Räägime ehk seksuaalsusest? Las Natalia räägib

Laura Lindstedti „Minu sõber Natalia“ on tihke, leidlikult ja kaunilt kirjutatud romaan.

HANNELEELE KALDMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Igast raamatust rääkides või kirjutades tõuseb kõigepealt esile esimene, võib-olla peamine küsimus, millele ometi tundub sobimatu lihtsalt ja otsesõnu vastata, eriti antud juhul. Küsimus on muidugi: „Kas raamat meeldis mulle?“ Ei? Jah? Mõnes mõttes? Tähendab ikkagi, pigem jah kui et ei. See raamat tekitas minus aeg-ajalt suurt ebamugavust, aga pean raamatuid, mis seda tekitavad – mitte küll igal viisil – pigem heaks, vastandina raamatutele, mis mingeid tundeid ei ärata. Laura Lindstedti romaani „Minu sõber Natalia“ on ebamugav lugeda nagu iga teost, mis räägib avameelselt (naise) seksuaalsusest. Täpsemalt hüperseksuaalse naise tunnetest meeste vastu.

Milles seisneb põhitegevus? Jutustaja on psühholoog, kes võtab vastu kliendi, kes talle huvi pakub. Ei, mitte seksuaalselt, vaid intellektuaalselt. Natalia soovib lahendust oma probleemidele (seksi)elus, ent on valmis neile lähenema kirjanduslikult. Loovkirjutamise harjutuste kaudu. Ta on haritud, võluv, erakordselt sõnaosav. Nad sukelduvad psühholoogilisse jutuvestmisse nagu kalad vette ja räägivad ja kirjutavad ja joonistavad seiku nii lapsepõlvest kui ka hilisemast east. Siinkohal peab eraldi rõhutama, et tegu ei ole „labase kirjandusega“ Harlequini romantikariiulist. Ma pole sealt küll ühtegi raamatut lugeda võtnud, ent pealkirjade ja kaanepiltide järgi tunduvad need pakkuvat ohtralt meelelahutust neile, kellele pakuvad huvi seiklushimulised miljonärid, Šoti mõisahärrad ja vahel ka mõni taltsutamist vajav metslane. Samuti ei ole tegu teosega koduperenaiste erootika vallast, nagu „Viiskümmend halli varjundit“ (nii on mult nimetatud raamatut poes küsitud) ja muu säärane kraam – mitte et ma ka neid oleksin lugenud, ent kokku puutunud siiski piisavalt, et öelda veendunult: seda Lindstedti raamat küll ei ole.

Pigem on „Minu sõber Natalia“ niivõrd kirjanduslikult tihke, et pean tunnistama mitte ainult oma teadmatust menukate erootiliste teoste, vaid ka tuntud filosoofide ja muude võimalike kultuuriliste viidete vallas. Näiteks tean ma muidugi Jean-Paul Sartre’i ja Simone de Beauvoir’ nime, aga ei ole kunagi lugenud mitte ainumatki nende kirjutatud rida (niipalju, kui ma tean) ega oska seega midagi arvata nende kohta käivast jutust, mida raamatus leida võib. Abivalmilt on teose lõpus suisa soovitatud kirjanduse nimekiri või õigemini kannab see pealkirja „Natalia raamaturiiul“. Neist paistab eesti keeles olevat ilmunud vaid „Vagiina monoloogid“, Foucault’ „Seksuaalsuse ajalugu“ ja võib-olla Kaartineni „Eeslipiim“. Ah ei, „Tramm nimega Iha“ samuti. Nii et kui keegi soovib astuda raamatule vastu ettevalmistunult või harida end tagantjärele, saab sealt juhtnööre.

Soome kirjanik Laura Lindstedt on tuntud julge teemapüstituse poolest. Esimeses romaanis „Käärid“ käsitles ta lapsendamist, teises romaanis „Oneiron“ surmajärgset elu. „Oneiron“ tõi Lindstedtile Finlandia kirjandusauhinna. Kolmas romaan „Minu sõber Natalia“ on menukaim: teose tõlkeõigused on müüdud 12 riiki.

Jarkko Mikkonen / Teos

Need osad raamatust, kus pole avameelselt ja väga detailselt juttu esimestest kokkupuudetest seksuaalsusega lapsepõlves (Natalia leidis pornograafilise koomiksi), pornovideotest ja ihadest ja muust säärasest, on erakordselt kirjanduslikud ja tabavad. Võib-olla ei maksaks ühtegi osa välistada, see kõik on kaunilt ja leidlikult kirjutatud. Ilusaid ja põhjapanevaid lauseid on lademes, mõtteid tekib samuti hordidena. Kuidas tõesti on elada maailmas, mis mõne nurga alt näeb sind ja sinu sookaaslasi objektidena? Olla see laps, kes esimest korda elus puutub kokku sellise kontseptsiooniga nagu seks? Me kõik oleme seda ometi olnud. Mina näiteks sattusin lugema raamatut, kus on detailsed magamistoastseenid, ja peitsin selle riiuli taha, et ma ei peaks seda enam kunagi nägema. Mingi kolimise käigus annetasin ehmatuse valmistanud raamatu ära.

Raamatus on eneseabilikku probleemilahendust ja puhtinimlikku mõttelendu, on lehekülgede kaupa kõrvalepõikeid Soome kunstilukku või millessegi muusse. On asju, mis poevad hinge. „Muret ei jää rääkides vähemaks, see ainult vahetab natukeseks kohta. Aga kui rääkida tõesti väga palju, võib mure püsivalt kuju muuta,“ kirjutab psühholoog vaata et raamatu esimesel leheküljel oma ameti kohta. Kirjutan raamatust ja see muudab kuju. Mida rohkem kirjutan, seda parem see tundub, vaatamata kogu ebamugavusele, kohatisele vastikusele ja muule.

Kui esitan endale küsimuse, mis tundub noortele raamatusõpradele Youtube’is või Tiktokis eriti oluline olevat – „Kas tundsid ennast teoses ära? Kas samastusid tegelastega?“ –, võin küll kõhklematult öelda, et kõige otsesemalt võttes ei. Mitte sugugi. Mitte ainumatki korda raamatut lugedes ei tekkinud tunnet, et see räägib minust! Tunnen tänulikkust, et ei tekkinud. Mingil üldistamise tasandil kasutan aga minagi sõnu, et oma mõtetele kuju anda ja oma elust lugusid rääkida, ning pean navigeerima selles maailmas, mis meil on. Aga mul ei ole seksuaalsusest kerge rääkida, selleks lugege raamatut, las Natalia räägib.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht