Repliik – „Tuul“ ja „Nõges“, kümnendi pärlid

MIHHAIL TRUNIN

Kord ülikooli teisel kursusel otsustasime koos sõpradega lõplikult selgeks teha, milline on hea luule. Ja leidsime kindla kriteeriumi: kui poeetilises tekstis esineb kas või korragi sõna „perse“, siis on tegu tõeliselt hea luulega. Kui seal juhtub aga leiduma ka vängemaid vene sõnu, siis on tegemist vaata et geniaalse poeesiaga.

See lugu meenus mulle Vikerkaare kümnendigallupi puhul. Kümnendi parimaks algupäraseks teoseks valiti Maarja Kangro romaan „Klaaslaps“ (2016) ning parimaks debüütteoseks Sveta Grigorjeva luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013).

Viimase 15 aastaga on mu kunstimaitse muutunud sama vähe kui kiilaspäise lauljatari soeng, küll aga on muutunud mu lähenemine kirjanduslikule materjalile. Nooremana tähendasid obstsöönsused mulle epateerimist või siis tugevat kontseptsiooni ja radikaalseid otsinguid, olgu kirjaniku üleinimlikku missiooni või vähemasti tema püüdu sarnaneda mõne oma suure eelkäijaga (esineda publiku ees nagu Majakovski, kollektsioneerida putukaid nagu Nabokov või vähemalt suitsetada nagu Brodski). Praegu olen veendunud, et kirjaniku loomulik elukeskkond on ennekõike keel ühes kõigi selle ilmingute ja stiiliregistritega, aga mitte mõistatuslikud vaimusfäärid või palju kordi läbi mängitud rollimudelid.

Eesti kirjandusest on mulle viimastel aastatel kõige võimsama mulje jätnud Maarja Kangro luulekogu „Tuul“ (2019). Ega siis sõna „perse“ seal ilmaaegu korduvalt esine! Kuid mõistagi ei ole asi ainult selles. Esiteks manifesteerib Kangro luule mulle lähedast autorimudelit: kirjanik sellepärast kirjaniku nime kannabki, et tema „märk ja pärg“ (Afanassi Feti väljend) on kirjutada, s.t luua võimalikult täiuslik sõnatoode, kus uudsust ja julgust tasakaalustab meisterlikkus. Teiseks, seesinane meisterlikkus ei avaldu mitte ainult süžeeliste olukordade verbaalse väljenduse adekvaatses valikus (võtame kas või Kangro külajoodiku, kes ütleb mitmel erineval moel „не учи отца ебаться“ ja „tripperino garantino“), vaid ka selles, mida Jan Mukařovský on nimetanud „poeetilise väljenduse endale suunatuseks“. Niisugust eheda luule kohustuslikku omadust on hakatud nimetama metakirjanduslikkuseks. Ka Maarja Kangro mõtiskleb selle üle, missugune luule on hea ja mida tähendab olla luuletaja. Ja teeb seda harmooniliselt, tasakaalustades radikaalseid kirjutamistehnikaid (olgu see sõna „luuletaja“ mitmuse grammatilise paradigma ammendamine või lapse käega sisse toksitud tekst) kõikide elementide läbimõeldud jaotamisega kogu poeetilise teksti ulatuses.

Maarja Kangro raamat tõstab professiooni lati nii kõrgele, et seda pole suuteline ületama kaugeltki mitte igaüks. Viimastel aastatel loetud debüütkogumikest ületas selle lati hiilgavalt Triin Paja luulekogu „Nõges“ (2018). Nõges kasvab teadupärast peaaegu igal pool, kuid mitte igaühele pole antud oskusi see esteetiliseks objektiks muuta. Ent eks koosne ju ka kirjandus sõnadest, mida me laias laastus kõik iga päev kasutame. Triin Paja kavaldab armsalt, väites, et ta ei rohi oma aeda. Rohib, ja veel kuidas! Kuid siin ongi näha meistri kätt (veel üks Paja lemmiksõna). Värvikaid kujundeid kuhjata võib igaüks, aga katsutagu kirjutada 10–20 rida aknast avanevast vaatest või jalutuskäigust ümbruskonnas. Triin Paja oskab seal märgata ebaharilikku ja leida nähtule ebahariliku kunstilise lahenduse: ühest tekstist teise voolavad lindude, puude, taeva, udu ja muru kujundid. Paja luule ei peegelda näilist loodusearmastust ega demonstreeri kultuurivaldamist, vaid selles väljendub siiras, peaaegu intiimne suhe looduse ja kultuuriga. Selliste luuletuste kohta öeldakse, et need ei räägi mitte värvidest, vaid varjunditest – sellest ka nende võimas energeetika.

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht