Rohkem päikesepunki!

Epp Annus külvab ökoutoopias lootust ja harjutab ühtlasi lugejat sellega, et oma vajaduste läbimõtlemine ja piiramine on teistele olevustele mõeldes põhjendatud.

ELLE-MARI TALIVEE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Süvenesin Epp Annuse romaani „Tere, Aleksander“ kevadel Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumis toimunud ökoulme aiaseminari1 eel – just ökoulme tundus olevat sobiv raamistik, kuhu romaan paigutada. Seminari lõpetas vestlus autoriga. Ettekannete pinnalt täpsustus romaani liigitus toona nähtuseks solarpunk, mille tõlge võiks ehk olla „päikesepunk“.2

Romaan on niisiis leebemat sorti tulevikukujutlus: midagi ei ole 2066. aastaks, kui toimub raamatu tegevus, päästmatult katki või hävinud. Vastupidi, inimesed on suutnud kollektiivselt või kogukondlikult sisse seada säästliku eluviisi: näiteks ei sööda enam liha, tarvitatakse enamasti kohalikku kraami ning ka paljud asjatoimetused on jaotatud oma- ehk külavahel ära, toimib näiteks „hõbemajandus“ – eakate eest kantakse hoolt, aga ka nemad saavad endiselt ühiskonda panustada. Maarja Pärtna põhjalikus intervjuus autoriga augustikuu Müürilehes3 on harutatud lahti mitu romaanis kujutatud tuleviku­tehnoloogia aspekti. Ühtlasi selgub, kuidas üks (ulme)kirjanik töötab: fantaasiaga sama tähtsad on uurimistöö ja innustumine maailma säästvatest tehnilistest edusammudest.

Praegu tahaks, et niisuguseid öko­utoopiaid ilmuks väga palju, et neid loetaks, nende üle arutletaks ja neid kritiseeritaks – niiviisi oleks sel kirjandusel ka rohkesti mõjujõudu. Praegu eesti kirjanduses keskkonnateemade kajastamisega veel kiidelda ei saa, ehkki asi paraneb: sel suvel nägi trükivalgust Vahur Afanasjevi viimaseks jäänud romaan „Rail Baltic“ ning septembris ilmus Maarja Pärtna miniatuurikogu „Elav linn“. Annus nentis kevadisel aiaseminaril, et kui ta oleks kirjutanud romaani pärast 2022. aasta veebruari, käsitlenuks ta mitmeid probleeme ilmselt palju otsesemalt. Intervjuus Pärtnale märgib ta, et ÜRO viimane kliimaaruanne teeb ülimalt murelikuks. Venemaa sõda Ukrainas on (muu hulgas) 2014. aastast peale kliima soojenemist kiirendanud, rääkimata siis praegusest olukorrast. Annuse raamat külvab lootust, ent harjutab lugejat ühtlasi sellega, et oma vajaduste läbimõtlemine ja piiramine ei ole katastroof, vaid teistele olevustele mõeldes põhjendatud.

Pärtna ja Annus arutavad omavahel pikemalt ka romaanis tutvustatud eluilmakaitseväe mõtet. Tegu on ajateenistuse osaga panustamaks keskkonnakaitsesse, eluilma hoidmisse. Teenistus on kõigile noortele kohustuslik ja eeldab igaühe panust. Sellesse punkti, kus keegi ei tohiks keskkonnamuutuste ees enam silmi kinni panna, oleme praeguseks kahtlemata jõudnud, ja arutelu teemal, mida ette võtta, on igas vormis äärmiselt vajalik.

Kui ulmekülg kõrvale jätta, siis on raamat minajutustaja poolest üsna erandlik. Mina ehk mamma Iia on 95aastane, tema ellusuhtumine pärismaailmast ehk pisut irdunud. Võiks öelda, et ta heljub igapäevaelu kohal, põimib selle rännakutega mälestustesse, kannab viimaseid üle oma aega, sõlmides oleva ammusega. Hõllanduslik jutustamisviis on säästnud autorit vajadusest kõike detailselt kirjeldada, ehkki nii mõndagi on lugejani toodud just erilise üksikasjalikkusega. Mamma Iia on vanusele vaatamata terane ja armastab maailma analüüsida, teadlase­tüüp, kellele põhjuse-tagajärje seos on oluline. Seetõttu peab ta oluliseks ka kogukonnaelust osavõttu

Romaani pealkirjas tervitatud Aleksander on tema lapselapse pisuke poeg. Natuke jääb lugedes õhku, kas imik on ikka päriselt olemas või mõtles heljuja ta välja, soovides-igatsedes-kartes tema kohalolekut – romaani alapealkirja „Lugu tulemata jäänud tulevikust“ võib ju mõista mitmeti. Kohati teeb see ettevaatlikuks. Igatahes on Aleksander see, kellele mamma Iia maailma mõtestab ja analüüsib. Võib-olla tuleb see minajutustaja vanusest, aga n-ö suur maailm huvitabki Iiat vähem ning mälestustest võib aimata, et ta on seda ka üksjagu näinud. Mamma Iiat paeluvad pigem vahetud sündmused, ümbritsev, mida ta saab lahti rääkida, põhjendada, värve ja maitseid lisada – ja mitte ainult Aleksandri, vaid ka iseenda tarvis. Jutustaja haardeulatusest on ses eas ka juba üksjagu asju paratamatult väljas, näiteks oleks teda küllap niisama keeruline rändama viia kui titte. Kuna ühe tegelase nimi raamatus on Inderlin, meenus mulle paratamatult Oskar Lutsu samanimeline nukkerhell reisiveste (1920), kus väikelapsele ümbritsevast maailmast jutustatakse; seda tehakse Esimese maailmasõja keerises.

Nii on „Tere, Aleksander“ raamat, mille lugemisviis tuleviku kõrval on nimelt minevikku (või meile, praegustele lugejatele siis olevikku) vaatamine, sõnudes neile, keda seal kohtame, pisutki õnnelikke päevi ka kuskil eespool, kui sellesse panustame. Mamma Iia lapsed ja lapselapsed saavad raamatus suureks ning, nagu (vana)vanemaid ikka, paeluvad Iiat küsimused, kas pardipojast kasvab luik või mitte, tuleb ta must või valge, kas ta saab tuule tiibadesse, kuhu lendab ja kas naaseb. Ja veel – hea on tuletada noori vaadates veel kord meelde, mis tunne oli olla päris nooruke, sellise südamega, mis ei ole veel eluga ära harjunud. Siin­kohal meenus mulle John Galsworthy „Ühe Forsyte’i järelsuvi“ (vahenovell „Forsyte’ide saagas“), kus väga vana mees suvelõpul hääbub, püüdnud teha heaks nii mõndagi elus juhtunut, ning tema mõõtkavas on paljugi sellest, mida ta näeb, omakorda Marie Underilt laenates „väikesed naljakad mured“. Annuse puhul on aga tegu ehk hoopis nõidusega, lootusrikka sõnumisega: panen selle sõnadesse, teeme ära, ja äkki läheb midagigi täide – sisaliku tee jätab ju ka kivile jälje.

Üks romaani läbivaid motiive on luiged – sügiseti kogunevad mamma Iia akna taha heinamaale laululuigedki. Raamatus on sõdade varje, palju muusikat, tantsu, osutusi kirjandusele, isegi vist „Kõrboja peremehe“ palukametsale, ning ajaloole.

Ökoulme seminari pidasime maja aias, mille ehitasid oma perele koduks Marie Under ja Artur Adson. Raamatus on üks passaaž selle kohta, kui vähe on naistel olnud omi tube – virginiawoolfi­likult sõnastatult. Nõmme-Rahumäe heledas püstlaudisega hoones (Edgar Johan Kuusiku projekt) oli Underil ühe kümnendi vältel päris oma (sinine) tuba, ta oli ka sellest kaua unistanud, ja siin elades jõudis kätte tema parim loome­iga. Annuse romaan on aga pühendatud Ilse Lehistele, eestlasest Ameerika keeleteadlasele, kes mõtiskles palju keele ja kirjanduse üle (mõlemal alal oli Lehistel doktorikraad), ta luuletas ja tõlkis. Lehiste kirjutisi lugedes saab aru, miks keel ja kirjutamine võivad olla imelised. „Tere, Aleksander“ on tabanud mõndagi ka sellest.

1 Vt utkk.ee/sundmused/aiaseminar-okoulmest/

2 Ulmeasjatundja vaate raamatule pakub oktoobri­kuu Keeles ja Kirjanduses ilmunud Jaak Tombergi arvustus.

3 Maarja Pärtna, Realistlik kujutlus paremast maailmast. Intervjuu Epp Annusega. – Müürileht, juuli-august 2022, nr 120.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht