Suitsu nurk IV – Hasso Krulli „Modern Discourse“

Neeme Lopp, Joosep Susi

1 Vanasti oli inimestel selge ja kindel maailmapilt.
2 Ei hakatud uuesti jalgratast leiutama,
3 sest juba Buddha ütles.
4 Ja Kristus ja Muhamed ja Aristoteles.
5 Juba Konfutsius käskis kõigil
6 vasaku näopoole ette pöörata.
7 Lapsed jõid piima, kasvasid nagu taimed,
8 naine tegi köögis süüa.
9 Maksis tugevama õigus.
10 Kellegil polnud kuhugile kiiret, polnud ruttamist
11 ega masinate mürisemist,
12 viina oli, karskust oli.
13 Juba Hegel ütles.
14 Juba Goethe ütles.
15 Suurem ei tohtinud väiksemale liiga teha.
16 Võideldi mees mehe ja naise vastu.
17 Igaüks peab iga päev
18 vähemalt viis mintsi mediteerima.
19 Vanasti elati looduses, elati harmoonias,
20 kord oli majas.
21 Oh aegu, oh kombeid, oh üldinimlikkust!
22 Oh loomulikkust!
23 Ainult kristlus on eetiline.
24 Kui saaks selle aja kordki tagasi,
25 võiks või vabrikusse tööle minna.

Aprillikuises „Suitsu nurgas“ heidame pilgu minevikku, sest minevikus oli maailm hoopis teistsugune, kivid olid siis veel pehmed ja inimesedki hoopis teistsugused. Hasso Krulli luuletus „Modern Discourse“ ütleb seda otsesõnu: vanasti ei olnud inimestel üldse nii kiire, vanasti elati harmooniliselt ja valitses tasakaal. Kui ainult saaks selle aja kordki tagasi …

„Modern Discourse“ on Krulli luules vahest üks embleemsemaid tekste, mille fragmente (või suisa kogu luuletust) teavad paljud luulehuvilised une pealt. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks kipuvad Krulli üksikluuletused sageli alluma avaramale seriaalsusprintsiibile, kontseptuaalsele põhistrateegiale, mille konstrueerib luulekogu kui tervik. Vaadeldav luuletus toimib aga ka autonoomselt, seda on võimalik vaadelda, ilma et tuleks silmas pidada külgnevussuhteid teiste luuletustega. Teiseks võib „Modern Discourse’i“ pidada omamoodi diagnostiliseks ajastukroonikaks, sümboltekstiks, mis kätkeb 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse luulemurrangu, aga ka murrangujärgse stabiliseerunud luulevälja kõige tuumakamaid suundumusi. Kajar Pruul määratles 2000. aastal ilmunud antoloogia „Varjatud ilus haigus“ järelsõnas, et taasiseseisvumisperioodi luulemurrangut põlistasid iseäranis kolm tunnust: keeleregistrite paljusus, kontseptuaalne maskimäng (empiirilise autori ja (lüürilise) subjekti rõhutatud lahknemine) ja intertekstuaalsus (paljukülgne kommunikatsioon eri perioodide ja eri tüüpi tekstivõrgustikega). See kõik annab endast Krulli tekstis hõlpsasti märku. Vahest veelgi olulisem on aga asjaolu, et luuletus on hea näide postmodernistlikust mängust, mis avaldub paralleelselt nii tekstistrateegia kui ka teemana: võiks öelda, et tegemist on postmodernistliku mängu postmodernistliku mänguga.

Kuid ärgem rutakem ette. Iseenesest võib postmodernistlik kontekst hakata endast tunnistust andma veel enne, kui üldse jõuame luuletuse sisu või isegi pealkirjani – täpsemalt autori nime juures, parateksti tasandil. Luuletus ilmus esimest korda 1989. aasta Vikerkaare juulinumbris ning Hasso Krull oli selleks ajaks alustanud juba avalikult flirtimist erinevate post-liiteliste teooriatega (näiteks ilmus 1988. aasta Vikerkaare novembrinumbris essee „Hando Runnel ja postmodernism“). Seega kukub „Modern Discourse“ kenasti keset seda postmodernistlikku ouvre’it, millega Krulli seostati, omandades seal lausa keskse koha. Näiteks arvustades 1993. aastal Postimehes Krulli luulekogu „Luuletused 1987–1991“, kuhu „Modern Discourse“ lõpuks jõudis (ja mis Krulli 15 luuleraamatust ongi vahest kõige postmodernistlikum, kaootilisem, laialivalguvam), andis Mart Velsker oma artiklile sama pealkirja, pannes sedakaudu tervele luulekogule diagnoosi: modern discourse.¹

„Modern Discourse“ on muidugi omamoodi vemp, poeetiline vimka ja tingimata lõks. Teda on võimalik lugeda läbinisti iroonilises võtmes. Aga seda üksnes siis, kui võtta arvesse luuletuse pealkirja ja olla kursis käibivate modernismi- ja postmodernismiteooriatega (miks täpsemalt, sellest natuke allpool). Krulli varasema luule juures ilmneb mitmel puhul, et luuletuse tõlgenduslikuks võtmeks on mingi teooria, mingi kontekst, mis ei pruugi lugejale teada olla ja ilma milleta jääb tekst õhku hõljuma. Ning see tekitab omakorda eelhäälestuse, et Krulli luuletuste taga on alati mingi teooria, ning seda häälestust on Krullil omakorda võimalik kasutada, et püüda lõksu lugeja, kes võib kalduda teooriat otsima igast tõlgenduslikust tühikust, kus seda ei tarvitsegi olla.

Seega jätkem see taustateadmine hetkeks kõrvale ja suundugem teksti enese juurde. Pealkirja järgi hakkab meile siin kõnelema modernne, uusaegne hääl. Seega kui luuletuse esimene värss viitab vanadele headele aegadele, võiks meil olla põhjust võtta nende suhtes irooniline hoiak, kuna tegu on ju kõigega, mille vastu on modernistlik elutunnetus. Kõik need Buddhad ja Kristused ja Goethed ja Hegelid, need tuleks ajaloo prügikasti heita. Modernne inimene tungib edasi, teda kannustab edenemise kultus, teadus, tehnika, kiirus; ta asub teele, sest kõik peavad asuma teele, väheste või paljude, aga ilmselt mitte iseenese jaoks. Krulli luuletus näib pealtnäha pilavat sellist minevikumüüti, kus valitses veel üldinimlikkus ja loomulikkus, mil elati harmooniliselt loodusseaduste järgi ning kehtis tugevama õigus. Ning kui ülejäänud tekst seda veel kinnitada ei suuda, siis viimase värsi argine „või“ ei jäta iroonilise suhtumise osas erilist kahtlust: „Kui saaks selle aja kordki tagasi, / võiks või vabrikusse tööle minna.“

See lõpupuänt toob aga esile teise tõlgendusraamistiku, mis, selgub, on end tegelikult kogu luuletuse vältel kehtestanud. Kuldse minevikukujutluse suhtes võib ju olla umbusklik, aga ega vabrikusse, ebahumaanse võõrandunud töö juurde nagu ka ei kipuks. Oli ju tööstuslik-masinlik töö samuti üks modernsuse paleusi. Liites need üldised teoreetilised taustateadmised autori taustakontekstiga, millest eespool oli juba juttu, hakkab minus niisiis kõnelema üks teine hääl (Teaduse hääl?), mis ütleb, et laiemalt pole üldsegi tegu modernsuse irooniaga mahajääjate suhtes, vaid pilt pöördub ümber – luuletus on irooniline hoopis modernsete ideaalide suhtes. Modernne tung peaks ju olema suunatud üksnes tulevikku, ometi sipleb Krulli tekst ajaloo võrgus, viidates katkeliselt (ja seejuures ka vigadega) Konfutsiusest kuni karskusliikumiseni. Tuleb välja, et tekst ei püüagi mineviku nõiaringist vabaneda, vaid seedib mineviku ära, kududes tema fragmentidest luuletuse tekstikanga piima joovate laste ja köögis süüa tegeva naisekujuga. Ja sellest perspektiivist pole see muidugi mingi modern, vaid puhtakujuline postmodern discourse, millele on nimelt omane skisofreeniline ajataju, niisugune aja liigestest lahtiolu. Vastuolu luuletuse pealkirjaga ei tasu siiski kinnisideeks teha, kuna ajastuomaselt võib „modern“ siin tähistadagi igasugust moodsust. (Veel üks lõks?) 1980. aasta lõpu 1990. alguse siirdeajastul toimusid modernistlikud järelhüpped ja postmodernistlikud algkarged üheaegselt. Aga vastuolu postmodernse ja modernse elutunnetuse vahel kerkib professionaalse kretiini jaoks paratamatult.

Skisofreenilisust võimendab ka luuletuse temporaalne struktuur. Kui esimesed 20 rida püsivad rangelt lihtminevikus, siis viimase viie reaga toimub järkjärguline liikumine üldisest olevikust (read 21–23) – kus väljendatakse parafraaside/tsitaatide kaudu (irooniliselt) üldiseid tõekspidamisi – lausumisolevikku (read 24 ja 25). Alles viimase kahe reaga avaldub esimest korda lausuja-subjekt ise, kes kõikvõimalike väliste osutuste järel annab subjektiivse hinnangu. Temporaalse vahetuse kaudu eristatakse varasemad lihtminevikulised väited lausumishetkest ja subjekti siseilmast. See on nii Krulli loomingus kui ka eesti luules laiemalt (ja niisuguses argiregistrit sisse segavas võtmes vähemalt alates Jüri Üdist) võrdlemisi tüüpiline tagasijõustav võte, kus varasema luuletuse tonaalsus mängitakse ümber. Kusjuures kaks viimast rida võtavad omamoodi kokku kogu teksti: eelviimase värsi näiliselt lüürilis-hõllanduslik register pööratakse viimases värsis pilkeks, irooniaks, puändiks. Sellest punktist vaadates muutub Krulli luuletus omamoodi simulaakrumiks, kus iga värsirida ennast sisutasandil samaaegselt tühistab, kõlakambriks, kus modernistlik ja postmodernistlik diskursus teineteist vastastikku peegeldavad. Luuletuse hermeneutilised koodid, mis hoiavad alal teksti saladust ja panevad lugejat otsima tekstitagust tervikut, viitavad hoopis kultuurilisele koodile (nt postmodernistlik tekstistrateegia), põimides neist koodidest tekstikangast, mis – kui kasutada Krulli enda hilisemat kujundit – toitub sellestsamast materjalist, millest ta ise on tehtud, nagu millimallikas.

Fiktiivse Max Harnooni – kelle luuletusi pani Krull oma sõnutsi kirja 1980. aastate hakul – luulekogu „Mustvalge“ 2015. aastal ilmunud uusväljaande eesssõnas postuleerib Krull paiguti isegi bergsonliku nägemuse ajast, mis laiendab vaadeldava luuletuse taustsüsteemi imeliselt veelgi. Näib, et midagi õõvastavamat kui lihtminevik (see olnu, mis ei ole olevikus) on keeruline ette kujutada: „Ajalugu on müstifikatsioon. Haritud inimesed räägivad tõsise näoga asjadest, mida enam olemas pole; inimestest, kes ei saa enam enda eest kosta; sündmustest, mida keegi oma silmaga näinud ei ole. See on pöörane ja uskumatu. [—] Sellepärast mina ajalugu ei usugi. Usun ainult pärimust ja müüte, sest need jutustavad minevikust, mis on ka praegu olemas, millel on tagasitulemise vägi. See on väesolev minevik.“ Siit võib paradoksaalselt teha järelduse, et Krulli luule (mis vähemasti käesoleva sajandi alguseni on alati omamoodi eksperiment, temp ja vemp ning mille iga uus avaldumisvorm väldib kordust ja on allutatud varasemast erinevale kontseptsioonile) tõukepunkt on enam kui kolme kümnendi vältel olnud mingis mõttes võrdlemisi püsiv. Seda on siinsamas Sirbi veergudel täheldanud ka Marek Tamm, leides, et „kõik Krulli erinevad huvid, loetud autorid ja tõlgitud tekstid saavad kenasti tema kosmilises pesaloomes kokku, siin põimuvad risti-rästi nii Deleuze kui Vanapagan, nii Lacan kui Vembuvana, nii borromeesõlm kui kaheksakand, nii pagemisjooned kui kangakudumine, nii risoom kui labürint.“²

Oleme väitnud niisiis, et teadlik lugeja, kes võtab arvesse luuletuse postmodernistlikku registrit ja pealkirjas postuleeritud modernistlikku registrit (ning kellest rolandbarthes’ilikus mõttes saab justkui ise teksti kirjutaja), tajub teksti tervikuna iroonilise kõneteona. Sellisel juhul on luuletuse teemaks paljuski ajalugu kui niisugune ja kogu ajalugu. Seda laiemat iroonilisust võimendab omakorda iroonia, mis ilmneb üksiklausungite tasandil eri poeetiliste võtete kaudu (nt keeleregistrite vaheldumine, mis põimib religioosseid vormeleid ja slängi: „Igaüks peab iga päev / vähemalt viis mintsi mediteerima“, ja peaaegu et oksüümoronlik kõnekäändude tühjendamine: „viina oli, karskust oli“, „Võideldi mees mehe ja naise vastu“). Sel tasandil on tegu pastišiga, modernistliku kõne mimetismiga, millel aga puudub piisavalt püsiv lähtepunkt, et muutuda paroodiaks. Nimepillamine, vead, elliptilisus, kusjuures iga osutuse asemel võiks põhimõtteliselt olla ka ükskõik mis muu, osutab tekstuaalsusele kui niisugusele, teksti taga voogavale tähistajate universumile, mis on igasuguses diskursuses varjul, valmis igal hetkel pinnale murdma. Juba Krull ütles. Juba Pruul ütles. Juba Goethe ja Hegel ütlesid. Juba Lopp ja Susi ütlesid …

„Modern Discourse’i“ vahest kõige põnevam intertekst tõukub just nimelt viimati kirjeldatud tõlgendusperspektiivist. Ene Mihkelson kirjutab oma viimases luuleraamatus „Torn“ (2010):

Sel keskpäeval päris kindlasti kui kööki
elama asusin Toad olid muutunud tava-
tult kitsaks ja tänavamüra lukustas kõrvu
kui Krulli luuletusest loobusin – te teate küll
Kant ütles ja Hegel ütles… kirjutas Krull et pilgata
viitajaid kes ei teadnud kummastki midagi – Selsamal
keskpäeval kui kõik innukalt ennast austasid [—]

Mihkelsoni luuletuse ajaline ülesehitus on Krulli luuletuse temporaalsusega küllaltki sarnane. Mihkelson taandab Krulli teksti esmapilgul justkui lihtsaks pilkeks nende inimeste aadressil, kelle jaoks nimede pildumine on poos, aga kes ei küündi nende taha. Aga mida teeb Mihkelson? Ta loobub Krulli luuletusest, sulgedes ennast justkui välja tekstuaalsest paljususest ja sisse ahistavasse-ahtasse kööki. Kuid see loobumine kujutab enesest omamoodi lunastust, mis laseb nüüdhetke lõputult laiali tõmmata ja subjektil tõlgendamisängi käes vaevlevast enesest põgeneda, tekstuaalsuse paine korraks või lõplikult unustada. Mihkelsoni eesmärk peabki olema Krulli luuletusest loobumine, sest mihkelsonlikus poeetikas pole kohta minevikuirooniale, küll aga on loobumistaotlus paratamatult luhtumisele määratud, sest igasugune (verbaliseeritud) katse Krulli luuletus hüljata tähendab koheselt, et ollakse juba sattunud Krulli (postmodernistlikku) tekstivõrku:

[—]
Sel keskpäeval mis on ju õieti varane aeg
näis hetk nii lõputult pikk et jõudsin põgeneda
enesest ära

Hiljem imestasin et maha jäi ainult kest
nahast ülikond Valvenurin ja -naeratus
Jälle ütles midagi Hegel jälle naljatas Krull
See kõik läks korraks või lõplikult (?) meelest
Aga ei käinud ma libaks ei otse ei kaude
Ma olin endaga oma ja kõikidel järgmistel kuudel
ütlesin Vaiki minuga Olen kuuldel

Mis ent juhtub Krulli luuletusega siis, kui me ei oima modernismi/postmodernismi teoreetilisi kirjeldusi ega tunne luuletuse ilmumiskonteksti autori loomingukõvera taustal? Äraspidisel kombel õnnestub luuletusel ka siis oma postmodernistlikke taotlusi ellu viia. Sel juhul kipub luuletus muutuma pelgaks objektiks, lahti volditud kangaks, mille lõimi lugeja ei suuda eristada. Selline luuletus annab ennast kuidagi liiga lihtsalt kätte, muutub triviaalseks, annab lugejale endast sirgjoonelise (teisik)versiooni. Tähendusest vabanemine ja „objektteksti“ poole pürgimine, tekstuaalsuse saavutamine, mille tähendused võrgusilmast pidevalt pagevad, üks postmodernistliku kunstistrateegia sihte ju olevatki. Paradoksaalselt võiks siin lausa tõdeda, et selle luuletuse kui postmodern discourse’i ideaallugejaks justkui olekski ignorantne lugeja, kes tekstivõrku kinni jääb ja kellele tekstuaalne paljusus ja teksti objektsus seetõttu eriti teravalt kangastuvad (või tema eest varjule jäävad). Selline näib olevat paljudegi lugejate kogemus Krulli luulest, mis tekitab neis paremal juhul aukartust, aga halvemal juhul alaväärsustunnet (tõendusmaterjali selle kohta leiab jällegi arvukatest Krulli luule arvustustest). Kuid seegi on lõks: mõistagi ei suuda tegelikult ükski lugeja tekstuaalse paljususe kõiki kontekste hoomata ja neid korraga enda väljal hoida. Teisiku kõrval polegi kadunud poega ning Isa on alati puudu. Seetõttu kutsub Krulli luuletus pigem ikkagi tekstuaalsesse mängu sisenema ja ennast selles sisse seadma. Ta meelitab õrnal häälel: ma tean, et sa oled käinud raamatukogus tudeerimas moodsaid teooriaid, tule vaata korraks mu pinna alla, vaata, kuhu ma sind juhin …

Niisiis, luule avab, teeb lahti, laotab laiali, teooria aga toob kokku, koondab, sulgeb taas. 1992. aasta Vikerkaares ilmunud poststrukturalismi loengutes sõnab Krull: „[P]raegune tekstiteooria pöördub ära tekstist kui [sisu varjavast] loorist ning püüab haarata kangast kui tekstuuri, selles põimuvaid koode, vormeleid ja tähistajaid, mille keskele subjekt end asetab ja milles ta koost lahti võetakse otsekui ämblik, kes laotab end ära omaenese võrguks.“³ Kontekstita lugeja ongi nagu see ämblik, kes on end täielikult omaenese võrguks ära laotanud, kontekst võimaldab lugejal aga luuletuse koodide, vormelite ja tähistajate hoomamise kaudu end taas koguda, taas selle luuletuse subjektiks saada. Ja Mihkelson püüab sellest subjektist taas vabaneda, jõuda kairos’esse, lõputult pikka vaikimisse.

Sestap võiks „Modern Discourse’i“ pidada tõesti üheks nüüdisluule tüvitekstiks, mis paneb aluse hoolikalt ja aegamisi loodud krullilikule luule­pesale, mis – lastes kõlada Krulli enese häälel – ei ole „lihtsalt üks suvaline tuust või pusa: see on väga keerukas moodustis, mis koosneb lugematutest raagudest, kõrtest, vitstest, vihkudest ja kihtidest, ühendustest korrutustest, haakumistest, ristumistest ja sõlmumistest. [—] [S]ee on väga keerukas põiming, mis on tehtud kõige käepärasematest vahenditest ja püsib koos tänu sellele, et iga pesa pisimgi osa on tohutu seostevõrgu kaudu kõigi teiste osadega seotud.“⁴ Kuid see kõik ei tähenda, et pesale ei võiks istuda lind, kes selle kokkupanust õhkagi ei tea, seal lõugu lõksutada, vahest sinna isegi muneda.

1 Mart Velsker, Modern discourse. – Postimees 29. XI 1993.

2 Marek Tamm, Pesapunumine: Hasso Krulli kosmopoliitika. – Sirp 2. V 2014.

3 Hasso Krull, Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse käsitlemisel. – Vikerkaar 1992, nr 4, lk 51.

4 Hasso Krull, Jumalanna pesa. Mütopoeetiline essee. – Loomingu Raamatukogu 2012, nr 19-20, lk 26.