Roostes õuntelt peegeldub tolmune meri

Triin Paja luulekogu „Nõges“ on hästi toimetatud tugev debüüt. Raamatu ühtaegu nii tugevus kui ka nõrkus on kujundite kordumine.

KAUPO MEIEL

Asusin Triin Paja luuleraamatut „Nõges“ lugema veidi enne seda, kui talle omistati Raul Oreškiniga kahasse tänavune Betti Alveri kirjandusauhind kui ühele aasta parimale debüüdile. Juba siis mõtlesin, et küll sellesse raamatusse on ikka palju kujundeid sisse pressitud. Peagi järgnes teade Alveri preemia laureaatide kohta, kus „Nõgese“ kohta oligi öeldud, et teos „pälvis tähelepanu oma kujunditihedusega“ (ERR 23. XI).

Lisaks oli mulle varasemast silma jäänud Peeter Sauteri arvamus Vootele Ruusmaa raamatu „Tavaline don Quijote“ kohta: „Kujundijada tundub olevat algajate luuletajate lastehaigus, nad tahavad teksti hirmus kauniks ja tihedaks ajada – eks ta tihe võiks olla jah, aga õhku on ka vaja“ (Sirp 9. XI). Ruusmaa raamat ilmus samuti kui Paja oma „Värske raamatu“ sarjas ja oli samuti Betti Alveri kirjandusauhinnale esitatud.

Kujundijada, millest võib tõesti kõnelda „Nõgesegi“ puhul, võib olla algajate luuletajate lastehaigus, aga ikkagi on see parem lastehaigus, kui mannetud luulemõtisklused sellest, miks ma luuletan ja mis on luule, või – mis veelgi hullem – püüdlik kalambuuritsemine, justkui oleks kalambuur kui selline alles koos Twitteriga välja mõeldud. Tsiteerides vana head Juhan Viidingut: „igas asjas tuleb tunda piire / nalja tehti, nüüd peab piisama“.

Triin Paja luuletused löövad esimese hooga oma kujundirohkusega hinge kinni. Tõesti, pause peaaegu ei ole, kuigi neid on ilmselt püütud vormistusega anda. Kohatised topelt reavahed või tabeldusklahvi kasutamine tühikuklahvi asemel hakivad nii mõtteid kui ka täislauseid, kuid hingamisruumi panustamise asemel sunnivad need hoopis edasi kiirustama.

Kirjavahemärke Paja kord kasutab ja kord ei kasuta. Õigupoolest peaksin seda veaks pidama, et ühe raamatu piires komad ja punktid ühes luuletuses on, siis jälle mitmes ei ole ja siis tulevad jälle tagasi, aga „Nõgese“ puhul see ei häirinud. Põhjendust, miks peaks stiili interpunktsiooni kohatise kasutamise ja kohatise unustamisega formalistlikul moel põnevamaks muutma, ma ei suuda leida, aga üksikluuletuste tasandil jäi peale mulje, et autor teab, mida teeb, isegi kui lugeja temaga ühele lainele ei saa.

See, et „Nõgese“ autor teab, mida teeb, selgub juba esimesest luuletusest „Metsa punav riie“: „metsa punav riie peseb mind / mere vahuvein voolab käeni / tuul põimib mu juuksed // mäletada sind on olla järv ja hoida su näo peegeldust“ (lk 9). Enesekindlus kasvab raamatu edenedes veelgi ilmsemaks ning jääb püsima teose lõpuni. „Nõgese“ avaluuletus on märkimisväärne sellegi poolest, et lugeja ei saa mitte ainult adekvaatse sissejuhatuse teosesse, vaid samuti kiirpilgu raamatu põhikujunditele.

Paja raamatu ühtaegu nii tugevus kui ka nõrkus ongi kujundite kordumine. Kehaosadena esinevad järjekindlalt käed. Tavaliselt lähtuvad debütandid ju südamest, aga Paja kirjutab luuletuses „Ääretud“ lausa nõnda: „ja õpin kuulama / mitte südant, vaid käsi. / nagu luule, on käed ääretud“ (lk 45). Raamatu pealkiri ning käed kohtuvad isegi ühe luuletuse pealkirjas – „Nõgesvärsked käed“ (lk 64). Käefetiš on vist eesti luules üpris erandlik nähtus.

