Sillamäest ja metsavendlusest Peterburi venelanna pilguga

Näib, et baltlaste kujutamisel on vene kultuuris koloniaal- ja fašismidiskursuse segunemine ikka veel elujõuline kombinatsioon.

EPP ANNUS, ELLE-MARI TALIVEE

Eesti keelde on hiljuti tõlgitud romaan, mis lugejat kindlasti külmaks ei jäta. Selle autor Olga Pogodina-Kuzmina (sünd 1969) on siberlanna, kes elab Peterburis, on lõpetanud sealse teatriakadeemia ning kirjutanud romaane, näidendeid ja filmistsenaariume. Ta on sageli külastanud ka Eestit, ent romaan „Uraan“ on kirjutatud Kuramaal Ventspilsi loomemajas.

Kas teine maailm või oma ruum?

Epp Annus: „Uraani“ näol on tegemist esmapilgul üsna ainulaadse raamatuga: autor on kirjutanud Stalini surma-aastast loo, mille tegevus toimub peamiselt Sillamäel ja selle lähiümbruses. Romaan on üle kuhjatud kõigega, mis võiks lugejat köita: siin on spionaaži ja keerukaid šantaažiplaane, jada räigeid mõrvu, vägivallasugemetega seksistseene, reetmist, kiindumist, eneseohverdust, identiteedivahetust, spiritualismi ja teadvuse rännakut, metsavendlust, siirast igatsust helge tuleviku ja parema maailma järele, viiteid holokaustile. Eesti lugejale mõjub see romaan kindlasti teistmoodi kui Venemaa lugejaskonnale – võõristust põhjustavad ajaloolised, geograafilised ja ideede tasandi ebakõlad –, teiselt poolt aga asetub romaan meie senise Kirde-Eesti kirjutuse konteksti.

Elle-Mari Talivee: Eesti kirjanduses pani tööstustemaatikale nurgakivi Eduard Vilde Kreenholmi manufaktuuri oludest kirjutatud romaan „Raudsed käed“ (1898). Vilde kasutab seejuures sõjaga seotud kujundeid, inimese ja masinate võitluse fooniks on Narva kahe kindlusega maastik ja sõjakas ajalugu. Pärast Teist maailmasõda on Narva ümbrus olnud mingit laadi kollektiivne mälupaik, kuhu on koondunud ühtaegu mälestusi nii sõjaeelsest kui ka -järgsest ajast, ning taas on sellega põimunud tööstuse kujutamine. Sillamäe linna kohta on aga olemas jõulised „noore inimese memuaarid“ Andrei Hvostovi autobiograafilise romaani „Sillamäe passioon“ näol.1 Hvostov vahendab selles ja ka oma novellides paikkonna ajalugu, jäädvustades ühtlasi nõukogudeaegses lapsepõlvelinnas kogetu.

Annus: Eks olnud Sillamäe ja sealne tööstuskompleks omamoodi koloniaal­utoopia, ilus, idealistlik, kuigi kohalike huvidest sõideti muidugi otsekui buldooseriga üle: see oli väljaspool Eestit planeeritud, vajalik keskvõimule, saastas keskkonda.

Talivee: Pärast sõda kavatseti Kirde-Eestisse ehitada teisigi stalinistlikke utoopialinnu.2 Teostus õnneks vaid Sillamäe. Linn on hoonestatud üleliidulise tüüpprojekti järgi, aga Sillamäe pankrannikul sulandub see tõepoolest ideaalselt maastikku. Linna hakati sinna rajama seetõttu, et diktüoneemakildast leiti uraanoksiidi. NSV Liidu Siseministeeriumi Kombinaadi nr 7 rajamine uraani rikastamise tehasena oli rangelt salastatud. Seda ehitasid ehituspataljonide sõdurid (peamiselt baltimaalastest Saksa sõjavangid), kaevandasid aga samuti vangid, sh kriminaalvangid. Hvostov on kirjutanud, et Sillamäe sai alguse sõjavangilaagrist: „… alul Saksa sõjavangide laager ja uraanikaevandus, siis tuli uraani rikastamise tehas ning stalinistlik näidislinn, mille elanikud tulid siia rannikule ei tea kust, tulid ega teadnud üldse, mis siin kunagi oli olnud“.3 Kuivõrd eraldatud oli see linn toona muust Eestist? Mul oli hiljuti õnnelik juhus salvestada põlevkivibasseinis 1950. aastate teisel poolel töötanud inseneri mälestusi ning sealt kumas Sillamäe kohta läbi, et tal ei tulnud justkui pähegi sinna minekuks luba taotleda, ehkki sealne elektrivõrk kuulus tema tööpiirkonda. See oli niivõrd teine maailm.

Annus: „Teine maailm“ tundub olevat tõesti täpne sõnastus toonase olukorra kohta, nii nagu kohalik eestikeelne elanikkond seda mäletab. „Uraanis“ on hoopis teine lugu: linna suletus ei tule romaanis esile, ka keelebarjäär eestlaste ja uustulnukate vahel näikse puuduvat. Kombinaadi direktori Gakovi silmis kuuluvad Sillamäe ja kogu Eesti ühte „oma ruumi“: „Gakov peab omaks ka Eestimaad ja kogu Baltikumi. Siin on iidsetest aegadest seisnud vene linnused ja kindlused“ (lk 99). Romaanis käivad eesti koolilapsed, suu ammuli, linna ilu uudistamas. Üks romaani temaatiline liin rajaneb koloniaalsel valgustusdiskursusel, mille versioone leidub üle ilma: meie tuleme siia teie elu edendama ja teile paremat ühiskonda looma.

Sillamäe raamatukogu. IM F 2143:6, Iisaku Kihelkonna Muuseum SA.

muis.ee

Sotsialistlik realism spiooni-romaani ja seksipõneviku võtmes

Talivee: „Uraani“ tegevus toimub 1953. aastal, Stalini surma-aastal, ja raamatu teljeks on diversioon aatomiprojekti salatehases. Utoopilise valge linna ehitusse põimub kriminaalvangide teema. See on eesti lugejale sellisena värske, ehkki vilksatab muidugi laagrimälestustes, näiteks Raimond Kaugveril. Sillamäe ehitus peegeldub ka Saksa sõjaväe lennuväepoisi Vaino Kalda (1927–2019) mälestustes.4 Kallas langes vangi Kuramaal ja toodi Gulagi laagrist Norilskist 1946. aastal Eestisse, kus ehitas tööpataljonlasena ka Sillamäe uraanirikastustehast ja vangilaagrit ning Vaivara-Jõhvi kõrgepingeliini. Autor kirjeldab napilt episoode kriminaalvangidega, näiteks sattumist vangide laipadele kündmisel Türsamäe vangilaagri lähedal. „Uraanis“ on vaatepunkt aga teisel pool: üks n-ö positiivne ja süvitsi loodud tegelane on platnoi, 1937. aasta Venemaal sõjaväelasest isa kaotanud ja Leningradi blokaadis orvuks jäänud pätipoiss.

Annus: Kriminaalliini oli romaanis põnev jälgida, kuigi leiab mitmeid vene kultuuris levinud stampe: platnoikultuuri on romantiseeritud, looliin päädib romantilise ohverdusega. Siiski on siin ka rohkelt nüansse ja pooltoone.

Talivee: Tundub, et eesti lugejate dialoogi tekitab kindlasti just varasema mälujälje analüütiline läbitöötamine ja selle tulemusena sündinud tekstid. Vene keeles tundub kujunduski pisut rohkem kallutavat romaani dokumentaalmaterjalil põhineva spiooniloo poole: CIA arhiivist leitud dokumentaalsele materjalile lisaks Sillamäe elanike mälestused, mida autor on ilmselt saanud kasutada Sillamäe muuseumi kaudu – niisiis arhiivi­ainese publitseerimine. Kuigi eestikeelne väljaanne on auväärne, ilmunud Tänapäeva „Punase raamatu“ sarjas, toovad mõned kohad romaanis otseti silme ette 1950. aastate sotsrealistliku plakatikunsti: helgus ja viha koos. Tegelasest komnoore Pavliku kujus on loodud otsene seos nimekaimu, kangelaspioneer Morozoviga, ehkki nime on ta saanud hoopis Pavka Kortšagini järgi Nikolai Ostrovski romaanist „Kuidas karastus teras“.

Annus: Eestikeelse raamatu kaas on kujundatud nõukogude utoopia vormis ja annab eesti lugejale kätte ühe lugemisviisi: romaani saab tõepoolest võtta kui sotsialistliku realismi edasiarendust. Näiteks direktor Gakov ja tema õepoeg Pavka võiksid hästi sobituda sotsrealistlikku romaani, leidub ka sotsrealismile tüüpiline (eesti) noore tüdruku armumine kommunistist (vene) noormehesse ja seeläbi ka nõukogulike ideaalide järkjärguline omaksvõtmine, kuhu kuulub tütarlapse kasvav Moskva-vaimustus. Romaani kannab sotsrealismile omane uue ühiskonna ja uue elukeskkonna ülesehitamise paatos. Tõsi, selline ideevõrgustik, mille võib üldisemalt kokku võtta kui nõukogude modernsusdiskursuse, on palju laiem fenomen kui sotsialistlik realism. Sotsrealistlik looliin on aga lahti kirjutatud seksipõneviku ja spiooniromaani võtmes, selle kõrval leidub ka osutusi stalinismi kuritegudele.

Talivee: Utoopialinna mudelis joonistub omakorda selgelt välja Stalini-aegne reetmist tulvil hirmuühiskond, selline, mis ongi tuttav pigem vene kirjandusest, näiteks Anatoli Rõbakovi „Arbati lastest“, kus vend võib üles anda venna. Muidugi, Ene Mihkelsoni romaanides, eriti „Katkuhauas“ on see eraldi teema, aga usun, võib-olla naiivselt, et kuna Eesti oli olnud NSVL koosseisus lühemat aega, ei jõudnud reeturlus siin nii tugevaid juuri alla ajada nagu Venemaal. Igatahes on romaanis kujutatud aega, millel on varga ja retsidivisti unenäotüdruku naerusuu: „tema kõris, mustas tühjuses, kihavad ussid“ (lk 316).

Annus: Reetmisühiskonna teema tuleb Vene ajaloos jõuliselt esile 1930. aastate teisel poolel. Tegu on ennekõike stalinismi ja eriti suure terrori aja ehk aastate 1936–1938 nähtusega, kuigi vene kirjanduses kohtab seda teemat ka varem. Niisugusel kujul, nagu see ilmnes Venemaal, Eestis sellest tõepoolest rääkida ei saa.

Eestlane kui õilis metslane või fašist

Talivee: Romaanis on kahtlemata kohti, kus autor on n-ö lõbutsenud. „Nõukogude kodumaa, tüdrik, on mõõtmatu nagu minu ahter,“ ütleb pesunaine Zina (lk 39). Tema on see, kes päästab vastvalminud Sillamäe kultuurimaja mahapõlemisest, loitsides ihualasti selle katusel ikooniga kohale vihmapilve.

Annus: Romaani ülepaisutatud esoteerika mõjub pigem kummastavalt. Pesunaine Zina oma ikooniga leiab väidetavalt järgijaid kohalike talunaiste hulgas – see eesti lugejat küll kuidagi ei veena.

Talivee: Tahaksin, et romaani võrreldaks eesti metsavennaromaanidega, näiteks Arved Viirlaiu „Ristideta haudadega“. Seda võiks teha ajaloolane, kes oskab periodiseerida metsavendluse aina lootusetumaks muutumist, Inglismaalt saadetud agente, kes olid vist sageli topeltagendid – see on kõik „Uraanis“ teemaks, n-ö CIA arhiivimaterjalina. Metsakäsitlus üldse, müstiline, vaenulik või sõbralik mets, on siin huvitav. Esile tuleb ka üks kentsakas detail: romaanis kujutatud eesti metsavendade ema selgitab tütrele, et venelased tähistavad 1. maid, kuna see on „paganliku metsavaimu Jarilo iidne püha“ (lk 152). Jarilo on idaslaavi päikese, kevade, viljakuse ja armastuse jumal. Ei oska praegu kuidagi kommenteerida sellise jumaluse tuntust toonases Eestis – meresõitja Ahto Valteri vend kandis maausulise isa tõttu küll samuti just seda nime –, ent siin on selle nime kordumine naljakas ja hakkab häirima, isegi kui on loodud seoseid maa- ja metsausuga. Metsavennad pöörduvad siin palves ka Suure Tõllu poole. Niisiis, eestlane kui õilis metslane?

Annus: Metsavendade ja muude eestlaste kujutamine romaanis ausalt öeldes hirmutab mind, kui kujutan ette vene lugejaskonda seda võtmas tõetruu ajalookujutusena. Sellisele lugemismudelile viitab juba romaani alapealkiri või žanrimääratlus „romaan-rekonstruktsioon“, mis seisab raamatu kaanel (eestikeelses versioonis see puudub). Romaanis tsiteeritakse „ehtsaid dokumente“ ja nii võibki jääda mulje, et on esitatud ajalooline tõde. Metsavendluse ja eestlase kujutamine on aga jäänud autori ettekujutuse hooleks. 1953. aastal on liikumine romaanis tsentraliseeritud, olemas on keskstaap, ollakse ühenduses eksiilvalitsusega. Inglismaa toetab, aga veab alatult alt, metsavennad unistavad aga Suure Tõllu ärkamisest – fantaasia on siin vabalt lennanud.

Romaanis kujutatud eestlases võib leida õilsa metslase jooni, kohtab ka patroneerivat, isalikku tooni: kui Gakov käib eesti koolis esinemas, siis kuulatakse teda tähelepanelikult ja ka õpetajad „tundusid Gakovile koolilastena“ (lk 99). Nii õilsa metslase teema kui ka isalik-õpetav positsioon on muidugi taas tüüpilised koloniaaldiskursuse markerid: tuleme teid harima ja õpetama. Ülevalt alla vaatav, vägevama positsioon ilmneb ka kooliõuel, kui Moskva nooruk Pavlik mängib eestlastega „mäekuningat“, alistab „muidugi kõik vastased üksteise järel“ ja seejärel on tema see, kellele kuulub eesti tütarlapse tähelepanu (lk 101).

Minu silmis jäi domineerima siiski eestlaste kui fašistide käsualuste teema. Kui selle pilguga romaani lapata, siis esimene eestlasele heidetud pilk romaanis märkab Saksa sõjaväesaapaid: Vorontsov ronib autokasti, kus juba istuvad eestlastest „linalakad“ kaksikvennad, ja „märkas äkki [—], et ühe venna jalas pole kroonu kummisaapad ega ka külavildid, vaid veel üsna kõbusad, olgugi kantud, rautatud saapad. Saksa sõjaväesaapad“ (lk 19). Noormees peidab jalad pingi alla ja Vorontsov tajub, kuidas too kardab.

Järgmine eestlastega seotud stseen leiab aset metsavendade punkris ja algab nõnda: „Punker on rajatud metsa sakslaste jooniste järgi“ (lk 53). Edasine metsavendade kirjeldus seostab vastupanuliikumise fašismi ja Briti vastuluurega: metsa varjunuil endil agentsus ja initsiatiiv puudub, neile antakse käske mujalt. Vangivalvur Ignat suhtub kohalikesse otseselt vaenulikult: „Hoiame neid siin pilpa peal, avame koole. Pidustused, võistlused. Aga nad on siin ju viimseni kaasosalised! Sa arvuta kokku, ainuüksi Narvas oli sakslastel seitse koonduslaagrit! Seitse!5 [—] Mina pole papp, et selliseid asju andeks anda! Ma ajaks nad oma kätega sellesse hauda …“ (lk 69–70). Teame hästi, kui levinud oli nõukogude ajal eestlaste (ja lätlaste-leedulaste) seostamine fašismiga; nõukogude filmitööstus, kus Baltimaade näitlejad kehastasid fašiste, andis sellele kujutelmale hoogu juurde. Tollal võis täheldada koloniaaldiskursuse (meie avame neile siin koole, arendame tööstust) ja fašismidiskursuse segunemist ning on tõesti kahetsusväärne, et vene kultuuris on seesama kombinatsioon ikka veel elujõuline.

Olga Pogodina-Kuzmina on pärit väikesest Siberi kaevanduslinnast ning elab praegu Peterburis. Ta on õppinud näitejuhtimist, kirjutanud romaane, näidendeid ja filmistsenaariume. Vene kirjanik on Eestit külastanud ning siin leiab aset ka tema romaani „Uraan“ tegevustik.

Seva Galkin / Erakogu

Sotsialistliku õnne ja reaalsuse käärid

Talivee: Üks küsimus on tütarlapse lõhestumine kahe maailma vahel. Viivi Luik on „Seitsmendas rahukevades“ ja Leelo Tungal „Seltsimees lapses“ kujutanud toonast elu groteskse koomilisusega väikese lapse vaatevinklist. Selle raamatu neiu on juba suurem ja temal on tõepoolest kerkinud küsimusi sotsialistliku õnne kujundi ja reaalsuse nii suurte kääride tõttu.

Annus: Seesugune lõhestumine tuleb eesti, läti ja leedu omaeluloolises kirjutuses selgesti esile, üsna samas võtmes kui Leelo Tungla romaanis – eks see olnudki üks ajastu eripärasid, mis on seotud ka põlvkondade vastuoludega. Puhtalt sotsrealistliku-kolonialistliku lisanüansi toob romaanis sisse Pavlik, kes tütarlast suunab ja õpetab. Tõsi, romaanis on liidetud sellele teemale ka ootamatu käänak, mis sotsrealismi kaanonist selgelt eristub.

Talivee: Mida sina, Epp, arvad: kas romaani lõpp, venelannast kangelanna saatuse tõlgendamine, annab siiski alust arvata, et tegemist on sotsrealismi paroodiaga?

Annus: Romaan on mitmehäälne. Kohati on paroodilist elementi märgata, näiteks pesunaise Zina kujus, kellest eespool juba juttu tegid. Arutlesime selle romaani üle augustis Saaremaal Tallinna ülikooli ja kunstiakadeemia ühisseminaril6 ning Linda Kaljundi pakkus, et tegu on bulvariromaanilike, lugejat üles kütvate võtetega. Küllap on tal õigus. Lõpp mõjub mulle aga õõvastavalt: eesti tütarlapsest saab kõvera seljaga lombakas vabadusvõitleja, kes ei unusta nõukogude ajal kogetud kannatusi, küll aga Klooga natsilaagrist eesti taluni kanduva suitsuleha – romaani fiktsionaalses tajuilmas on see tuntav ka Narva lähedal.

Nii jääb lõppakordis kõlama fašismi­teema. Eks ole autoril ka õigus, et eestlased on varmad koostöö Saksa okupatsioonivõimudega kõrvale heitma kui ajastu paratamatuse. Else aga oli 1944. aastal kuueaastane. Ehk võiks talle siiski Klooga laagri „rammusa haisu“ unustamise andestada?

Talivee: Kui juba arvustada, siis mainiksin mõnd tõlkeküsimust. Sõna „partisanid“ kasutamine „metsavendade“ asemel (nt lk 64) on kohati põhjendatud, teisal vist viga. Me ei ütle tähtkuju kohta Orion, vaid Koot ja Reha (lk 56). Autorit pole muuseas häirinud kellegi tütre mehelepanek „tollele Kohtla-Järve kalurile“ (lk 152), juuli lõpus kukkuv kägu on aga metsavendade kokkuleppesignaalina äärmiselt reetlik – selleks ajaks on neil ammu odraokas kurgus. Eesti tõlkija ja toimetaja võinuksid autoriga neid irdumisi arutada, sealhulgas ka kujutatud rahvakombeid, mis näivad kohati olevat laenatud mujalt.

Annus: Kurb on ka, et Tänapäeval näikse olevat korrektuuri lugemisega kehvasti – näpukaid on teksti jäänud kahetsusväärsel hulgal –, ent igal juhul on raamat lugemist väärt!

1 Andrei Hvostov, Sillamäe passioon. Petrone Print, 2011. Teine, täiendatud trükk ilmus 2014. aastal.

2 Vt Henry Kuningas, Hiilgava tuleviku poole. Stalinistlikud utoopialinnad põlevkivibasseinis. Rmt: Sõda ja sõjajärgne Narva linnamaastikus. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Toimetised 16. Narva Muuseum, 2015, lk 245–265.

3 Andrei Hvostov, Sillamäe passioon, 2014, lk 34.

4 Vt Vikerraadio sari „Kirjutamata memuaare“ ja Narva muuseumi toimetised, nr 14.

5 Narvas muidugi seitset koonduslaagrit ei olnud, üks aga oli ja tööstuspiirkonnas leidus neid veelgi.

6 Seminar ja siinne kirjutis on seotud uurimisprojektidega PRG908 „Eesti keskkonnaliikumine 20. sajandil“ ja PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid“.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht