Suht-koht enam-vähem bole-mene nitševoo raamat

Unustage banaalsed kinkeraamatud!

JANIKA LÄÄNEMETS

Indrek Koff on jäädvustanud oma uues teoses „Võimalus jääb“ uitmõtetes 2018. aasta: 365 päeva, 365 uidu. Tõsi, vahel piirdub sissekanne üheainsa sõnaga „tühi“, ent taas saab kinnitust, et ka vaikus võib olla kõnekas.

Koff tõmbab järelsõnas paralleele uitmõttepäeviku ja südametunnistuse läbikatsumise ehk süümejuurdluse kui ühe ristiusu keskse praktikaga. „Südant soovitatakse kindlasti katsuda pihi eel ja ideaalis lausa igapäevaselt,“ kirjeldab autor teosele inspiratsiooniks olnud kristlikku kommet (lk 144). Eesmärkki on neil sama. „Mida [südame läbikatsumine] annab? Selgust. Kindlust, et liigud meeleparanduse teel,“ tähendab Koff (samas), jõudnud paar lehekülge varem 30. detsembri sissekandes sama äratundmiseni: „Vabaks, heaks, ilusaks, pühaks see mõtestamine ju otsekohe ei tee, aga aitab vähemasti kiigata mingis suunas. Ja siis võib minna paremaks“ (lk 140).

Sellele tõdemusele eelneb aasta jagu mõtisklusi ja mõlgutusi kõige erinevamatel teemadel, millest mõnel peatutakse vaid korra, mõne juurde pöördutakse üha uuesti tagasi. Konkreetsete teemade esinemise sagedusest ja järjekorrast põnevam on aga jälgida fookuse muutumist laiemalt. Jämedalt üldistades võib öelda, et kui aasta esimeses pooles tegeleb Koff eeskätt metafüüsiliste küsimuste ja probleemidega (peateemaks kujuneb just tühjus), siis aasta lõpus võtab autor aina sagedamini arutleda ühiskondlike nähtuste üle (rõhuga ekstremismi tõusul Eestis ja Euroopas), kuigi päevakajalistelgi teemadel juureldes ei unusta Koff sündmuste ajaülest mõõdet.

Mõlemal vaatenurgal on oma head ja vead. Kui esiotsa kipuvad uiud kas liiga üldiseks või ebamääraseks jääma, ergutades siiski kaasa ja edasi mõtlema,1 siis fookuse nihkudes muutub Koff täpsemaks, kuid igavamaks. Nagu ikka, saavutatakse parim tulemus seal, kus on tabatud tasakaal kahe äärmuse vahel. Paar näidet: „Huvitav. Kui teaks, kuidas tuleb õigesti elada, kas siis oleks elu kergem või raskem?“ (lk 71) või „Kui kange hävitamise kihk peale tuleb, siis tasub meenutada ilmset: midagi muud peale iseenda sa tõeliselt hävitada ju ei suuda, selleks oled liiga tühine. Iseennast aga pole mõtet – selleks oled liiga tühine“ (lk 87).

Vabas vormis mõlgutuste sekka on puistatud ka mõned (proosa)luuletused (lk 38–39, 61–63 ja 112–113). Kohatu ei ole Tiit Aleksejevigi arvamus, et teos tervikuna on vaadeldav kui poeem proosas2 – napp vorm, korduvad kujundid ja kaldumine metafüüsikasse ärgitavad paratamatult võrdlusele luulega. Võtkem näiteks katkend 23. märtsi sissekandest: „Lasta tühjusel tõusta. Lasta tumedal tühjusel tuul alla võtta ja kihutada üle kevadtaeva. Olla, igatseda“ (lk 41).

Ühesõnaga – siin on mõndagi huvitavat, küll vaimule, küll lihtsalt ilumeelele nautimiseks. Tervikuna ei jäta Kofi uitmõttepäevik siiski teab mis sügavat muljet. Selleks on teoses liiga palju pealiskaudsust ja klišeesid, liialt vähe tõeliselt tummiseid palu. Autorile on päeviku­pidamine oma eesmärgi täitnud – mänguna alanud ettevõtmine lõpeb tõdemusega, et „ka juhuslike uidude üleskirjutamine ja korrastamine võib mõjuda vabastavalt“ (lk 144) –, seepärast puudub põhjus seda talle ette heita, ent tekib küsimus, kas päevikut olnuks (sellisel kujul) ilmtingimata tarvis trükki lasta. Ehk oleks needki pihtimused võinud pihilise ja preestri vahele jääda? „Võimalus jääb“ ei ole siiski ka halb raamat, vaid „suht-koht enam-vähem bole-mene nitševoo“, nagu naljatletakse kirjastuse Härra Tee & proua Kohvi Facebooki-lehel.

Võib-olla lugesin teost lihtsalt valesti. Tõepoolest, selle asemel et päevik ühe pärastlõuna või õhtuga alla kugistada, võiks hoopis seda tarvitada pikema aja jooksul väikestes kogustes. Miks mitte võtta selleks kogunisti aasta? Üks uid päevas – et oleks rohkem aega süveneda, et mõtted saaksid idaneda (lk 12) ja tõeliseks tarkuseks võrsuda. Siis tunduks ehk teos ka tervikuna tugevam.

Jah, unustage kõiksugused „365 tsitaati …“ stiilis banaalsed kinkeraamatud ning ostke endale või sõbrale sünnipäevaks (või täiesti niisama) hoopis Indrek Kofi uitmõttepäevik. Neile teeb „Võimalus jääb“ vähemagi kahtluseta silmad ette. Mina juba kinkisin oma edasi ja tagasiside oli igati tunnustav.

1 Madis Järvekülg on Kofi „Saja rahva lugude“ (2016) kohta tabavalt kirjutanud: „Subjektiivne assotsiatiivsus on nende katkendite adumisloogika võti.“ (ERR 3. I 2017)

2 Poeetilisust rõhutab ühe teose peamise tunnusena ka Mait Vaik. https://www.teejakohvi.eu/raamatud/voimalus-jaab-uitmottepaevik/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht