Reis keele maailma

Vestlusring Ene Mihkelsoni loomingu tõlkimisest

TRIINU TAMM

Ene Mihkelson on Eestis tunnustatud ja loetud kirjanik, teistesse keeltesse on tema teoseid tõlgitud esialgu tagasihoidlikult. Mihkelsoni luuletusi on ilmunud eesti luule antoloogiates taani, inglise, saksa, rumeenia ja rootsi keeles. Tervikuna on vahendatud 2010. aasta luulekogu „Torn“, selle tõlkis soome keelde Raija Hämäläinen („Torni“, 2014). 2007. aasta romaani „Katkuhaud” on soome keelde tõlkinud Kaisu Lahikainen („Ruttohauta“, 2011) ja läti keelde Guntars Godiņš („Mēra kaps“, 2014). Kaisu Lahikainen ja Guntars Godiņš räägivad sellest, kuidas neil romaani tõlkimine läks.

Miks teie meelest tasub tõlkida Ene Mihkelsoni loomingut? Mida see soome ja läti kirjandusväljale juurde annab?

Kaisu Lahikainen: Minu meelest on Ene Mihkelson maailmaklassi kirjanik. Tema teemad on üldinimlikud, näiteks inimese õigus mäletada ning meenutada oma elu ja oma kogemusi. Soomes, kus pärast sõda oli palju asju, millest tegelikult ei tohtinud rääkida või vähemalt vaikiti mitu aastakümmet, on need teemad vägagi südamelähedased. Seejuures tõstab Mihkelsoni kirjutusviis ja stiil inimese kogemused mingile teisele tasandile, ta vaatab ja uurib neid kaugemalt, aga ka keeleliselt nihutab ta need välja tavalise kogemise piiridest ning selle kirjeldamisest, eriti just „Katkuhauas“.

Guntars Godiņš: Ene Mihkelson on väga otsekohene ja aus inimene, keda võib üdini usaldada. See omadus on minu arvates kirjanikule ülimalt tähtis, eriti sellisele, kes räägib oma teostes ajaloost. Milline on romaani „Katkuhaud“ koht läti kirjandusmaastikul? Tuleb tõdeda, et meil pole sellisel tasemel ajalooromaanide kirjutajaid, kui eestlaste Jaan Kross, Mats Traat, Viivi Luik, Ene Mihkelson jt. Muuseas, kõigi nimetatud autorite teoseid on tõlgitud läti keelde. Ma ei pea „Katkuhauda“ tüüpiliseks ajalooromaaniks, pigem on see imepäraselt ere ja mõjus psühholoogiline romaan, mille taustaks on ajaliselt väga pikk periood Eesti ajaloos. Olen täheldanud, et kui „Katkuhaud“ ilmus, rõhutasid eesti kriitikud ja ajaloolased eesti kirjanduses seni vähe käsitletud metsavendade-teemat, mulle endale on aga väga oluline just autori peen psühholoogia ja mõtlemine. Läti kriitik Ieva Plūme on kirjutanud romaanist sedaviisi: „Ene Mihkelson on dokumenteerinud psühholoogiliselt teravalt ning täpselt isiksuste murdumis- ja kokkuvarisemismudeleid. Just seepärast ei süüdista „Katkuhaud“ pelgalt pruuni, punast ja igasugust muud värvi katku – vägivalda, okupatsiooni, sõda, agressiooni, vaid on kahe põlvkonna – sõjaeelse ja sõjajärgse – suhete uuring.“ Plūme tõdeb, et romaan on „esseelik, keelekirgas, tavatuid allusioone ja võrdlusi triiki täis teos. Teksti võib taoti suisa nahaga aduda.“

Meenutage palun oma esimest kohtumist Ene Mihkelsoni loominguga. Ja kuidas sattusite tõlkima „Katkuhauda“?

Lahikainen: Tegelikult kohtusin kõigepealt päris Ene Mihkelsoniga ja alles siis põhilisemalt tema loominguga. Meie juhtusime istuma samas lauas ühel Helsingis korraldatud üritusel või kohtumisel eesti kirjanikega aastal 1984, kui Ene oli esimest korda Soomes ja mina olin algaja tõlkija. Mõni aasta hiljem tõlkisin paar tema luuletust ühe ajakirja jaoks.

Kui ilmus „Ahasveeruse uni“ (2001), tahtsin seda tõlkida, see köitis mind tõesti väga. Aga siis ilmus juba „Katkuhaud“. Kuna Helsingis oli 2011. aastal tulemas raamatumess, mille peakülaliseks oli Eesti, taheti selle puhul tõlkida ja välja anda võimalikult palju eesti kirjandust. „Katkuhaud” oli üks soovitud teostest ja nii hakkasingi hoopis seda tõlkima. Ega mul olnud üldse kahju, sest see oli tõeline reis muu hulgas ka keele maailma ja selle võimalustesse.

Godiņš: Olen aastaid tõlkinud eesti luulet, seepärast puutusin Ene Mihkelsoniga kokku kõigepealt luule kaudu. Tema luules olen imetlenud inversioonide kasutamiste oskust. Muidugi, eks tõlkijale tähenda see parajat peamurdmist, kuid inversioonid annavad luuletekstile hoopis teistsuguse ekspressiivsuse ja tähendusliku polüfoonia. Kui olin 2007. aastal „Katkuhaua“ läbi lugenud, oli mu esimene mõte, et seda romaani polegi võimalik tõlkida. Kõik need keerulised lausekonstruktsioonid, keelevood, arhiividokumendid, sisedialoogid jne, aga üksiti ei läinud raamatust saadud jõuline impulss sugugi meelest. Alateadvuslikult adusin, et „Katkuhaud“ tuleb ometigi läti lugejatele kättesaadavaks teha. Seepärast võtsingi „Katkuhaua“ tõlkimise ette. Kui olin eesti tuttavate ja sõprade pärimise peale, et mida ma parasjagu tõlgin, vastanud, et Ene Mihkelsoni „Katkuhauda“, kiigati mind üsna kaastundlikult, ühed raputasid vaid pead, teised piirdusid ohkamisega: oi, oi, oi…

Guntars Godiņš on öelnud Sirbile antud intervjuus „Rohkem häid tõlkijaid ja kirjastuste huvi“ (3. IX 2014) muu hulgas: „Iga raamatu tõlkimine on nagu ülikool: on Artur Alliksaare ülikool, Jaan Kaplinski ülikool, Contra ülikool …“ Olete mõlemad suure kogemusega tõlkijad ja vahendanud väga erinevaid eesti autoreid. Milline „ülikool“ oli teile Ene Mihkelsoni teksti tõlkimine? Milles näete Mihkelsoni kirjutusviisi eripära, võrreldes teiste autoritega, kelle loomingut olete tõlkinud?

Lahikainen: Tõesti, iga tõlgitav raamat on nagu ülikool, aga ka reis. Tõlkijal võib küll olla kogemusi ning teadmisi, kuidas seda tööd põhimõtteliselt tehakse, aga sellele vaatamata alustab ta iga uue tõlkega jälle algusest, hakkab sõitma kuskile, aga täpselt isegi ei tea, kuhu, kuigi on ettevalmistusi teinud, raamatu ehk mitu korda läbi lugenud. Ma olen tähele pannud, et lugedes ei saa aru, mis lõpuks on ikkagi see, millega tõlkides kõige rohkem tööd tuleb teha ja mille üle kõige rohkem pead murda. Lugedes lähed mööda – saad aru, seesmiselt –, aga kuidas see siis niimoodi kirja panna oma keeles, et teised ka sama elamuse saaksid? „Katkuhauaga“ oli täpselt nii.

Mihkelsoni kirjutusviis „Katkuhauas“ erines kõigest, mida ma varem olin tõlkinud. Kuna puuduvad jutumärgid, ei olnud alati päris kindel, kes räägib. Raamatu alguses ilmus välja tegelane, aga alles palju hiljem sai selgeks, kes ta on. Need asjad puudutavad teatud mõttes nii tõlkimise kui ka lugemise „tehnilist“ külge.

„Katkuhauas“ on vahel ka justkui matku või ekskursioone kaugemasse ajalukku, juutide või Anna Staudeni ellu. Need tekstid on pärit arhiividest, mis nõudis tõlkijalt jälle omamoodi suhtumist ja keelelist arusaamist, näiteks, kuidas vahendada mõne kirja keelevigu nii, et soome lugeja saaks aru, et kirjutaja pole ehk palju koolis käinud, kusjuures ma ei tahtnud ka neid vigu rõhutada.

Godiņš: Iga autor on tõesti üks suur ülikool, sest tõlkimine nõuab erakordselt rikkalikku teadmispagasit, uuringuid. Hiljuti läti keelde pandud Artur Alliksaare luulevalimik tähendas mulle aastatepikkust tööd tekstiga, kontekstiga, poeetikaga jne. Lugesin kõike, mida Alliksaare kohta võis kätte saada, olen lõpmata tänulik Aleksander Suumanile, Andres Ehinile, Jaan Kaplinskile, Ain Kaalepile, kes on mulle väga palju rääkinud Alliksaarest ja tema ajast. Tõlkimine pole ju lihtsalt teksti ühest keelest teise ümberpanemine. Ene Mihkelsoni romaani tõlkimisel oli Artur Alliksaare luule lätindamisega palju sarnast. Mõlemad autorid on minu arvates tõlkimatud, eks see tähendabki tõlkijale väga suurt väljakutset.

Romaanis „Katkuhaud“ esinevad sedavõrd jõulised alateadvuslikud jõusooned, et ma lausa pelgasin eestilikku intonatsiooni käest kaotada. Kahtlemata kujunevad intonatsioon, tekstivoog konkreetses keeles, antud juhul ka eesti keele imepärases musikaalsuses. Ene ei ürita keelekõla saavutada Artur Alliksaare luulele omaste võtetega: Alliksaar lõi tihtipeale mehaaniliselt alliteratsioonide ning assonantside jadasid, Mihkelsoni keele ladusus tuleneb keele loomuomasest ettemääramatust kooskõlast, välis- ja sisedialoogi kokkujooksust, seejuures ei järgita piinlikult täpselt klassikalist grammatilist kirjutusviisi. Niisuguse stiiliga proosas pole sugugi oluline kõigest otsemaid aru saada. Pole tarviski kohe teada, kas kõneleb konkreetne romaanikangelane, jutustaja või on see hoopiski autori enda alateadvuse äkiline vilksatus.

„Katkuhauda“ tõlkides kohtusin Enega Tartu ülikooli kohvikus, need olid ütlemata väärtuslikud ja kasulikud kokkusaamised. Mul oli palju küsimusi arusaamatute tekstilõikude kohta, aga kõige olulisemad olid meie jutuajamised ise. Riiga jõudnult tegin tekstis mitmeid muudatusi, kohtumised Enega aitasid tema teksti intonatsiooni paremini mõista.

Romaanis „Katkuhaud“ ütleb jutustaja üsna raamatu alguses: „… lause ongi tehing minu tunnete ja võimalikult täpse keelelise väljenduse vahel“ (lk 14). Kas Ene Mihkelsoni lause hakkab hästi soome/läti keelde? Kas oli midagi, mis valmistas peavalu või midagi, mis tuli teie emakeelde üle ootamatult kergelt?

Lahikainen: Palju peavalu valmistasid mitmed modernluule laadis laused, mida oli vaja võimalikult täpselt keeleliselt vahendada, aga veel olulisem oli sisulise tunde vahendamine. Vahepeal oli tõlkides tunne, et laused ja sõnad on abstraktsed, aga väljendavad ikkagi mõnda väga konkreetset tunnet. Aga just need lõigud olid mulle kõige tähtsamad, andsid tõlkides kõige rohkem. Praegugi on mul tunne, et need on õnnestunud. Kas need teiste, lugejate arvates seda on, ega ma tegelikult ei teagi. Aga mulle endale olid need tähtsad (näiteks 3. ja 6. peatüki algus).

Siis olid muidugi mõned väljendid, millest ma poleks üldse saanud aru, kui poleks saanud kirjaniku käest küsida. Näiteks raamatu lõpus, kus jutustaja ootab Sanna (ema) akna all ja näeb teda aknal: „Ta senimaani punakaks värvitud juuksed olid hallid ja täiesti sassis, nii et õhuke karvakasv ei olnud enam ta nõrk koht …“ Ma ei saanud aru, miks ta juuksed olid õhukesed, kui need olid punased. Ene käest sain teada, et küsimus oli Nõukogude aja kehvas juuksevärvis. Selle peale poleks ma ise tulnud, ja mõtlesin, et ei tea, kas eesti lugejad saavad sellest aru.

Päris kergelt ei tulnud vist miski, kuigi oli ka niisuguseid jutustavaid ja kirjeldavaid kohti, mida oli kergem tõlkida. Need voolasid sujuvalt ja neid sai ka niimoodi tõlkida, aga rasked kohad meeldisid mulle veel rohkemgi.

Godiņš: Tõlkides pidin mõtlema sellele, et ma ei lõhuks intonatsiooni mitmehäälsust ega tekitaks ühtaegu lugejas arusaamatust, kes tegelastest konkreetselt räägib ja mida ütleb. Probleeme tekitas läti keel oma grammatiliste sugudega, s.t et mees- ja naissugu ilmnevad selgesti isikulistes asesõnades (eesti „tema“ on läti keeles meessoo puhul „viņš“ ja naissoo puhul „viņa“), sugu paistab välja ka nimisõnades, omadussõnades, kesksõnade lõppudes. Raskusi oli arhiivimaterjalide keelega. Autor on kasutanud autentseid arhiivimaterjale, kus kajastuvad toonane üleskirjutusviis, grammatikavead, kirjavahemärkide puudumine või väärkasutus jne. Loomulikult tuleb tõlkijal otsustada, mida sel juhul teha. Üks lahendusvariant on kõik nüüdiskeelde tõlkida, asetada rõhk öeldu mõttele ning järgida õigekirjutusreegleid. Aga sel kombel kaob konkreetses ajaloohetkes olemise efekt, mis väljendub teistmoodi leksika, terminoloogia kasutamises, samuti teistsuguses kirjakeeles, keelega kaasajastatakse sel viisil möödunut. Mina valisin arhiivimaterjalide stiliseerimise, segasin keelearhaismid ammuste sõnadega, minevikuleksikaga, morfoloogiliste vormidega. Ma ei kohkunud isegi tagasi tegemast kirjastajale ettepanekut, et see trükiks osa arhiivimaterjale teistsuguses, stiliseeritud vanemas trükikirjas. Ma ei tahtnud, et lugeja sajanditevanusest tekstist jooksujalu üle tõttab.

Tekstis on ka rida lokaalseid nähtuseid, näiteks „sült“, „sauniku poeg“, „ja nii jäigi ta moonakaks, vabadikuks, kandimeheks“, „Liine oli saksu teeninud“, „kratid ja rehepapid“, „kõhklev-kahklev olek“, viimane on ju koguni uudissõna, mis on aga moodustatud eesti keelele igati iseloomulikul viisil. Kas neil sõnadel ja nähtustel on olemas vaste teie emakeeles ja kultuuris? Või pidite kuidagi ümber ütlema, need ära seletama? Või oli hoopis mõni teine sõna või mõiste, mille tõlkimine osutus keeruliseks?

Lahikainen: Soome rahvakultuuris on samasuguseid nähtusi kui Eesti omaski, kuigi erinevusi – nagu ka ajaloos – on palju. „Sült“ on Soomes olemas. Mõtlesin, et kõige loomulikum soomekeelne vaste oleks alatoopi – seda väljendit oleks võinud tagasihoidlikes oludes elav inimene kasutada. „Sauniku poja“ tõlkisin väljendiga töllin poika. Tölli on onn, hurtsik, nii et tuleb umbes sama ettekujutus, kuigi saunik on täpsem. „Liine oli saksu teeninud“ tõlkisin nii: Liine oli palvellut herroja. Herra on ju soome keeles sama mis „saks“, ning meil on olnud tuttav ka herraviha. „Kratid“ ja „rehepapid“ tulid kergelt, sest olin varem tõlkinud Andrus Kiviräha „Rehepapi“. Selles tõlkes kasutasin sõnu kratti (mis on ka meil kasutusel olnud, peamiselt Turu kandis) ja riihiukko (sellist nähtust Soomes pole vist olnud, sellepärast tehtigi temast lihtsalt „vanamees“, ukko). Turus tegutseb muide praegu laste sõnakunstikool Kratti. „Kõhklev-kahkleva“ tõlkisin sõnadega epäröiminen ja empiminen. Kriipsuga pole soome keeles loomulik niisuguseid sõnu ühendada, aga alliteratsioon on siiski alles.

Seega polnud palju vaja seletada, natuke siiski tuli ümber öelda, aga seda peab ju tõlkides vahepeal ikka tegema.

Godiņš: Mul on ju vedanud, sest eestlaste ja lätlaste ajaloos ning traditsioonides on palju sarnast. Vististi võib nõustuda väitega, et oleme suisa üks rahvus, ainult räägime eri keelt. Lätikeelsete vastete leidmine neile sõnadele ja ütlemistele polnud eriti keeruline. Näiteks, „süldil“ on läti keeles hulgaliselt ekvivalente: galerts, aukstā gaļa, receklis, sarika, trīceklis. Ning lätlased ei tea pelgalt sõna, vaid oskavad seda toitu ka teha ning söövad seda. Mingeid probleeme pole ka sõnaga „saunik“, lätlastelgi olid saunikud (pirtnieki), kehvikust talupojad, kes elasid suurema talu maal kehvapoolses eluhoones ning võisid kokkulepitud tingimustel harida peremehele kuuluvat maalappi. Pärast Andrus Kiviräha „Rehepapi“ läti keelde tõlkimist on kõikidel selge, mida tähendab eesti sõna „rehepapp“, ning mida igivana lätikeelne sõna rijkuris.

„Katkuhaual“ on konkreetne ajalooline taust, millest räägitakse enamasti üksnes vihjamisi, tegelaste sõnadele ja käitumisele on sellel aga määrav mõju. Kas pidasite vajalikuks lisada joonealuseid märkusi, selgitada midagi saatesõnas? Või olete seda meelt, et ilukirjandusteos ei vaja kommenteerivat lisaballasti?

Lahikainen: Ilukirjandusteosel võiks muidugi olla saatesõna, aga ma tegelikult ei soovinud, et see ajalooline taust oleks lahti seletatud. Joonealuseid märkusi ma üldiselt ei kasuta, kui tegu on ilukirjandusega. Tundus ja tundub, et seletamine rikub midagi ära. Raamatu lõpus on küll saksakeelse dialoogi soomekeelne tõlge.

Godiņš: Meie päevil, kui pole mingit probleemi konkreetsete sõnade ja mõistete tähenduste väljaselgitamisega – on olemas kõikvõimalikud entsüklopeediad, internet –, pole minu arvates mingit tarvidust risustada ilukirjanduslikku teksti igasugu seletustega. Ka Ene Mihkelson pole oma romaanis seda teinud. Mu tõlkes on vaid mõned reaalused viited, ilma milleta ei saanud tõesti läbi.

Kuidas võeti „Katkuhaua“ tõlge vastu Soomes? Lätis? Kaisu Lahikainen pälvis oma tõlke eest maineka Mikael Agricola tõlkeauhinna, mida annab välja Soome tõlkijate ja tõlkide liit – see on kahtlemata suur tunnustus. Kas ilmus ka arvustusi? Lätikeelne tõlge on veel üsna värske, ilmus 2014. aasta sügisel. Ja kui üldisemalt rääkida, siis kas on olemas mingisugune ootushorisont eesti kirjandusega seoses? Kuidas on lood huviga? Kas teie meelest huvi kasvab või pigem kahaneb, või käib see kuidagi hoogude kaupa?

Lahikainen: „Katkuhaua“ tõlge võeti hästi vastu, seda näitab ju auhindki. Arvustusi oli, mitte kuhjaga, aga ikka oli. Need olid üldiselt väga positiivsed.

Soomes on ootushorisont seoses eesti kirjandusega teada: oodatakse ajaloolist romaani. Eelkõige on huvi tuntud niisuguste teoste vastu, kus peegeldub varasem, aga ka lähiminevik, nagu näiteks Jaan Krossi, Jaan Kaplinski, Viivi Luige teosed. Seda võiks pidada lausa trendiks. Uuem nähtus, kuigi samuti ajaloo vallast, on Indrek Hargla ja tema apteeker Mel­chiori sari, millest on tõlgitud juba mitu teost (tlk Jouko Vanhanen). Tundub, et hästi võetakse vastu ka raamatud, kus käsitletakse Eesti ja eestlaste identiteeti.

Uusi vaatepunkte on toonud nii Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja“ (tlk Tuula Friman), Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon“ (Sanna Immanen) kui Tiit Aleksejevi „Palveränd“ (Hannu Oittinen). Sel aastal ilmus Rein Raua „Rekonstruktsioon“ (samuti Oittineni tõlkes). Uuemaid nimesid on ka Tõnu Õnnepalu, kelle „Mandala“ on tõlkinud Raija Hämäläinen. Klassikatki on tõlgitud: „Tõe ja õiguse“ tõlke viimane osa ilmus aastal 2013 (Juhani Salokannel).

Eesti (enese)irooniline huumor ei ole varem soomlastele väga hästi peale läinud – oleme ehk liiga tõsised. Vanad suhtumised ja ootused on muidugi muutumas ning huvi eesti kirjanduse vastu on ehk isegi kasvanud.

Praegu avaldavad tõlkeid eesti keelest peamiselt keskmised ja väiksemad kirjastused. Aga raamatuid ilmub kogu aeg ja tegelikult ka kogu aeg aina mitmekülgsemaid.

Godiņš: Pärast „Katkuhaua“ ilmumist tehti minuga intervjuu Läti Raadios, Läti kirjandusportaalides ja -ajakirjades avaldati mitmeid läti kriitikute analüüsivaid retsensioone. Paljud astusid ligi ning ütlesid, et pole ammu midagi nii võimast lugenud. „Katkuhaua“ lätindamise eest esitati mind ka 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominendiks.

Kui rääkida eesti kirjandusvalikust Lätis, pole halisemiseks vahest põhjust, tavaliselt ilmub meil aasta jooksul mitu eesti autori raamatut. Võib öelda, et läti lugeja on eesti kirjandusega kursis.

Kui rääkida ainult oma viimastest tõlketöödest, siis ilmus mul läti keeles väga mahukas Jaan Kaplinski luule­valimik, kuhu valisin luuletusi peaaegu kõikidest tema luuleraamatutest. Enne seda sai läti lugeja tutvuda Kaplinski romaanidega „Silm“ ning „Seesama jõgi“. Äsja ilmus Lutsi maarahva muinasjuttude kogumik, mis sisaldab Oskar Kallase, Paulopriit Voolaine ja August Sanga omal ajal Lutsimaal üles kirjutatud muinasjutte.

Teksti aluseks on 2. X 2014 Tartus Ene Mihkelsoni 70. sünnipäevale pühendatud konverentsil aset leidnud vestlusring.