses aga subjektile sügavalt loomuomane maakoht. Pealkirjast, ruumilisest ainestikust ja mõnest retseptsioonis kõlanud iseloomustusest¹ hoolimata ei mõju raamat tervikuna erilise kurbusekuulutusena. Sama märgib ka autor: „Luulekogu tõesti väga nukker ei ole, aga pigem selline tumedatooniline.“² Liiati on linna- või keskkodanluse perspektiivist trööstitu ümbruskonnakujutuse n-ö programm, kui seda luulekogust otsida, ökoloogilisest vaatepunktist igati õilis: „Vihma ja kurbuse majas“ tuleb esile inimese hallatava ruumi ja temast sõltumatu loomuliku keskkonna teravate piiride tuhmumine, nende stiihiline sulanduminegi, seda aga nii, et ülekaal, kestvam positsioon jääb vabale looduslikkusele.

Luuleminagi on oma metsiku keskkonnaga ühtne kogu olemuselt, nii tunnete, mälu kui ka tähenduslike aistingute poolest. Paiguti hajub üldse tema ja looduse eristus („vajun silmili jõemutta / kasvan kuupaisteta öödel / kõrkjaid ja tigusid täis“, lk 17), nagu ka tema kaaslane või mõni distantseeritumalt tajutud kuju võbeleb sageli inimese ja looma vahel (sh sujuvad muutumised sääseks, kiilivastseks, rebaseks). Sellises enesetaju sügavuti paikasättimises ja tundeelamuslikus väljendamises on eriti luulekogu algusosas määrav roll ürgalgepõhistel metafooridel, mis lisavad kindlale kohakogemusele üldisust. Kuulatatakse (öist) õhku, mütsatusi vastu maad, millest tekkiv „korratu ja rahulik“ „suveöö pulss“ tuikab mina meelekohtades (lk 7). Tunnetatakse (sisemaa) tuult ja taeva helendust, vajutakse maasse (mutta), partneri esmane puudutus toimub „söestunud sõrmedega“ (lk 10), sootsiumist eraldumise märgiks ümbritsetakse end veega või kujutletakse end kaluripaadis allavoolu libisemas – pidevust eri etappideks liigitav mälugi seatakse vette lahustuma jne. Ja muidugi kuulub sesse tajuilma mõndagi kosmilist – kord ängistavalt („ja isegi täiskuu on kõdukarva“, lk 21), kord häirimatu stoilisuse märgiks.

Korra ka tunnistab subjekt end koos kaaslasega olevat „aja kurjusest kurnatud / enam ennastki tundmata“ (lk 18) ning piirkonna määratlusse kuulub täheldus, et „siin on kõigil [—] raske­kujuline melanhoolia“ (lk 21), ometi ei kehtesta tervik otsatut melanhooliat. Hoopis värskendavam on niisuguses kaalutletud metafoorikas tabada ümbrusele selle olemusliku stiihia n-ö poeetilist tagasiandmist ise sellele andudes, mis on ühtaegu isetuse ja ülevuse märk antropotseenis.

Janika Läänemetsa luules on ökoloogiline eluviis inimesele loomupärane ning hääbumas ei ole mitte looduslik, vaid tehislik ümbrus.

 Raili Läänemets

Võrdlus Maarja Pärtnaga on siinkohal vältimatu ja Läänemets ongi ühe eeskujuna maininud teda.³ Ent „Vihma ja kurbuse majas“ on siiski teistsugune kese kui Pärtnal, kelle üks põhiaspekte on linnainimese perspektiivist tähelepanu juhtimine kliimamuutustele ja elurikkuse kaole, keskkonna hoidmise tarviduse rõhutamine ühiskonnas, kus tulemuslik toimimine on tähendanud suurelt jaolt loodusest distantseerumist. Seejuures on Pärtna „Elava linna“ minakuju oma sõnul alles õppimas loodust avaramalt, mitmekesisemalt nägema: „Kui õpin linde paremini kuulama, näitavad nad mulle seda, mida ma ise ei näe.“⁴ Läänemetsa luules on see nägemine aga seesmiselt omasena olemas, ökoloogiline eluviis on loomupärane, seega puudub tarvidus ümbrusega seoses rõhutada moraalseid asjaolusid. Seda enam et kujutus hõlmab maalähedast ja metsikut olemist olukorras, kus hääbumas ei ole niivõrd looduslik, kuivõrd tehislik – nii nagu autorgi on oma kodukohas täheldanud, „kuidas inimestest tühjaks jäänud kohad saavad taas osaks loodusest, kuidas loodus tungib peale, vallutab tühjad aiad ja majad“.⁵ Eespool osutatud nukker-tume alatoon kaasneb ennekõike tsiviliseerituse taagaga – teadlikkus sellest aga virgutab eheda olemise püüdu: „põletame endalt kultuurikihi / aastatuhandete mustuse / kuni oleme taas alasti / jälle kerged ja rumalad“ (lk 75). Nagu ka üks sinavormis esitatud kuju väljendab end igatsemas aega, „mil ei osanud veel lugeda / kui ükskõik millises raamatus / võis kirjas olla mis tahes [—] või kui kodus polnud veel netti / ja kõike ei saanud kohe järele vaadata / kui mitteteadmine polnud ängistav / vaid loomulik, vahel isegi erutav“ (lk 50).

Sellest koorubki teine tähtis tahk „Vihma ja kurbuse majas“: esil on inimliku piiride ja iseduse võimaluste jälgimine maailmas, kus ürgsuse jäävust ei saa õõnestada kui tahes püüdlik teotseja, kes oma allajäämist ka teadvustab. Selle motiivi parim näide on luuletus „kõndisin kunagi ürghirvena“, kus hirvest saab inimene selleks, et muuta maailma vanim järv keele kaudu semantiliselt hoomatavaks – uskudes, „et nimi annab vee üle jõu“ (lk 33). Ometi ei päästa keeleline võime inimest ajalikkusest, sellal kui põline loodus (veekogu) püsib edasi.⁶ Elementaarne asjaolu ja tõdemus küll, ent ammugi mitte argise taju alaline osa. Läänemetsa luulekogus on see arusaam kogu aeg taustal olemas (vahest seepärast tundubki see n-ö stiilipuhtalt raskemeelsena, nagu on põgusalt märgitud retseptsioonis, ja paiguti kõhedanagi). Küllap sellest tuleneb isikupärane metafooriline nõks: abstraktsete (loodus)-nähtuste isikustamine, mis on kogule iseloomulik, on enamasti semantiliselt õnnestunud võte luuletuse mõttelaadi ja tundmuste tervikus, kuid samal ajal on tunnetuslikult korda läinud jätta abstraktsele alles sõnaline hoomamatus, mis seab isikustamisvõtte tähenduskihid otsekui sähvima hoomatavuse ja hajususe vahealale. See omakorda varjundab harjumuspärast tajumust – „Vihma ja kurbuse maja“ tajuväli ongi silmatorkavalt haardunud uttu, hämarusse/ähmasusse, hajumisse, „tuhmunud piirjoontesse“ (lk 59) jms.

Intervjuus on autor oma loominguliseks ajendiks märkinudki piiri mitmeti tõlgendatavuse ning n-ö kahevahel oleku kui köitva tunde: „Piiri raskesti määratletavus ongi just see, mis mind paelub. See, et ei olegi ühte õiget vastust. [—] mulle meeldibki olla kahevahel ja eks ma luuletustes üritangi seda kahevahel oleku tunnet tabada – seda, kuidas sa oled ühe jalaga öös, ühe jalaga juba päevas.“⁷ See puudutab üheväärselt luulekogu teemaderingi (unenäoline ja tegelik olemine; loomulik, metsik ümbrus ja kultuurne inimene; isiklik kogemus/taju ja folkloorne aines; lähedus ja võõrus), ajakäsitust (konkreetne päev ja salapärane, inspireerivat ärevust vallandav öö; minevik/lapsepõlv ja praegune või vahetult olnu – mil määral neid üldisest igavikust üldse n-ö välja lõigata) ning nende lüürilist edasiandmist omanäolises kujundikasutuses. Ja ometi – poeetiliselt on kõik sügavuti klaar.

1 Vrd Tõnis Vilu lugemismuljega: „Minu südames on alati koht sellisele stiilipuhtale melanhooliale“ (goodreads.com/book/show/63234681-vihma-ja-kurbuse-maja). Emma Lotta Lõhmus mainib võrdluse kaudu Oskar Kallise maaliga samuti „erakordselt melanhoolset alatooni“ (Emma Lotta Lõhmus, „Nii naiselik, aga… diip!“ – Värske Rõhk 2023, nr 81, lk 106). Seevastu Talvike Mändla on märkinud: „Käsikirja lugedes ma sealt väga suurt melanhooliat ei leidnud, igatsust ja süngust küll“ (Talvike Mändla, Hämarusest, unedest ja elust looduse keskel. Intervjuu Janika Läänemetsaga. – Värske Rõhk 2022, nr 79, lk 50).

2 Talvike Mändla, Hämarusest, unedest ja elust …, lk 50.

3 Samas, lk 48.

4 Maarja Pärtna, Elav linn. Tedretäht, 2022, lk 37.

5 Janika Läänemets: mulle meeldib olla kahevahel. – ERRi kultuuriportaal 16. XI 2022, kultuur.err.ee/1608790564/janika-laanemets-mulle-meeldib-olla-kahevahel

6 Lisaks: keele ja looduse efektne põiming – inimtegevuste, tähenduste, loodusobjektide mänguline seostamine –esineb luuletuses „vaid sina“, lk 40.

7 Janika Läänemets: mulle meeldib olla kahevahel.