Poetessi krutskid

Doris Kareva luulekogu on võimalus siseneda intertekstuaalsesse ja keelemängulisse-mõnulisse pillerkaarimaailma.

ANNELI NIINRE

Luule võib lepitada, võib õpetada, juhatada, segadusse ajada, ja ka intrigeerida, torkida, ärritada. Luule võib igasugu asju, aga lugeja on see, kes valib, mida ta laseb endaga teha.

Doris Kareva¹

Gümnaasiumi lõpus tuli kirjutada lõpukirjand, milleks oli aega viis tundi. Kirjandikirjutamine oli ikka käinud lusti ja hooga, aga nüüd, seistes silmitsi elu olulisima kirjandiga, kogesin paraku esimest kirjutamiskrampi. Ootasin nagu „Wikmani poiste“ Benno prantsuse keele eksamil, et mõte hakkaks liikuma-liikuma-liikuma. Ja lõpuks tuli minulgi mõttekene, sai valitud teema „Mis on see inimese osa siin laias ilmas? Juhan Viiding“. Mõttearendus keerles küll Viidingu luuletuse alguse ümber – „Mis on see luuletaja luule? / See on: kui mõtled elule / ja millelegi muule“. Kirjandi sisu ma enam ei mäleta, ent see episood tuletab end ikka aeg-ajalt meelde, kui seisan silmitsi tühja paberilehe või arvuti­ekraaniga ning ootan mõtte liikuma hakkamist.

Kuna olen pigem proosainimene, on aastate jooksul enam mõttepingutust nõudnud luule. Ka nüüd, kirjandi kirjutamise ajaga võrreldes kirjandus­kogenumana, ei tundunud Doris Kareva lasteluulekogu „Puhas lora“ arvustamine sugugi hõlpsa ettevõtmisena, kuigi olen kuulnud öeldavat, et see on ju vaid lasteluule. Justkui taanduks liitega laste luule, Juri Lotmani sõnastuses „keerukalt ehitatud mõte“², millekski kergeks ja lihtsaks. Milline on Doris Kareva lasteluulemaailm? On ju öeldud, et ta „kehastab nii oma luule kui ka isikumüüdiga kõike seda, mida peetakse luuleliseks“³. Mis on see elu ja muu, mis lugeja ees seisab?

Esmalt püüab pilku kogu pealkiri: on see puhas lora ehk lobajutt või siis hoopistükkis viide naisele-neiule, s.o puhas (pestud) Lora? Viimast mõtet võiks toetada ka kaaneillustratsioon ning esisuurtäht. Kogu lugedes jääb peale siiski esimene variant, muuhulgas rõhutatakse keelemänguliselt loraajamise olulisust: „Kuule, ära aja lora! / Kui sa ajad lora ära, / siis meil hakkab igav väga, /see on palju suurem häda, / siis on mossis ja on mäda“ („Loralaul“, lk 20). Nii nagu Ellen Niidu Krõlli-loos, tuleb ka siin esile rõõmu, nalja, loba- ja lorajutu olulisus, miks mitte rahvaomakaitselik teraapilinegi funktsioon. Aegadel karmidel, millele leiab viiteid ka selles kogus, aitab lora: „masinmasendusest püüab / rusumeele puhtaks pesta“ („Puhas lora“, lk 45).

Kareva kogus teeb luule igasugu asju, minu tähelepanu lugejana köitsid eeskätt kõikvõimalikud keelemängud ja intertekstuaalsed viiped. Nii näiteks saab luuletuses „Klaveritund“ seitsmest noodist kokku esmapilgul miski müstiline-maagiline olevus, kes lähemal vaatlusel osutub noodireaks: „Nägin üht lustilist, / müstilist und – / ühest sai seitse / ja see sadas lund /ning mööda loogilist, / maagilist teed / sõitsid / mifasollasidoreed“ (lk 3), kusjuures tähelepanuta ei saa jätta võimalikku vihjet Villem Grünthal-Ridala talvise õhtu regedele, mis eesti luuleklassikas lähevad mööda lõpmata teed.

Kokkupuuteid luuleklassikaga ja avastamisrõõmu pakub „Puhas lora“ külluslikult. Eesti luule mesilas­diskursusega, kus troonivad Juhan Liiv ja Paul-Eerik Rummo, liitub näiteks „Mummulaul“, aga miks mitte ka „Meelas lauluke“, mida võib lugeda nii mesilase kui ka armastaja vaatepunktist, kusjuures meelas on võetav nii meela, himura kui ka otsesemalt mesisena. Selgelt juhanliiviliku intonatsiooniga on „Suhkruhiir“, lustiliselt viitab Gustav Suitsule „Käkimeelne kägu“: „Kuis meeldis kukulinnule / küll keerata vast käkke!“ (lk 39), luuletuses „Õnn ja rõõm“ arvasin ära tundvat Leelo Tungla teksti „Oma laulu ei leia ma üles“. On ridamisi osutusi nii Artur Alliksaare, Ilmar Laabani, Hando Runneli kui ka Henrik Visnapuu luulele. Friedrich Kuhlbarsi laulikute raudvara „Teele-teele kurekesed“ kaigub luuletuses „Köharohi“: „tööle, tööle, karukesed / üle metsamaa!“ (lk 6).

Rahvaluuleline „Mõistatus“ on üks kogu koerateemalistest luuletustest. Tervenisti koertele on pühendatud Kareva eelmine lasteraamat „Koerakari“ (2023), mille ta on määratlenud une­jutuna⁴. Koerad on ausad, truud, näiteks luuletuses „Koera au“, kassid seevastu kõrgid, nagu näiteks „Kuninga tänava kassides“.

Kareva on märkinud, et selles kogus on kesksel kohal nonsenss-riimid. „Ma olen olnud suur Edward Leari austaja ja mulle on see laad hästi südamelähedane olnud. Päris lapsena vaimustas mind Jan Brzechwa kogumik „Lõbusaid värsse“. Minu jaoks see laiendas värsi- või ka luulemaailma tohutult.“ Ühe kogumiku luuletuse kirjutas Kareva enda sõnul nelja-aastaselt.⁵ Jääb detektiivsete huvidega lugeja otsida-leida, milline kogu luuletustest jääb poetessi loomingulise tee varasesse algusjärku. Parajat keelemurdmist pakuvad näiteks „Dadadadaa“ ja „Concerto strumenti e voce“, kus luuletusse lülituvad ka n-ö täiskasvanute maailma kuuluvad sõnad, näiteks striptiis, tantra, kärakas, lits. Sõnu, mis traditsiooniliselt lastemaailma pole kuulunud, leiab kogu teisteski luuletustes, vt näiteks „Vaaderpass“ või „Lugulaul“, kus „Lakkekrants ja latatara / tahtsid lahutada vara“ (lk 40). Konservatiivsema maailmapildiga ja lastekirjanduse rangelt piiritlenud lugejale, keda ehmatas näiteks Andrus Kiviräha „Kaka ja kevad“, võib säärane luulemaailm mõjuda muidugi ootamatult, kuid kaldun arvama, et lapse puhul hakkab tööle keelekõla ja sõna tähendus teda ei häiri.

Keelemängu olulisus on tulnud muu hulgas esile mõttevahetuses lasteluule üle. Maarja Kangro märgib, et ei julgenud enne „Ulguvat rula“ oma absurdi- ja mängusoovi paisu tagant valla lasta: „Lasteluule puhul on seda kuidagi kergem teha. Mitte et lastele võiks hinnaalandust teha, absoluutselt mitte, aga täiskasvanutele selles laadis kirjutades ma kuidagi eeldan, et siinne publik tajuks seda mingisuguse lorilaulu ja pilaluulena. Meil ei ole selline light verse hinnatud.“⁶ Paistab siiski, et olukord tasapisi muutub, sest avaldama on hakatud ka n-ö tõsiste luuletajate kelmikamad tekste, näiteks ilmusid hiljuti Karl Ristikivi paroodiad ja lullad.⁷ Ka Kareva on märkinud, et n-ö loraluulel on tema loomingus teiste tõsisemate tekstide kõrval alati koht olnud, lihtsalt see pole seni olnud nähtaval. „Sellesse raamatusse on jõudnud need värsid, mis ei ole sobinud teiste raamatute sisse. Neid olen ma kirjutanud pea eluaeg paralleelselt ja isegi mitte vahet tõmmanud. [—] Kõik see kokku on vormunud suhteliselt hiljuti, sest mulle tundus, et sellisel laadil võiks ka oma koht olla päikse all.“⁸

Igal juhul pakub „Puhas lora“ lugemiselamuse nii väikesele kui ka suurele lugejale. Mitmekihiline „Puhas lora“ on üks neist raamatutest, mille juurde võib tulla kasvades tagasi: kui väiksemat last paeluvad esmajoones keelemängud ja keelekõla, siis suuremana hakkab ta tabama tekstide taga peituvaid viiteid ja mitmetähenduslikkust. Rikkalikku avastamist pakuvad ka illustratsioonid. On tähelepanuväärne, et viimastel aastatel ilmunud lasteraamatutes on kunstnik teksti autorile võrdväärne partner ning temagi nimi on tõstetud esikaanele, mitte ei ole enam peidetud tiitellehe pöördele. „Puhtas loras“ näiteks leiab võimaliku lisatõlgenduse või siis kurbloolise vimka luuletuse „Tibukese tee“ juurest, kus illustratsioonil on kujutatud muu hulgas kanapuljongipakendit … Liide laste luule ees ei tähenda seega sugugi midagi kerget ja lihtsat, lihtsustavat, vaid luuletaja vaade elule ja muule võib olla ammendamatu sõnanaudingu allikaks ning olla abiks ka kirjutamiskrambist ülesaamisel.

1 Doris Kareva: luules on midagi keeleülest. [Raadiosaate „Loetud ja kirjutatud“ kokkuvõte.] – ERRi kultuuriportaal, 4. VI 2024. https://kultuur.err.ee/1609360511/doris-kareva-luules-on-midagi-keeleulest

2 Juri Lotman, Luule olemus. Rmt: Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Olion, 2006, lk 64.

3 Vilja Kiisler, Doris Kareva 65. Lapsest saati luuletaja, armastaja surmani. – Eesti Päevaleht 25. XI 2023. https://epl.delfi.ee/artikkel/120235765/doris-kareva-65-lapsest-saati-luuletaja-armastaja-surmani

4 Doris Kareva: luules on midagi keeleülest.

5 Samas.

6 Tuulike Kivestu-Rotella, Lasteluulest lasteluuletajatega. – Õpetajate Leht 2. VI 2023. https://opleht.ee/2023/06/lasteluulest-lasteluuletajatega/

7 Vt nt Karl Ristikivi, Kalju Lepik, Ego habet pelzy beine / Minul on karvased sääred. – Looming 2020, nr 10, lk 1330-1331; Karl Ristikivi, Inimese teekond ja muu luule. EKSA, 2023.

8 Doris Kareva: luules on midagi keeleülest.