Sadakond raamatut, tuhatkond laulu, üks Leelo Tungal

Leelo Tungal: „Küllap on mulle kõige südamelähedasem „Seltsimees lapse“ triloogia. Ühest küljest oli kirjutades hirmus mõelda, kui kohutavas ajas on oldud, ja teisest küljest tegi suurt rõõmu, et elame Eesti Vabariigis.“

PILLE-RIIN LARM

Kirjanik Leelo Tungal on pälvinud riikliku kultuuri elutööpreemia. Õnnesoovile vastab ta tagasihoidlikult, et see tuli talle väga suure üllatusena. Ei maksa siiski imestada – kui oled ikka kirjutanud sadakond raamatut ja sõnad veel rohkematele lauludele, hulganisti tõlkinud, lasteajakirja käima lükanud ning ooperi- ja muusikalavastuste libretosidki kirjutanud, võib julgelt väita, et publik ulatub miljonini. Kindlasti ei kuulu nende hulka ainult lapsed, olgugi Tungal tuntud eelkõige lastekirjanikuna.

Ütlesite nelja aasta eest, kui pälvisite Wiedemanni auhinna, intervjuus Aili Künstlerile järgmist: „Eks ole mõnus arvata, et mõni keel ei lasegi mõelda ei mineviku muredele ega tuleviku probleemidele. On ainult üks suur ilus Olevik, mida need, kelle rahvas etteotsa valib, aina kaunimaks maalivad“ (Sirp 27. II 2015). Kuidas teile tundub, kas need, kes praegu Eesti rahva etteotsa soovivad saada, mõtlevad piisavalt minevikule ja tulevikule?

Praegune valimiste-eelne aeg pole just parim hetk rahva etteotsa pürgijatest heldinud toonil kõnelemiseks. Kui ma hiljuti ühe polikliiniku juurde viival muhklikul jäisel tänaval – nagu teisedki – jalga jala ette libistades teosammul edasi liikusin, siis meenutasin kibeda muigega läheduses kõrguvaid suuri naeratavaid plakatinägusid, mida ehtisid parema tuleviku lubadused ja kinnitused, et abituimaid aidatakse ja minu eest seistakse. Vähe on vist neid inimesi, keda jäisel teel lamades lohutaks see, et keegi teine asub paigas, kus on võimalik julgelt (ka tema eest!) püsti seista!

Valimislubadused meenutavad vana anekdooti, kus vaarisa surivoodil teatab, et jätab pojale miljoni, tütrele kolm, naisele viis ja lapselastele kokku üheksa miljonit. Siis aga valgustab ta väsinud nägu kaval muie – nimelt meenus ätile, et tegelikult pole ta pangakontol sentigi. Aga meie vanasõnade varasalv on rikas ja selles leidub asjalik ütlemine ka sellise olukorra kohta: lubaja ka hea mees!

Nagu paljudele siin Eestimaal, teeb ka mulle muret see, et teadlaste ja looduskaitsjate esitatud fakte, argumente ja ettepanekuid eirates tahetakse iga hinna eest ehitada võimsat Rail Balticut, ükskõik, kuidas see meie loodust ka ei ohustaks. Algul väideti, et uhke kiirraudtee viib ellu Lennart Mere unistuse jõuda raudse ruunaga välgukiirusel Tallinnast Berliini. Kui aga selgus, et kõik eestimaalased ei soovigi iga päev Berliinis ära käia ja ka hinna ning aja mõttes poleks see reisijatele mingi alternatiiv, siis omistati raudteele kaubanduslikud ja riigikaitse eesmärgid – peaasi et saaks Euroopa Liidust suured ehitusrahad kätte, et sajad või tuhanded võõrtöölised saaksid siin rutem tegutsema asuda. Selge see, et ettevõtmiselt riisuvad koorekihi välismaised korraldajad, kuid küllap saavad näpud rasvaseks ka mõned meie äritegijad. Kui aga töös tuleb ette väiksemaidki eksimusi või viivitusi, siis maksame need kinni meie, Eestimaa elanikud, ja anonüümsed kasusaajad ei vastuta mitte millegi eest. Edaspidi jääks rajatise ülalpidamine nagunii meie maksumaksjate kanda, pealegi sööb see ära võimaluse rahastada muid ja hoopis tarvilikumaid raudteid Eestis.

Muidugi oleks tore superrongiga läände kihutada, aga kui selle nimel jääksime ilma suurest osast puhtast loodusest, siis oleksime justkui vabal tahtel oma kodust loobunud. Olen oma noorpõlves olnud tunnistajaks, kuidas nõukoguliku „ökoplaani“ kohaselt muudeti kraaviks Vasalemma jõe Ruilast läbi voolav lõik. Maaliline paisjärv kadus, kraavis ei tahtnud elada ei kalad ega vähid, kuivasid lähedal asuvad mustika- ja murakarabad ning luhaheinamaast, mille nimel seda kõike tehti, kolhoosikari ei hoolinud. Nõukogude ajal kohaliku rahva arvamusest ei hoolitud, aga praegu? … Kas ikka „me loodust julgelt muudame, ei oota temalt mingeid ande“, nagu lauldi „Noorte mitšuurinlaste marssi“?

Kirjanik Leelo Tungal leiab, et eesti keel on rikas, paindlik ja kõlav.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Kas olete mõnikord kogenud, et eesti keele piirid takistavad teil mõnd mõtet väljendada?

Ei, eesti keel on rikas, paindlik ja kõlav, ning kui ma vahel olen mõne tõlke juures hätta jäänud, siis ikka rohkem iseenda suutmatuse tõttu. Mõnikord ei taha vaim peale tulla: värsse tõlkides oled ju ühtaegu nii luuletaja kui ka justkui ristsõnameister, kes peab kindlatest ruutudest kinni pidama, rütmi ja riimiga arvestama. Donizetti ooperiga „Rügemendi tütar“, oma esimese suurema muusikalise tõlkega, tegelesin nii pingeliselt, et nägin mõnda stseeni uneski. Aga enne lavalejõudmist tuli ikkagi tõlget koos lauljatega suupärastada, ja lõpuks nõudis Hendrik Krumm, et tenori kõrgetele nootidele tuleb paigutada eranditult ü-häälikud. Oi, sellega oli kõvasti tegemist!

Lloyd Webberi „Ooperifantoomi“ oli samuti üpris keeruline tõlkida, seda enam et nimiosalise rollis oli Vanemuises algul norra tenor Stephen Hansen, kes õppis küll rõõmuga eestikeelse teksti pähe, aga soovis, et tema tekstides poleks ühtki ä-d, ö-d, õ-d ega ü-d! Täielikult ta soovidele ma siiski vastu ei saanud tulla, pealegi kandis üks Fantoomi tähtsatest etteastetest pealkirja „Öömuusika“ – ja „ööle“ eesti keeles (ühesilbilist) sünonüümi ikka naljalt ei leia ning tekst peab ju ikka edasi andma originaali sisu.

Usun, et noortel laulutõlkijatel võib probleeme tekkida just ingliskeelseid laule eesti keelde ümber pannes, sest „love’i“ ja „armastust“ ikka sama noodiga laulda ei anna. Küll aga saab sõnu ümber paigutades siiski väljendada originaali mõtet (kui see muidugi seal olemas on).

Luuleraamatute tõlkimisel pole muidugi häälikute lauldavus oluline, kuid originaali rütmist ja riimiskeemist tuleb minu meelest kinni pidada, kuigi tänapäeval tõlgitakse sageli ka riimilist luulet vabavärsiks. See on teadagi maitseasi. Originaali riimile-rütmine truuksjäämine on tihti vaevanõudev, aga kui äkki tunned, et oled sellega hakkama saanud, siis on küll võidukas ja õnnelik olemine.

Andsite hiljuti ajakirja Hea Laps peatoimetaja ameti üle Kätlin Vainolale ning pühendusite kirjutamisele. Missugune on üks tavaline päev teie elus? Mis on teie töölaual?

Kuigi mu töölaual ja arvutis on mitu lõpetamist ootavat tööd, elan praegu justkui mingis üleminekuajas. Võib-olla on see mingi ebausk, aga ma pole kunagi tahtnud pikemalt kõnelda pooleli töödest: alati võib juhtuda, et mõni kirjatükk jääb venima või tuleb välja algselt kavandatust hoopis teistsugusena. „Seltsimees last“ alustasin õige mitu korda, enne kui äkki tundsin, et nüüd olen leidnud õige võtme.

Head Last võiksin nimetada oma neljandaks lapseks, kusjuures muret ja vaeva on temaga olnud rohkem kui kolme tütrega kokku. Rõõmu oli muidugi ka – nii kaasamõtlejatest kui ka loomingulistest ja vaimukatest lastest kirjasaatjatest. Aprillis saab ajakiri 25aastaseks ja olen rõõmus, et Kultuurilehe tiiva all saab ta nüüd rahulikult edasi minna. 1994. aastal, kui Hea Lapse esimene number ilmus aktsiaseltsi Pikker all, olime koos selle esimehe Vladislav Koržetsiga selle üle rõõmsad, kuid majandusolud olid tollal üpris kesised. Pärast Pikri sulgemist tuli hakata uut väljaandjat otsima. Edasisest teekonnast ei hakka praegu pikemalt kõnelema, tahan ainult tänada kirjanike liidu majandusjuhatajat Mart Siilmanni, tänu kellele saime hakkama MTÜ moodustamisega ja eelarvete-aruannete koostamisega (bürokraatlikus asjaajamises pole ma eriti osav, aga ajakirja väljaandmise juurde ei kuulu ainult sisuline pool …). Rabelemist oli kõvasti: näiteks oma esimese, 1997. aastal saadud kultuurkapitali preemia (õigemini pool preemiat, sest tollal premeeriti ka illustraatorit) saatsin Printalli trükikotta trükivõla katteks. Kultuurilehe alla minek on säästnud nüüd juba üle viie aasta toimetust sellistest sekeldustest. Rõõmu nii endistest kui ka praegustest kaastöölistest on olnud palju, mitme endise kirjalapsega pean siiani ühendust. Nende seas on kirjanikke, kunstnikke, aga ka teadusetegijaid.

Minu tööpäevad algasid pikka aega maalt bussiga linna töölesõitmisega – vahel sõidutasid mind ka tütred, sest ise ma autot ei juhi – ja lisaks toimetuseasjade ajamisele käisin mitmesugustel kohtumistel ning muudel üritustel. Rohkesti tuli ette sõite üle kogu Eesti, mitmetes žüriides istumist ja kõike seda, mida vanasti nimetati ÜKTks ehk ühiskondlikult kasulikuks tööks. Lõpuks aga tundsin, et kui tahan lõpuks ometi rohkem pühenduda oma kirjatöödele, siis oleks aeg ajakirja toimetamine üle anda nooremale kolleegile, kellel on enam aega ja energiat, ja Kätlin Vainola on minu meelest selleks tööks just õige inimene. Olen rõõmus, et ajakirjas on endiselt tähtsal kohal lastest autorite looming – kust need uued lugejad ja kirjutajad muidu tulevad!

Aga praegused tööpäevad pole mul kahjuks siiani olnud nii hoogsad ja vabad, nagu ma ette kujutasin, sest ootamatult tuli ette terviseprobleeme, millega tuleb tõsiselt tegelda. Nii et mõnda aega pean mängima klassikut, kes kirjutab päevas ühe rea või lehekülje.

Moonika Siimetsa film „Seltsimees laps“, mis sündis teie raamatute põhjal, sai hiljuti kultuurkapitali aasta filmi tiitli ning on pälvinud palju tunnustust kaugemalgi. Nooruke Helena Maria Reisner oli audiovisuaalse kunsti sihtkapitali hinnangul mullu üks kahest parimast naisnäitlejast. Ei teagi, mida sel rõõmsal puhul küsida – kui oleksite sportlane, küsiksin ilmselt, mis tunne on.

Sportlast minust – mu isa pettumuseks – ei saanud, kuigi käisin mudilasena olude sunnil temaga kaasas nii võimlemistundides kui ka spordilaste treeningutel. Ja muidugi jagasin isa vaimustust Paavo Nurmist, kellega ta oli lootnud Berliini olümpiamängudel rinda pista. Kuna isa jäi Eesti esivõistlustel neljandaks, sest pidi eelmisel õhtul oma papa nõudmisel heinateoga maha saama, siis ta sinna ei pääsenudki …

Kui mõned mu isa-ema õpilased on filmi vaatamise järel kurtnud, et Helmes ja Feliks polnud väliselt üldse sellised kui linateoses, siis olen neile ikka öelnud, et tegu pole ju dokumentaalfilmiga, kuigi enamjagu sündmusi ja tegelasi on võetud päris elust. Olen väga rõõmus, et Tambet Tuisk ja Helena Maria Reisner oskasid isa ja lapse suhted nii ilusasti ja tõepäraselt välja mängida! Moonika Siimets pakkus algul stsenaariumi kirjutamist mulle, kuid lühikese arupidamise järel taipasin, et mul oleks raske loobuda nii paljudest tegelastest ja lugudest, keda-mida ei saaks kuidagi paari tunni piiresse mahutada. Mõned muudatused, mis Moonika filmipärasuse nimel tegi, mind ei häiri. On imetlusväärne, et tema – noor inimene, kes pole isegi oktoobrilaps olnud – oskas nii hästi kujutada seda kontrasti 1950. aastate punakuldse glamuuri ja julma ning vaese tegelikkuse vahel.

Ise olen peale Eesti linastuste olnud Riia ja Lübecki filmifestivalil: lätlased on ju sama aja pidanud üle elama ja nende südamlik vastuvõtt mind väga imestama ei pannudki, kuid see, et Lübeckis kõik seansid viimseni välja müüdi ja meilt veel kino ees tänavalgi autogrammi küsiti, üllatas tõesti väga. Mitu inimest imestas selle üle, et Eestis ka eestlasi küüditati-arreteeriti – nemad olid seni kuulnud-lugenud ainult juutide represseerimisest. Küllap ajaloolased sellest siiski teadsid, kuid lihtinimestel oli kindlasti sõjajärgsel ajal tegemist oma probleemidega, pealegi näidati neile raudse eesriide tagant vaid Kremli tähe valgel kulgevat õnnelikku nõukogude elu. Nüüd siis said nad Baltimaade viiekümnendaid aastaid vaadata läbi lapsesilmade.

Olete kirjutanud ligi sada raamatut. Mis on teile kõige südamelähedasem? Milline on aga teie lemmikraamat teiste autorite sulest?

Seda on raske öelda: iga raamatut kirjutades on nendes ju sees oldud ja kuidagi ei tahaks ka takkajärele tunnistada, et mõne kirjatöö puhul on inspiratsioon olnud pealiskaudsem ja tühisem … Aga küllap on siiski kõige südamelähedasem „Seltsimees lapse“ triloogia, sest seda kirjutades olid tundetulvad kõige tugevamad: ühest küljest oli hirmus mõelda, kui kohutavas ajas on oldud – ime, et see sai üle elatud! – ja teisest küljest tegi suurt rõõmu, et elame Eesti Vabariigis. See tekitas tänutunde meie vanemate põlvkonna vastu, kes suutsid stalinismi kiuste säilitada inimlikkuse ja meis kasvatada armastust oma isamaa vastu.

Lemmikteoseid ei jõua kuidagi üles lugeda: praegu ilmub nii palju häid raamatuid ja ka varasemas kirjanduses on pärle, mida ikka jälle tasub üle lugeda. Alver, Alliksaar ja Tsvetajeva on ammendamatud, uuematest luuleavastustest nimetaksin Wisława Szymborskat. Hendrik Lindepuu tõlgitud punavalgete kaantega poola raamatud on ju enamalt jaolt väga head. Tegin kena keelemängulise avastuse: kui eelmisel Eesti ajal tõlkis poola kirjandust eesti keelde Bernhard Linde ja nõukogude perioodil Aarne Puu, siis nüüdne tipptõlkija kätkeb oma liignimes – Lindepuu – mõlemat eelkäijat. See ei tähenda muidugi, et mind ei huvitaks eesti kaasaegne kirjandus – kõiki mõjusaid raamatuid ei jõua lihtsalt üles lugeda.

Homme, 23. veebruaril esitatakse Tartu Pauluse kirikus teie abikaasa Raimo Kangro teos „Missa süütult hukkunud eestlastele“. Kontserdiga tähistatakse Eesti Vabariigi 101. aastapäeva. Teie sulest pärineb missa tekst. Palun rääkige sellest teosest lähemalt.

Kahjuks pole mul võimalik sel päeval Tartusse sõita, kuid saime oma perega missat Tartu noortekoori, Eesti Segakooride Liidu suvekooli koori ja üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri ettekandes kuulda augustikuus Haapsalu toomkirikus. Ettekanne oli suurepärane ja usun, et Tartus kõlab see niisama võimsalt.

Missa sai Raimol valmis 1989. aastal: see oli laulva revolutsiooni aeg, Balti keti aasta, kui inimeste tunded olid tulised ja lootused suured, ent samas marssis Interrinne veel punalippudega läbi linna … Sellal loeti kõiki ajalehti suure huviga, sest need püüdsid ajaloo valgeid (või punaseks maalitud) auke täita seni keelatud informatsiooniga. Sellal mõtlesime kõik ühel meelel: peamine on vabadus! Veebruaris 1989 tõusis taas sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni – olen rõõmus, et minu ema sai seda teleri ees istudes näha. Usun, et nagu meie, nii mõtlesid sel hetkel paljud meist nendele sugulastele või tuttavatele, kes selle ajani ei elanud: mitte ainult nendele, kes hukkusid vangilaagrites ja küüditamisel, vaid ka nendele, kes said surma üle mere põgenedes ja Nõukogude või Saksa sõjaväkke mobiliseerituna. Siit ka pealkiri – „Missa süütult hukkunud eestlastele“. Lisaks kanoonilistele tekstidele kasutas Raimo ka minu tollal kirjutatud luuletusi. Talle oli oluline, et missas oleksid minevik ja kaasaeg läbi põimunud ja et sellest ei tekiks masendust, vaid kuulaja tunnetaks meloodias ka helgeid hetki: meie oleme elus, meie elame siin, meie mäletame!

1989. aasta sündmustest pajatab Eesti Telefilmis valminud film „Missa“ (režissöör Irene Lään), kus Raimo Kangro ütleb: „See aeg võib saada heade aegade alguseks, sest kui inimene saab ilu ja headuse jaoks vabaks, on ta ka loomise jaoks vaba.“ Eks kõla see ju lootusrikkalt!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht