Punase Lageda taeva all

Maarja Vaino

  Kui ütled, et lähed Venemaale Kaukaasiasse, on esimene reaktsioon, et kui ohtlik see ikkagi on. Äkki ei maksaks minna. Kui ütled, et lähed Sotši, leebutakse, ja õhus on nostalgiat. Sobiv paradoks koha jaoks, kus kunagi ravis ennast eesti kirjanik-kangelane ja paradoksimeister, Tammsaare.

Kui aprilli esimesel poolel jõudis Sotši väike Eesti delegatsioon koosseisus Eesti Venemaa suursaadik Marina Kaljurand, konsul Kerli Veski, Ivo Parmas, Ants Paju, Maarja Vaino, Ott ja Merle Saame, võttis meid vastu muidugimõista mahe tuul ja üsna päikseline Ugo Reiljan, kes on samuti kangelane, vähemalt kohalike Kaukaasia eestlaste meelest. “Eesti” on seal võlusõna, tükike heaolu, mis paljudele nn kaukaasia-eestlastele kättesaamatu – meile tundus jälle, et elada palmide all ei ole ju sugugi nii suur kannatus. Eestis sadas samal ajal vahelduseks lörtsi.

Reisi eesmärk oli delegatsiooni liikmetel erinev, üheks siduvaks elemendiks oli aga sealne Tammsaare muuseum. Kõlab muidugi kentsakalt, et kuskil kaugel mägedes on Tammsaare muuseum. Tammsaare ei olnud seal tegelikult ka kuigi kaua, kuid teisest küljest oli see tema elu – ja eesti kirjanduse seisukohalt väga oluline paik, mis väärib kahtlemata tähistamist. Nimelt reisis Anton sinna siis, kui arstid talle enam ei andnud paranemislootust kaugelearenenud tuberkuloosist, mis tol ajal oli üks levinumaid surmapõhjusi. Kui ei oleks olnud seda reisi ja seda maja ja sealse pererahva Vaarmannide head hoolitsust, ei oleks ka “Tõde ja õigust“.

Et iga asi vananeb, oli ka sealse muuseumi ekspositsioon juba päevinäinud ning majagi vajaks remonti. Tekib muidugi delikaatne küsimus, kelle asi see on. Reaalselt kuulub see maalapp ju Venemaale, kes siiani on ka kohalike instantside kaudu muuseumit hoidnud. Teisest küljest ei ole Tammsaare ja Eesti loomulikult nende esmane huvi.

Pärast mägesid, tooste ja avali südamega külalislahkust kohalike poolt jõudis meie delegatsioon nii südaöö paiku mõnusas kaminasaalis istudes ja Kaukaasia veini rüübates üksmeelselt järeldusele, et Eesti võiks omalt poolt teha rohkem (tegelikult oli sellele järeldusele jõudmine juba kodeeritud, sest oli ka üks külastuse põhjusi). Näiteks elustada ekspositsiooni ja luua selle kaudu ka informatiivne ning atraktiivne side Eestiga, mitte ainult nentida, et eesti klassik on seal end ravinud, ning anda põgusa ülevaate tema loomingust.

Teisest küljest on muuseum vaid üks osa palju laiemast nähtusest, mis kannab nimetust Eesti-Aiake. Eestlased olid nimelt pärast kreeklasi järgmised, kes sinnakanti oma asunduse lõid ning üsna pea väga austatud rahvuseks said. XX sajandi alguses sealt kohalikele lehtedele reisimärkmeid saatnud Tammsaare kirjutas: “Adleris muutus võõrastemajapidaja türklane kohe aupaklikuks ning iseäranis lahkeks kui ta mind kuulis eesti keelt kõnelevat. Ta pidas oma kohuseks mulle teatada, et ta juba ammugi eesti keelt õppivat, aga raske olevat see keel. Ainult tere ja jumalaga mäletavat ta kindlaste. Eestlane! Oo, see pole niisugune mees kui teised. Eestlased on ikka rikkad ja teevad tööd. Imelik, et võõrastemaja- ja trahteripidaja nii hästi eestlaste rikkust tunneb.  Ja veel imelikum, et eestlane selle juures rikkana püsib”. (Tammsaare, “Punase Lageda Eesti asundus”, “Kogutud teosed”, 15. köide, lk 331.)

See on naljaks, et me ise oleme justkui tüdinenud oma tööd armastava ja ülistava rahva identiteedist, samal ajal kui tegelikult suurem osa meist ikkagi töötab nagu hull. Kes selleks, et ära elada, kes selleks, et oma rikkust võõrastemaja- ja trahteripidajaga jagada. Muide, Egiptuse asemel võiks selle rikkuse viia pigem Sotši.

Eesti riigi kodanikena ei ole seal kanda kinnitanud eestlastel ju muud toetuspunkti kui paari kuu tagant kohale ilmuv konsul-ingel Kerli Veski, vahepealseid muresid lahendav Ugo Reiljan, ning pidepunkti ning sillapeana asundus oma muuseumiga mägede vahel. Muide, muuseum jääb kohe selle tee äärde, mida mööda inimesed mägedesse suusatama lähevad. Kui nendest massidest mingi väikegi protsent astuks sisse ja saaks teada, et kuskil maailmas on olemas ka koht nagu Eesti, ja seal on lausa oma kirjandus ja kultuur, siis poleks see ju paha.

Tammsaare kirjutas Kaukaasiast inspireerituna jutustuse “Varjundid”, mille peategelane samuti mägedesse end ravima sõidab ja seal armub, tema armastatu aga sureb – selle üheks kujundiks on vari  ja ka varjatuks jääv. See on kirjutatud hiljutisest surmalähedusest õrnana ning kirjeldab elu ja maailma uskumatult tundlikult. Ühest küljest jälitas Tammsaaret elu lõpuni see surmavari – mis iga inimese lõpuks ju ka kätte saab –, kuid teisalt avas see ka terve uue maailma. Seesama juhtus ka meiega, kes me ju vägagi turvaliselt ja ülisuurt külalislahkust nautides Sotšis ja Punasel Lagedal olime. Ei tahaks, et Eesti-Aiake, Kaukaasia eestlased ja meie kirjaniku muuseum seal mägede vahel jääks liiga varju.