Teine põhikujundeid on „Nõgeses“ vesi kõigis oma avaldumisvormides. Meri, järv, vihm, jõgi, vann, tee, alkohol. Iga veekogum sobib autoril kirjeldama mõnda tunnet või edasi andma mõnda mõttekäiku. Pea kõik raamatus kohatavad veevarjundid võib leida kompaktsel moel luuletusest „Puuvarjud langevad“: „avan oma vesiroosid hommikuudus / jätan päikeseloojangus põlevad paneelmajad / kohvikud ja järjekorrad viinapoes / hoian igat ürgset värisevat kätt / kallan teed igale võõrale / igale alkoholist haavatud suule / võta need teelehed / võta metsmaasikavarred / sügis ei rebi me kleite veel katki / puuvarjud langevad / nii järve kui ka meisse“ (lk 36).

Korduvaid kujundeid on lisaks veele ja käele veelgi. Eriti õunad. Ei ühtegi pirni, ainult õunad. Ja aknad on tühjad ja naised on väsinud või vanad.

Kujundite kordumise positiivne külg on võimalus võtta raamatut tõesti tervikuna, lausa poeemina, aga negatiivne külg etteaimatavus ning teatav tüütus. Võib-olla ongi autor liialt kinni jäänud oma kujundeisse ja sümbolitesse, aga vahest on põhjus pragmaatiline nagu debüütide puhul sageli: pole lihtsalt loodud piisavalt palju tekste, et vaheldusrikkam, kirevam ja lugejat vähem väsitavam tervik kokku panna.

Hoolimata kujundiküllusest ja selle samaaegsest ahtrusest, on Paja tekstid hästi loetavad. Hästi on need loetavad, sest need on hästi kirjutatud ja, tahan vähemalt väga uskuda, et siiralt, mitte konstrueerides, kuigi read nagu „olevik ei lahku. sööme ka praegu / videviku siniseid ploome“ (lk 60) võivad tähendada nii üht kui ka teist.

Vanemale inimesele toovad kujunditihedad, maailma mõista ja seda kirjeldada püüdvad värsid meelde filmist „Mehed ei nuta“ noorukipaari, kes sel ajal kui vanamehed parve ehitavad või parve ehitamisest puhkavad, teineteisele sosinal luuletusi loevad. Aga noorus ongi selline aeg, mil nõnda kirjutada ja nõnda käituda on loomulik ja mõistlik, sest maailm on suur ja lai ning vanamehed on ammu unustanud, et „kuu roostetab me tiibu edasi“ (lk 88).

Triin Paja „Nõges“ on hästi toimetatud tugev debüüt. Kõvakaaneline, maitsekalt illustreeritud ning heale paberile trükitud raamat näeb isuäratav välja. Siinkohal tunnustus Alveri žüriile, kes ei jätnud mainimata, millise jamaga nii sisult kui välimuselt vaesestab eesti luulet kirjastuse Paljasjalg projekt „Eesti 100 luuleraamatut“. „Nõges“ üksinda on sada korda rohkem väärt kui kogu see sari kokku.

Võitjate üle kohut ei mõisteta. Võib küll olla, et Triin Paja raamatule „Nõges“ omistatud üks kahest tänavusest Betti Alveri kirjandusauhinnast ei läinud läbinisti õigesse kohta, aga kindlasti ka mitte valesse kohta. Ükskord, usun, ronib Paja õuntest ja merelainetest välja ning naaseb küpsema ja mitte nii etteaimatava luuletajana kui ta praegu on, säilitades samal ajal oma tänuväärt enesekindluse ja kiiduväärt huvi maailma kirjeldamise vastu.

Raul Oreškini raamatut „Kui ma vananen…“ on Sirbis arvustanud Igor Kotjuh (24. VIII 2018).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht