Puändipalang, mille tulekeel neelab kõik

Üks võimalik viis vabaneda masendavast reaalsusest või hingehaavadest on need korraliku puändiga maha põletada. Paraku võib leekides hävida ka loo tuum.

KAROLA KARLSON

Piret Raua novellikogumiku nimiloos „Nimepanija“ kirjeldab noor ema praami­sõitu saarele, kus tema ja ta reisi­kaaslased saavad Nimepanijalt paberi oma lapse nimega. Meeleolu on morn ja naised halavad, sest „neid nimesid, mida oma lastele lootsime, oli Nimepanijal vaid väike kindlaksmääratud arv, suurem osa meist pidi leppima sellistega, mis määravad lapsed eluaegsesse viletsusse. Varas, Petis, Sant, Joodik, Tölp, Hull, Kerjus – niisugused olid nimed, mida Nimepanija heldelt jagas, halastust tundmata, kõhedaks tegeva sadismiga“ (lk 27). Raua enda n-ö nimeümbrik pärineb nähtavasti mõnelt vähem kõhedalt saarelt ning on märkimisväärselt kopsakas: Kunstnik, Illustraator, Lastekirjanik … Tema täiskasvanud lugejatele suunatud proosat mõtestades piisab aga Kirjanikust ning kogumikku võib käsitleda novelliraamistikus.

„Nimepanija“ on üsna õbluke, kuid stilistiliselt terviklik kogumik. Kõvakaaneline, suure trükikirjaga raamat mõjub esmakohtumisel priiskavalt ja kohmakalt, kuid õigustab peagi oma köidet: tegu on kaitsva koorikuga, mis hoiab õrnu, muredaid lugusid ning hapraid karaktereid. Raua novellide minajutustajad on noored, kahe-kolmekümnendates mehed-naised, kes hulbivad tormise elumere hoovustes siia-sinna. Kui nad juba jutu alguses oma valikuid ei kahetse, teevad nad seda garanteeritult loo lõpuks. Lugude toon ja koloriit on värviküllase pinna all tume, sünge ja nukravõitu nagu igavesti kestev hilis­november. Isegi suvine külapidu Friedebert Tuglase novelliauhinna pälvinud jutus „Pink“ kangastub külmades, sinakates toonides, taamal limpsamas hämarust erkoranž lõkkekeel.

Nukker reaalsus võlupeeglis

Raamatu kaheksa lugu moodustavad kurjakuulutava sümfoonia: inimlapsel ei ole siin maailmas asu, on vaid põletav kurbus. Samal ajal tõmbavad sürreaalsed pöörded ja nihestatud sündmustik lugeja argipäevast välja ning sisendavad optimismi, et igavaid ja isegi õnnetuid juhtumeid saab kogeda maagilise prisma kaudu, uskuda, et ilu ja õiglus on võimalik.

Raua mõne loo sündmustik leiab aset argises maailmas, teistes on saatuse- ja füüsikareeglid paindunud. Aga, nagu ütles juba Einstein, reaalsus ongi vaid väga järjekindel illusioon. See, kuidas inimene elu näeb, sõltub sellest, missuguse nurga alt seda vaadelda. Tumeda, kuid seejuures (värvi)nüansirikka esteetikaga novellid pakuvad lohutust: kusagil mujal on kellelgi teisel veelgi halvem, kusagil mujal on maailm hallim, mustem, sinakaslillam, määrdunum. Naabrist-parem-mentaliteet võib talvise spliini korral olla igati kohane vitamiin. Aeg-ajalt on kosutav istuda kohvikuakna all, mekkida novellikesi ja märgata, et värvid ümberringi mõjuvad „kirkamalt kui enne vihmahoogu: vastasmaja fassaadi kollane, aknakarniiside laimiroheline, vettinud puutüvede sinkjasmust“ (lk 109).

Piret Raua „Pinki“ esmakordselt kogumikus „Eesti novell 2022“ lugedes näis lohutu eesti külakandiloole kohane žanrinimetus „Naissaare noir“.* Samasse kategooriasse sobib liigitada ka Raua novellid „Nimepanija“ ning „Suguvõsa naised“. Sünge mentaliteet läbib võrguna kõiki uue raamatu lugusid ning ühendab need spirituaalseks tervikuks. Mõningad õõvastavad kirjeldused, nagu „need olid ta randmed, kust veri nõrgus hommikumantli tikanditele ja trepile“ (lk 62), näivad üksiklugudes ülepaisutatud, kuid tervik on tugev.

Piret Raua viis kujutada väikeste inimeste rasket eluteed muheda huumoriga mõjub ühtaegu lohutavalt ja kõhedalt. Tõeline põhjamaade kirjanik!

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

Õdus melanhoolia

Rasketest teemadest ei pea ilmtingimata kirjutama melanhoolselt. Piret Raua viis kujutada väikeste inimeste rasket eluteed muheda huumoriga mõjub ühtaegu lohutavalt ja kõhedalt – niivõrd tõsist temaatikat suudab naljaga pooleks käsitleda vaid üks tõeline põhjamaade kirjanik.

Ometigi õhkub novellidest soojust. Need oleksid justkui kirjutatud õdusas, helgelt valgustatud toas, kus õhus hõljub kakao- ja küpsisearoom. Lugude tõsine sisu ja hubane vestelikkus tekita­vad huvitava kognitiivse dissonantsi. Sünge alatooniga novellid on justkui süütud memento’d, mälestusesemed, mida ajaviiteks, argipäevast väljumiseks melanhoolselt sirvida. Kuid seesama mõtteharjutuslik pealiskaudsus jääb mitme loo puhul ka häirima: autor paotab ust tegelaste psüühikasse ning lööb selle siis puändipauguga prahmaki kinni. Tahaks jätkata kirjaniku seltsis, kes uksest sisse lubas ja tuba näitas, sest Raua mõtte­soppides on kahtlemata põnev.

Kogumiku tugevamad lood on ühtlasi pikimad, kus autori anne karakterite hingeelu kajastamisel jõuab esile tulla. Üks niisuguseid on näiteks „Grelot“, lugu laste omavahelisest rivaalitsemisest ning ühest nukra saatusega perekonnast. Minajutustaja kirjeldused Grelot’ perekodust on tumedad: elutuba, mis „oli täidetud suurte vanaaegsete mööblitükkide ja rohkete tekstiilidega, mis olid osaliselt ilmselt vanaema enda looming. Igal pool vedeles lademetes patju, laudlinu ja vaipu, mitte tükikestki paljast põrandapinda ei olnud paista. Värvid, mis siin valitsesid, olid üleküpsenult tumedad, erinevad violetsed ja lihakarva punased – ma näen praegugi neid toone silme ees –, sekka mürkrohelist ja oranži, mis siin-seal tuleleegina sähvis“ (lk 44-45). Kas tegemist ongi vaid kellegi koduga või võiks sedasi näha ja tajuda üht räsitud inimhinge? Hetkeks sügavamale psüühikasse uidanud autor näib aga peagi oma avastustest kohkuvat ning keerab loole taas vindina peale puändi, mis tuhmistab loo sädeleva müstika.

Puändiga lõpevad peaaegu kõik Raua novellid. Mitme loo puhul näib aga, et puänt pigem lahjendab kui tugevdab, mõjub igavalt, mitte üllatavalt. Hiiglaslik punkt loo lõpus tõmbab tähelepanu loo tuumalt kõrvale, karakterite loomus ja tunded paistavad ühtäkki triviaalsed. Justkui hiidlaine uhub puänt üle hoolega ehitatud konstruktsiooni ja lammutab selle pilbasteks. (Tõsi, Raud ise näib lainele eelistavat tulemotiivi – peaaegu igas loos leidub mõni leek, olgu siis tegemist lõkke, kujutluspildi või mahapõlenud pargiga.) Aga ehk ongi parim viis depressiivsest reaalsusest või hingehaavadest lahtisaamiseks need ühe korraliku puändiga maha põletada – lohutada lugejat, et ükskõik kui sügav on madalseis, võib hetkega taas pinnale tõusta.

Piret Raua novellide võlu ei seisne siiski mitte nutikates puäntides, vaid ennekõike oskuslikus värvide- ja tunnetemängus, põnevates mõttekäikudes, võimes kanda lugeja välja argireaalsusest. Mitme „Nimepanija“ novelli puhul on näha, et autor astub julgel sammul mitmekihilise karakteriehituse suunas. Kas nõnda tugevad lood vajavad üldse lõbusa puändi tuge? Võib-olla oleks Raua tulevaste novelliraamatute parim võimalik puänt üks lugu, mis lõpeb ilma puändita?

* Karola Karlson, Sünge polüfoonia globaalse küla äärel. – Looming 2022, nr 8, lk 1161.