Sõber kõuts

KAAREL VANAMÖLDER

Kui hämardub, ent voodisse minekuks veel vara, kondan aega parajaks tehes mööda majapidamist. Astun õue ja seisatan soojal terrassil, kuulatan lehmakellade kola, ritsikaid; jälgin möödujaid ja lennukite tähtedevahelisi sipelgaradu. Eile oli kuuvarjutus.

Istun terrassitrepil ja panen ümbrust tähele. Puu- ja põõsasilueti vahel on väike valguslaik, kus tolle imeilusa kassi­preili varikuju. Vaimustava osavuse ja väledusega etendati pantomiim „õhtune jahilkäik põhjaliku sabapesuga“. Oleks tahtnud aplodeerida, ent milleks tõsta tarbetut kära? Minu kohalolekust teati niigi.

Ta on tõepoolest imeilus, too kassike – hallmustvalge lumeleopardi­kasuka ja eksootiliste pilusilmadega habras ja nõtke olend. Kui teed juhtuvad ristuma, tardub ta istukile ning jõllitab siira otsatu imestusega. Lihtsalt põrnitseb naiivses jahmatuses ja ei nihku paigast. Sellistel hetkedel tuleb kükitada, mõõgakäsi rahulikult välja sirutada, nii et lõtv käeselg jääks tema suunas ning vaadata mujale. Siis ta teab, et halbu kavatsusi pole ja peagi jätkab teekonda, meetrikauguselt möödudes imepeenel häälel „näu“ öeldes.

Kassid teavad alati, kumb on mõõgakäsi.

Majesteetlik valgesokiline triibik, kelle tagajalgades pole enam endist painduvust, ent sabahoiak uhke ja sirge, parem kõrv kunagi ausas kahevõitluses komposteeritud.

Erakogu

Tegelikult käin neil hetkil terrassil, sest ootan sõber kõutsi. Majesteetlik valgesokiline triibik, kelle tagajalgades pole enam endist painduvust, ent sabahoiak jätkuvalt uhke ja sirge, parem kõrv kunagi ausas kahevõitluses komposteeritud. Tuleb tõttamata, kergelt jäigal sammul, meenutades nii kunagi kohatud doktor Arnold Hasselblatti Göttingeni ülikooli kliinikumist. Hasselblatt oli juba siis üle seitsmekümne, ent pikk ja rühikas, kepi toel pidulikul majorikõnnakul lähenev tõsine mees. Kes iialgi ei naeratanud ega teinud suurt juttu, kuid oli vaieldamatult sõbralik, tähelepanelik ja heade kommetega. Täpselt selline on ka sõber kõuts. Elu näinud veteranide asi.

Ta saabub, kui varjud on juba sügavad. Ühel hetkel ta lihtsalt oli taamal tänavatõusul ja sammus tõttamata alla. Viipasin. Tervitas vastu – tõstis sabaotsa mõne sentimeetri jagu jalutusasendist kõrgemale: tere õhtust. See on tavaline tervitus ka hommikuti, kui juhtun ärgates pea aknast pistma ja ta parasjagu möödub. Taoliseks tervituseks ei pea peadki pöörama, oleme teineteist ju märganud. Sabaotsast piisab. Või kui on kiire ja käsil pakiline pikutamine õhtupäikses kuumaksköetud trepil ning saba pole kohe käepärast, piisab ka silmade vidutamisest.

Tuli joonelt terrassile, tonksas peaga lõtva käeselga ja seadis end sisse trepiastme kõige sügavamas varjus. Kui ei tea, ei näe. Kui ei vaata, ei näe. Kui ei soovigi teada ja vaadata, sest kõrvus klapid ja peas mõttesilmaklapid kui voorimehe­hobusel, ei märka iial, kuidas vaevalt meetri kauguselt sind jälgitakse või kuidas just siil sibas üle tänava ja rästas laskus aiapostile.

Keris käpad ja saba kokku ja toetas lõua kombekalt kivile: kohe näha, et tal on olnud range ja vaga ema (isadest pole kassimaailmas midagi teada) ning hea Kinderstube. Sügasin kolme sõrmega vaikselt pealage, kõrvatagust ja kukalt. Sinna nad ise hästi ei ulatu, kuid mäluhämaruses kangastub, kuidas just kuklast alustas kasimist hoolitsev kare keel. Puuke polnud. Turja puutuda ei maksa, seda väljendab ühemõtteline sabapõnts. Kui ei kuula, siis põnts sageneb ja päädib kiire hoiatava hammustusega – kas sa tõesti ei mõista, kui sai selge sõnaga öeldud: jäta järele! Mulle piisas ühest korrast.

Kasse kipuvad proteste ignoreerides ülesilitama eelkõige naised ja muud koera­omanikud. Ning solvuvad hammustada saades. Sest koer on kristlane – tal on vaid üks jumal. Ainujumal. Kes võib teha, mida iganes heaks arvab ning koer võtab jumala tähelepanu ähkiv-ilastavalt vänderdades tänulikult vastu. Isegi kui solgutamine läheb üle iga­suguse mõistliku ja väärikuse piiri.

Sina oled minu jumal. Mina olen sinu jumal ja sina kuuletud mulle. Mina olen hirm ja arm. Mina teen sinuga, mida iganes tahan. Mina olen võim ja kontroll ja naudin oma võimu ja kontrolli otsatult.

Kass on budist. Ja ühtlasi ise jumal budistlikus süsteemis. On palju kasse ja on sellevõrra jumalaid. Inimesel pole tarvis teha kassist ainujumalat, keda siis kristlikul kombel kummardada. Ehkki see oleks inimlik – alanduda koeraks. Istumaks kassiga hämarduval terrassil kõrvuti, vaadata ja kuulata maailma koos, tuleb teha vaid üht – öelda kassile tere.

Tere, jumal. Mina olen samuti jumal. Istugem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht