Sõna ökoloogiline valik

Kui unustame kergekäeliselt oma keele väljendusrikkuse ja reostame keelt mõttelaisalt võõrapärasusega, siis reostame hoolimatult muudki enda ümber.

REIN MERIPÕLD

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kuigi ökoloogia seostub tavaliselt keskkonna ja loodushoiuga, tähistatakse selle mõistega inimese säästvat ning kestlikku mõtteviisi üldisemaltki. Sõna „ökoloogia“ on hoogsalt levinud paljudesse valdkondadesse ja alates 1972. aastast räägitakse tänu Ameerika keeleteadlasele Einar Haugenile ka keele­ökoloogiast. Haugen defineerib nimetet teadusharu keele ja keskkonna (konkreetset keelt kasutava ühiskonna) vastasmõju uurimisena, mille laiem eesmärk on keelte säilitamine. Keeleöko­loogiat iseloomustab interdistsiplinaarsus: see põimub lingvistilise antropoloogia, keelesotsioloogia ja psühho-, sotsio- ning etnolingvistikaga.1 Kuidas aitab aga keel kaasa ökoloogilisele käitumis- ja mõttelaadile?

Ühes 1961. aastal eetris olnud raadiosaates kõneleb Friedebert Tuglas: „Kui kirjanik hakkab kah kirjutama nii, püüdes iga sõna kontuuri lähendada asja kontuurile, et seal enam midagi üleliigset ei ole, siis muutub stiil ise rütmiliseks. [—] Ma olen püüdnud täpselt kirjutada ja mis ma varem olen kirjutanud ebateadlikult, hiljem siis elimineerinud üleliigse sealt välja ja selle resultaat on, et laused muutuvad lühikeseks, metall-kõvadeks ja selgeteks. Ja järgmine resultaat on, et nad musikaalseteks muutuvad. [—] Mina dikteerin oma teosed ja kuulen neid, kõva häälega hääldan ja siis pudeneb kõik see välja, mis neis üleliigset on. [—] Ideaal on ju see, et aine langeb ülejäägita kokku vormiga. [—] [V]iimasel aastakümnel omi töid redigeerides uuesti väljaandmiseks ma olen võinud tihtipääle iga viienda sõna kustutada.“2

Millest kirjandusklassik meile räägib? Näib, et sellestsamast säästlikust hoiakust keskkonna suhtes, ainult et inimtekkelises kultuurikeskkonnas, kirjandusmaastikul, kus ideaalis igal taimel on elujõuline vorm ja pakatav sisu. Sõnal on oma kujunemislugu, esteetiliselt köitev ja intuitiivselt kergesti tajutav kirjapilt ning mis kõige olulisem – tähenduselt tummine konsistents. Eelkõige taotles Tuglas vähemaga öelda rohkem. Selleks, et saavutada tuglaslik metall-kõva, aga samas musikaalne tekst, tuleb kasutada suure erikaaluga sõnu. Sõna – aga samuti fraasi – erikaal peab tekitama lugeja kujutluses kogemustest lähtuva seoseküllase reaktsiooni, mis asendaks liig­sõnalisust trükis. Kasutades Juri Lotmani keeleteooria termineid, käiks põhiline töö tekstiga sel juhul sekundaarse keele tasandil ja loomuliku keele roll oleks võimalikult efektiivselt osundada tähendusvälja, eriti kujundirohkes luules.

Tunnetuslikult täpse sõna toimemehhanismi tasuks timmida ka Félix Guattari ökosoofiaga, mille üks eesmärke on subjekti (siinkohal mõeldud lugeja) singularisatsioon ehk sügavalt mõistuse ja tunnete tasandil oma isikupära pidev teadvustamine massiteadvuse surutise vastu.3 Oluline on sütitada lugejat, pakkuda talle fantaasiaküllast hõivatust. Täpne sõna äratab alateadlikult vastuvõtjas uinuva tähendusvõrgu, mille tulemusel tekib kaasahaarav tihedakoeline metatekst, kultuuri kultiveeriv geertzilik tihe kirjeldus.4 Lugeja tabab sõnade ning troopide tähendust viisil, mida võiks võrrelda zen-budismiga: erakordselt õige ja täpne sõna toob kaasa totaalse taipamise. Pragmaatilis-ökoloogilises vaates säästetakse nõndaviisi tinti, bitti ja paberit, kuid ka aega: hoitakse ju intuitiivse metakeele puhul teksti kokku nii trükkimisel kui ka lugemisel. Peale selle saavad nii saatja kui ka vastuvõtja tähendusloome kaudu barthes’iliku tekstimõnu ja -naudingu5 osaliseks. Täpne sõna n-ö lülitab subjekti sisse, paneb ta ainulaadselt naudinguga tööle.

Erkki Luugi luulekogust „Ornitoloogi pealehakkamine“ pärinev fraas „Miski pole olulisem kui see lause“ Tartus Kompanii tänaval (2011).

Oop / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Samamoodi nagu kõneldakse elu­rikkusest, peaks rääkima keelerikkusest, mis on paraku maksnud lõivu anglitsismidele ja kiirele infovoole. Üldine sõnakasutus on jäänud luidraks, kuivalt infot markeerivast tekstist ei loksu üle ääre midagi ilmekat, mis teeks lugemise köitvaks. Abinõuna võiks tekstidesse taotluslikult ja julgemalt sisse punuda metafoore, metonüümiaid, epiteete ja irooniat. Juri Lotman ütleb kõne­kujundite hädatarvilikkuse kohta nõnda: „Tegelikult on metafoor ja metonüümia ses suhtes isofunktsionaalsed: nende eesmärgiks pole teatava semantilise asenduse abil teatada midagi niisugust, mida saab öelda ka muul moel, vaid edastada informatsiooni, mis teisiti oleks sootuks väljendamatu.“6 Ega Tuglaski kriipsutanud maha iga viiendat sõna mitte sellepärast, et see liiga palju ütles, vaid sellepärast, et see tundeid ei tekitanud ning kujutlema ei ärgitanud, mistõttu sõna või väljend ei täitnud oma ülesannet ja muutus ülearuseks. Tihtilugu jääme kuulama just inimest, kes räägib aeglaselt ja kasutab vähe sõnu, ent samal ajal avab meile terve horisondi, sest igal sõnal ja isegi järgneval pausil on suur metafüüsiline erikaal. Toogem võrdluseks Arvo Pärdi tintinnabuli, mida täpselt valitud noodi ja pindpinevuseni täidetud vaikuse poolest võib pidada üdini ökoloogiliseks. Mida suurem on noodi või sõna erikaal, seda enam vajab ta ruumi ja aega enda ümber: mõtisklemiseks, erinevalt distantsilt vaatlemiseks, kontemplatsiooniks – kõik need on kestlikud ja keskkonnasõbralikud inimlikud toimimised. Mis puutub kontemplatsiooni, siis Marju Lepajõe on märkinud: „Ometi tuleb tunnistada, et just looduskauge elu, loodusega mittetegelemine võib osutuda kõige ökoloogilisemaks mõtteviisiks. Pühendumine kontemplatsioonile viib inimese kehalised vajadused miinimumini. [—] Kontemplatsioon on kõige keskkonnasõbralikum nauding.“7

Fraseologisme uurinud keeleteadlane Asta Õim nimetab niisugust kaalukat metakeelelist üksust, mille tähendus on midagi muud kui fraasis sisalduv sõna või nende kombinatsioon, kujundituumaks. Õimu lähenemine on säsiline: kujundituuma dekodeerimine aitab meil mõista troopide olemuslikke tekkepõhjuseid, mis omakorda valgustavad seoseid tegeliku maailma ja kõnekujundite vahel.8 Seega ei ole täpse sõna valik pelgalt tundlike keelegurmaanide ekstra­vagantsus, vaid kujundlik keel on igaühele loomuomane. Ei maksa karta, et lugejad kujundeid ei mõista ega hinda. See kehtib lisaks kirjakeelele ka eesti murrete puhul, mille kujundirikkusele Õimgi osutab.

Sõna ökoloogiline valik on kokkuvõtlikult tähtis kahest aspektist. Esiteks võib esile tuua ainelise mõju loodusele, mis kaasneb valimatu sõnavoo trükkimise või virtuaalse salvestamisega. Olulisemgi on aga kvaliteet: kui unustame kergekäeliselt oma keele väljendusrikkuse, mida muide leidub iseäranis ohtrasti kirjandusklassikas, ja reostame keelt mõttelaisalt võõrapärasusega, siis reostame hoolimatult muudki enda ümber, sest keel ja mõtlemine on omavahel seotud. Mõtteviis ei tähenda mitte ainult suhtumist maailma, vaid ka seda, kuidas me mõtleme ja missuguseid sõnu sealjuures kasutame. Keeleökoloogiliselt vastutustundlik käitumine on püüd kõneleda põnevalt ja täpselt. Selleks ei pruugi olla tarvis rabada arhaismidega ega kenitleda neologismidega. Küll aga tuleks usaldada suhtluspartnerit, kes on südamest tänulik kujutlusvõimet ergutava täpse sõna eest.

1 Martin Ehala, Keeleökoloogia. Rmt: Humanitaarteaduste metodoloogia. Koost Marek Tamm. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 187–206.

2 „Meie silmapaistvaid inimesi: Friedebert Tuglas. II saade“. Tsiteeritud lõik pärineb saateminutitest 6.51–9.01. arhiiv.err.ee/vaata/meie-silmapaistvaid-inimesi-meie-silmapaistvaid-inimesi-friedebert-tuglas-ii-saade

3 Felix Guattari, The Three Ecologies. Continuum, 2011 [1989].

4 Clifford Geertz, Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseed. Tlk Tanel Pern. Tänapäev, 2017, lk 13–49. Ameerika antropoloog ja kultuuriteoreetik Clifford Geertz pidas kultuuri mõistmisel oluliseks näha asjade ja tegevuste taga nende sümboolset ning tähenduslikku rolli. Oma lähenemist nimetas ta „tihedaks kirjelduseks“. Gilbert Ryle, kellelt tiheda kirjelduse mõiste on laenatud, on seda näitlikustanud silmapilgutusega – tegu võib olla lihtsalt silma kiire kinnipigistamisega (hõre kirjeldus), aga ka hoopis tähendusrikka salasepitsusega (tihe kirjeldus).

5 Roland Barthes, Tekstimõnu. Tlk Tanel Lepsoo. Varrak, 2007. Barthes eristab kultuurist tulenevat mõnu mittekultuurilisest isiklikust naudingust, kuhu mõnu pakkuv tekst on suuteline end sisse uuristama, tähendustama – ja see ongi nauding.

6 Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Tlk Pärt Lias, Inta Soms ja Rein Veidemann. Tänapäev, 2016, lk 215.

7 Marju Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. Ilmamaa, 2020, lk 77-78.

8 Asta Õim, Kuidas tekivad ja muutuvad fraseologismid. – Oma Keel 2018, nr 37, lk 3–13.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht