Surm loomingus

Kas ja kuidas suhtutakse, ületatakse ja tõlgitakse surma kirjanduses? Loomingu Raamatukogus 2021. aastal ilmunud teosed annavad vastuse.

KRISTJAN HALJAK

Pole midagi kiita, midagi laita, kedagi süüdistada, aga on palju naeruväärset; kõik on naeruväärne, kui mõelda surmale.

Thomas Bernhard¹

Kuid selleks, et tühjust teostada, luuakse teos, ning see surmatruudusest sündinud looming pole viimaks enam võimeline surema, tuues sellele, kes soovis enesele ette valmistada surma ilma sekeldusteta, üksnes surematuse naeruvääristust.

Maurice Blanchot²

Kõik kõneleb seksist ja surmast, mitte üksnes räpane ja madal bulvarikirjandus, vaid igasugune kirjandus. Muidugi eristab tekste see, millisel määral on seksuaalsus või surmatung sisutasandil eksplitsiitselt kohal, kui otseselt ühest või teisest – või ühest ja samast? – asjast räägitakse, kuivõrd on see sublimeeritud, kuivõrd on kunstiteoses esile kerkivad püüdlused seksi ja surma poole oma esmasest objektist ümber suunatud. Markii de Sade’i eristab Leonardo da Vincist kuristik, kuid, rääkimata metafüüsilisest tühjusest sügaviku kohal, on ka sügaviku seinad, raam ja põhi tehtud – kultuurilis-ajaloolistest, poliitilistest ning sättumuslikest eri­päradest ja fantaasiate struktuurist hoolimata – ühest ja samast materjalist, inim­psüühika kivist.

Muidugi märkab lugeja, et sedasi suundume juba psühhoanalüüsi pärusmaale, ent seda lähenemist ei tule antud juhul mõista argiteadvuses kinnistunud šarlatanliku sümbolismina, kus freudistliku haamri all muutub iga objekt – olgu naine, maal, raamat, püss või mäetipp – üheks ja samaks falliliseks elemendiks. Pigem peab antud juhul vaatama psühhoanalüütilist maailmakäsitlust kui kaarti, üht kaarti teiste hingeelu lugemis-, mõtlemisviiside seas, niisamuti kui mütoloogiat või neuroteadusi.

Niisiis, rääkides psühhoanalüüsist ja tungidest, mõtleme küllap esmajoones seksuaaltungile ja selle määravale rollile nii individuaalse psüühe kui ka sootsiumi elus, ent Freudi mõtte hilisemas arengujärgus, õigupoolest juba 1920. aastal ilmunud esseest „Teispool mõnuprintsiipi“ alates, asub sellega võrdsesse positsiooni Todestrieb, surmatung, mida autor nimetab taoti ka nirvaana printsiibiks, sidudes selle bioloogilises plaanis kogu orgaanilist elu ühendava sunniga pöörduda tagasi elutusse algolekusse. Loomulikult põhjustas laiemas publikus ja mitmetes Freudi õpilastes segadust ja pahameelt, et igaühe psüühikat valitseb vastuokslik tung püüelda iseenda hävingu poole, hüljates seejuures nii oma mina alalhoidmise kui ka soo jätkamisega seotud eesmärgipärastatud huvid. Ent XX sajandi psühhoanalüütilise traditsiooni olulisima edasiarendaja Jacques Lacani teoorias omandab surmatung viimaks fundamentaalse tähtsuse ning kontroversne prantslane läheb suisa nii kaugele, et söandab väita: lõppeks on iga tung ühtaegu seksuaal- ja surmatung.³ Selle mõistmiseks tuleb aru saada, et Lacani teoreetilises raamistikus tuleb tungide toimimist mõista mõneti kontra­intuitiivselt, see tähendab, et need ei ole orienteeritud mitte oma näiliku eesmärgi – olgu seksuaalakti või suremise – kõige tõhusamale saavutamisele, vaid iseenda tungilise liikumise igavesele käigushoidmisele. Nõnda pöörleb seksuaalne elutung, üritades kätte saada teatavat ülemäärast naudingut, jouissance’i, mille saavutamise nimel ei kohku indiviid tagasi iseenda täielikust hävitamisest, näiteks alkoholismis, (töö)narkomaanias, (hullus) armastuses jms. Lacani teoorias tulebki nimelt surmatungist aru saada kui peaasjalikult vormilisest nähtusest, teatavast psüühilisest perpetuum mobile’st, hinge pidurdamatust ja surematust püüust end igasuguseid bioloogilisi piiranguid arvestamata toimimas hoida. Nõnda on säärase psühhoanalüütilise mudeli järgi iga tung kujult surmatung, kuna kaldub alati korduma ja liialdustesse.

Nõnda lähenen siinses kirjatöös peateemale, loomingule – sest kui nõustuda, et kogu psüühilist mehhanismi ja fantaasiat hoiab käigus seesugune ülemäärase naudingu ja reaalse hävingu ümber rütmiliselt-repetiitselt tantsiv tungide mäng, siis pole vähematki imestamisväärset selles, et kirjandus kui kõrgem sümboolne väljendus käib, nagu kass ümber palava pudru, seksi ja surma ideestiku ümber. Ja muidugi, kui too kirjanduse kass selle palava seksi ja kõngemise pudru sisse kukuks, poleks tegu enam kirjanduse, vaid alasti reaalse eluga, mis ei allu sümboliseerimisele.

Eelneva tõttu ei maksa imestada, et möödunud aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud 17 teoses on puudutatud surma ühel või teisel moel, tõepoolest, kolmel juhul isegi pealkirjas: Lukianose „Surnute kõnelused“, Peeter Sauteri „Surm Bulgaarias“ ja Lotta Olssoni „Surnute tõeline arv“. Muu seas võib autorite psüühiliste tungide ümberasetusele mõeldes möönda, et kui edukas sublimatsioon nõuab Freudi järgi seksuaal- või surmatungi struktureerimist sotsiaalsesse sfääri, siis on kõigi vaadeldavate kirjanike fantaasiad leidnud ülima lahenduse, ilmudes väärika traditsiooniga prestiižses kodumaises sarjas, välisautorid seejuures andekate tõlkijate ümberpanekus. Sääraste seeriate puhul tuleb kindlasti mängu ka rekontekstualiseerimisega kaasnev lisaväärtus: iga autor asetub kombinatoorse sattumuslikkuse põhjal uude keskkonda, kuhu lugeja teda varem paigutada poleks ehk osanud. Kes näinuks enne vajadust keeta ühes ja samas analüüsikatlas Vivant Denoni ja Nellie Blyd, Lukianost ja Peeter Sauterit? Milline sool oli enne nende põhjendatud tertium comparationis? Nüüd on see käes.

Selleks et põgus teekond selles toimetajate ja tõlkijate käe all peenelt kalkuleeritud surmalabürindis ülemäära räguseks ei kujuneks, oleks tarvilik luua vähemalt väiksemgi tüpoloogia, teatud liiki rühmad, kuhu – küll üsna meelevaldselt – uuritavad teosed sättida. Oma katsetuse vabanduseks rõhutan veel kord: tähelepanelik lugeja mõistab, et olenevalt kaardi eripärast ning kasutaja kompetentsusest võib labürint võtta hoopis teise tähenduse. See on tema vabadus. Mina pakun välja seesugused rühmad: 1) sõda ja surm – Kotzebue⁴, Kallifatides⁵, Hermans⁶, Vuillard⁷, Žigure⁸, 2) armastus kui vastus surmale – Denon⁹, Sauter¹⁰, Peixoto¹¹, Wicha¹², 3) naise vaatenurk surmale, talle sotsiaalselt määratud paine ületamine – Dangarembga¹³, Olsson¹⁴, Bly¹⁵, 4) elu mõttetus, eksistentsiaalne igavus – Tšehhov¹⁶, Sauter¹⁷, Lukianos¹⁸, 5) kunst kui surma ületamise viis – Bernhard¹⁹, Ivanov²⁰, Ugrešić²¹.

Sõda ja surm

Alustame sõjast, olukorrast, kus surm peaks justkui kaotama individuaalsuse, muutuma tavapäraseks.²² Ometi näeme uuritavatest teostest, et surm saab n-ö harilikuks üksnes rõhutatud taustana, mitte individuaalse surmakogemusena; viimane osutuks ehk võimalikuks üksnes teatavat liiki ekstaatilis-müstilises kontekstis, mida sarja valimis otsesel kujul ei vaadelda. Ometi näeb valitud teostegi hulgas jaotust teatava ideoloogilise suhtumise alusel. Sõja surmavas foonis võib näha ülevuse võimalikkust, au ja vaimsete kõrguste vallutamise potentsiaali. Selline nägemus avaldub kõige selgemal kujul Moritz von Kotzebue Napoleoni sõdu käsitlevas autobiograafilises jutustuses „Vene sõjavang prantslaste seas“, kus koledusi näidatakse lugejale peaaegu üksnes romantiseeritud väärikuse filtri kaudu, mistõttu inetus ei individualiseeru, jäädes õhku rippuma vaid hobuste ja inimeste laipade lehana, millest ringiga mööda minna.²³

See on implitsiitselt tajutav ka meie kaasaegse rootsi kirjaniku Theodor Kallifatidese „Tapluses Trooja pärast“, kus – küll viidates aluseks võetud Homerose eeposele kui „kõige mõjuvamale sõjavastasele luuleteosele“²⁴ – vilksatab hetkiti siiski ka kõrgemaid moraalseid väärtusi, mis sõjaväljal ilmnevad, andes ometi (truuna järelsõnas sõnastatud missioonile) pigem jäletu ja väiklase pildi ka muistsetest sangaritest nagu Achilleus²⁵.

Inimolemise inetus ja tühisus avaldub kõigest kaunist riisutud selgusega ka Willem Frederik Hermansi Teise maailmasõja sündmustikku käsitlevas „Hoitud majas“. Sama sõja temaatikaga haakub ka kaks viimast sellesse gruppi paigutatud teost: Éric Vuillardi „Päevakord“ käsitleb sõja eelõhtut Saksamaal ja Austrias, Anna Žigure „Läti rahva käekäik“ on mälestuste fragmentaarium, kus maalitakse pilt lätlaste ajaloost Esimesest maailmasõjast alates. Nii Vuillardi²⁶ kui Žigure²⁷ teostes joonistub sõda välja autu, ülevusetu foonina, kus surm on üksnes jabur ülekohus ning hävitamiskihk ei ava eksplitsiitselt teed jouissance’iks.²⁸

Armastus kui vastus surmale

Artikli alguses on juttu kõigi tungide, sealjuures surmatungi seksuaalsest iseloomust ja niisiis liigungi sõjast järgmise kategooria, armastuse juurde, mille all mõistan nii erootilist seksuaalsust kui ka hingelist kiindumust, sest libidinaalses paigutuses on need vähemasti Freudi teoorias sarnastatavad. Võib-olla kõige ilmsemini avaldub üürikestest armuseiklustest leitavate erootiliste naudingute kaudu surmast eemalepõikamine Vivant Denoni teoses „Ei mingit homset“, pikantses jutustuses, mida Balzac on kirjeldanud XVIII sajandi kommete maalina. Mõnetist sarnasust võib siin näha Peeter Sauteri teosega „Surm Bulgaarias“, kus peategelase eksistentsiaalset tüdimust, ängi, alkoholismi, varisevat füüsist ja psüühet takistab lõplikult sumbumast armastus naise vastu, armastus, mida meile näidatakse küll ühest, küll teisest küljest laguneva, trööstitu ja laastavana, kuid mis ometi saavutab teatava psühholoogilise ehtsuse ja ilu oma ideaalsuse painest vabas, ent ometi rõhuvas ebaideaalsuses.

Niisamuti hoiab armastus surma tagasi, takistades ühtlasi leinal elu matta, kaasaegse portugali kirjaniku José Luis Peixoto küll tunnetuslikult Sauteri omast pealtnäha diametraalselt erineva stiili, võttestiku ja teemaringiga romaanis „Ei ühtki pilku“: „Surm on olemas igaühe jaoks ja surm, mis on inimesiti erinev, nagu on erinev elugi, sunnib meid kõndima kõige selle keskel, mis jääb meile hämaraks, keset kogu seda üksindust kisendame eikellelegi kõike, mida oleme suutelised armastama“.²⁹ Leinaga ja sellega, mil moel elavad kadunukesed meie mälestustes, on tegemist otsesemalt ka tänapäeva poola autori Marcin Wicha teoses „Asjad, mida ma ära ei visanud“, mälufragmentidest pühendusromaan emale. Selle eessõnas nendib kirjanik: „Kunagi arvasin ma, et inimesed püsivad meil meeles seni, kuni me oskame neid kirjeldada. Nüüd olen ma jõudnud vastupidisele arvamusele: nad püsivad meil meeles seni, kuni me sellega veel toime ei tule.“ Inimene on lähedane, elus ja tabamatu seni, kui ta elab, alles surnu saame täieliselt sümboolselt määratleda.

Naise vaatepunkt surmale

Meeste vaatepunktist esitatud armastusavalduste juurest siirdun teosteni, mille on kirjutanud naised ja kus naise positsiooni ka selgelt rõhutatakse. Zimbabwe kirjaniku Tsitsi Dangarembga romaanis „Närvilised olud“ näeme mustanahalise naise püüdlusi murda välja valitseva diskursuse raamidest, vabaneda kolonisaatorite ja põliste traditsioonide mentaalsetest, seksuaalsetest ja ehtfüüsilistest köidikutest. Sümboolselt tähenduslik on seik, et nii romaani kui ka vaimse emantsipatsiooni käivitajaks on siingi kangas surm – venna surm, mis romaani esimesel leheküljel avab protagonisti tee hariduse juurde.

Ameerika (aja)kirjaniku Nellie Bly XIX sajandi lõpu reisikirjas „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ esitatud ringreisi saab seevastu vaadata rännakuna, kus füüsiline ümberasetus minetab kohati tähenduse naise vaimse ja diskursiivse vabanemise foonil. Peategelase liikumine geograafilises ruumis ja keskendumine elu pealispindsetele avaldustele surub surmamõtte tagasi: „„Mis te arvate, kas elu on elamist väärt?“ küsis ta. / „Jah, elu on väga ilus. Mõte surmale on ainus, mis mind õnnetuks teeb,“ vastasin siiralt.“³⁰

Selle rühma kolmest raamatust on surm ehk kõige otsesemalt teemaks meie kaasaegse rootslase Lotta Olssoni teoses „Surnute tõeline arv“, kus elu mõttetuse adumist rõhutavad vormiliselt tsüklilise järjepidevusega korduvad tundmatute persoonide surmakuulutustest koosnevad vahelepisted. Loo dünaamika seisukohalt keerleb sedapuhku kogu kasutute püüdluste ja tülpimuste plejaad taas ümber kaotuse – sündimata lapse surma.

Elu mõttetus

Rõhutud naiste partikulaarsest elutüdimusest on järgmise kategooria teostes saanud spliinist universaal. Anton Tšehhovi kogumikus „Elu igavus ja teisi jutte“ avaldub inimelu viletsus, kõigi lootuste kollaps ning surma pidev kohalolu eesti lugejaile tuttaval esinemiskujul.³¹ Juba mainitud Peeter Sauteri „Surm Bulgaarias“ kulgeb kodumaises bukowskilikus vaibis keerleva kannatuste rajana Eesti ja Bulgaaria, ühe kannatuse ja teistsuguse kannatuse, lootusetuse ja uue lootuse vahel, hoides ometi lakkamatult fookuses, piinade ja puhastuse tuumas, üht ja ainsat muusat.

Küll omajagu teistsuguse rõhuasetusega surma ja elu tühisuse narrimist näeme antiikse pilkamise poeetika võtmes Süüria päritolu vanakreeka satiiriku Lukianose „Surnute kõnelustes“. Võttes arvesse, et viimases vestlevad langenud suurmehed allilmas, asetub teos siinse kirjatöö kontekstis pisut teise valgusse. Olgugi et elu üsnagi harilikes rööbastes jätkumises pärast surma ei ole ei religioonilooliselt ega kirjanduslikult midagi tähelepanuväärset, näib selles ometi meile avanevat midagi eriti trööstitut ja antiekstaatilist, lausa ebatranstsendentaalset: kogu tühisus kestab edasi, mitte midagi ei muutu – ei tungidest ega sümboolse sfääri lakkamatust lobast saa eales priiks.

Kunst kui viis surm ületada

Möödunud aasta viimase kolmikuni jõudes saabun ringiga tagasi artikli alguses viidatu juurde: kas ja kuidas suhtutakse, ületatakse ja tõlgitakse surma kirjanduses? Austerlase Thomas Bernhardi „Hukkasaajas“ ilmestub surmatung vormis, modernistliku katkematu voona ühes üle terve raamatu ulatuvas lõigus vaheldumisi kord vabalt hoovavas ja üha jälle takerduvas peenes sõnastamisvaevas. Ka sisu poolest on käsitletud teoses surma, elu, kunstielu ja enesetapu vahekorda, jõudes protagonisti teadvuses järelduseni, et tõelised virtuoosid ja geniaalsed kunstnikud minetavad juba siinpoolsuses oma elava inimlikkuse.³² Bernhardi teosega seoses võib motoski viidatud Maurice Blanchot’ essee vaimus väita, et püüdes surma läbi kunsti ületada, käib ühe fiktiivse-sümboolse surematuse taotlusega otsemaid kaasas teine sümboolne surm, saabuva bioloogilis-reaalse surma etteruttav loor.

Samuti nähtub siinse kirjaniku Andrei Ivanovi autofiktiivses romaanis „Untermensch“, mil moel võib kirjandus inimese elust irrutada, viia ta surmale lähemale sümboolses ja ka reaalses, ka enesetapule kalduvas plaanis³³. Kuid kui Ivanovi proosat sarnastab Bernhardiga vormiliselt teatav modernistlik viis kannatusi hakitud ja maanilise kirjatähe kaudu struktureerida, siis nii kirjandusvälja tühisuse, väikluse ja naeruväärsuse kui ka idaeuroopaliku mentaliteedi kujutamise tõttu haakub „Untermensch“ serbohorvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešići „Romaanijõe forsseerimisega“. Näidates kirjanike püüdluste läbikukkumist, põrumisi võitluses sotsiaalse, sümboolse ja materiaalse kapitali nimel, ilmestub Ugrešići ja Ivanovi romaanis see, mil moel kirjanike katsetused oma tunge kunsti abiga sublimeerida ebaõnnestuvad, juhtides nad nõnda reaalse vägivallani, olgu siis Ivanovi protagonisti ähvardanud enesetapuga iseenda või Ugrešići pettunud naissoost kirjanike sadistlikus neimas teiste vastu³⁴.

Kui parafraseerida alguses tsiteeritud Bernhardi motot, siis tuleb lõpetuseks nentida, et mitte ainult „kõik ei ole üksnes naeruväärne, kui mõelda surmale“, vaid tõesed on ka mõtte teised, pealtnäha vastuokssed variatsioonid: „miski pole naeruväärne, kui mõelda surmale“ ja „kui surmale mitte mõelda, on naeruväärne kõik“. Olgu meie naeruväärsusega, kuidas on, igal juhul on kirjandus üks paremaid ja viljakamaid viise, kuidas enda või teiste surmaga suhestuda, kuidas sellega vajadusel viivitada või see kiiremini kätte tuua – ning kuidas taltsutada surematuid tunge.

1 Thomas Bernhard, Hukkasaaja. Saksa keelest tlk Mati Sirkel. – Loomingu Raamatukogu (LR) 2021, nr 35-36, lk 110.

2 Maurice Blanchot, Kirjandus ja õigus surmale. Prantsuse keelest tlk Anti Saar. Varrak, 2014, lk 148.

3 Jacques Lacan, Écrits. Seuil, 1966, lk 848.

4 Moritz von Kotzebue, Vene sõjavang prantslaste seas. Saksa keelest tlk Agur Benno. – LR 2021, nr 39–40.

5 Theodor Kallifatides, Taplus Trooja pärast. Rootsi keelest tlk Anu Saluäär. – LR 2021, nr 29-30.

6 Willem Frederik Hermans, Hoitud maja. Hollandi keelest tlk Kerti Tergem. – LR 2021, nr 13.

7 Éric Vuillard, Päevakord. Prantsuse keelest tlk Indrek Koff. – LR 2021, nr 37-38.

8 Anna Žigure, Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost. Läti keelest tlk Arno Baltin. – LR 2021, nr 4-5.

9 Vivant Denon, Ei mingit homset. Prantsuse keelest tlk Malle Talvet. – LR 2021, nr 3.

10 Peeter Sauter, Surm Bulgaarias. Kõik hinnas. – LR 2021, nr 14–16.

11 José Luis Peixoto, Ei ühtki pilku. Portugali keelest tlk Leenu Nigu. – LR 2021, nr 10–12.

12 Marcin Wicha, Asjad, mida ma ära ei visanud. Poola keelest tlk Margus Alver. – LR 2021, nr 19-20.

13 Tsitsi Dangarembga, Närvilised olud. Inglise keelest tlk Heili Sepp. – LR 2021, nr 31–34.

14 Lotta Olsson, Surnute tõeline arv. Rootsi keelest tlk Aet Varik. – LR 2021, nr 26–28.

15 Nellie Bly, Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma. Inglise keelest tlk Riina Jesmin. – LR 2021, nr 23–25.

16 Anton Tšehhov, Elu igavus ja teisi jutte. Vene keelest tlk Anita Soovik. – LR 2021, nr 21-22.

17 Paigutasin Peeter Sauteri teose „Surm Bulgaarias“ ainsana kahte kategooriasse, ent ainukese möödunud aastal sarjas ilmunud eestikeelse algupärandina võib Sauteri lühiromaanile selle privileegi ehk kinkida.

18 Lukianos, Surnute kõnelused. Vanakreeka keelest tlk Marilyn Fridolin. – LR 2021, nr 17-18.

19 LR 2021, nr 35-36.

20 Andrei Ivanov, Untermench. Minu lõhkikistud osa. Vene keelest tlk Veronika Einberg. – LR 2021, nr 1-2.

21 Dubravka Ugrešić, Romaanijõe forsseerimine. Serbohorvaadi keelest tlk Madis Vainomaa. – LR 2021, nr 6–9.

22 Motos viidatud essees „Kirjandus ja õigus surmale“ väidab prantsuse teoreetik Maurice Blanchot ometi, et sõjas surm oma tavapärast väärtust ei mineta, küll leiab see aset revolutsioonilises terroris, kui iga indiviid on mingis mõttes juba ette surnud. Ilma suurema metafüüsilise pingutuseta on mu meelest eristusjoont sõjas või terroris hukkunute vahele tunnetuslikult raske tõmmata, ent prantsuse XX sajandi kirjandusteoreetilises mõttes on terrori ja kunsti suhete üle teoretiseerimisel kahtlemata täita oma roll, mis vääriks läbivalgustamist: vt nt Jean Paulhan, „Les Fleurs de Tarbes ou la Terreur dans les Lettres“ ehk „Tarbes’i lilled ehk Terror kirjanduses“ (Gallimard, 1941).

23 „Aga meie ninasid rünnati silmadest enamgi, kuna me ei saanud käia tuhandetki sammu, sattumata tapetud hobuste või isegi inimeste laipadele, kes sel kombel õhku mürgitasid, et pidime tihti mitusada sammu ringi minema. Kuna poolpaljad vangid vajasid nagunii kaht kätt, et oma kõige hädavajalikumaid riidetükke ihu küljes hoida, ja samas tuli nüüd ka nina kinni hoida, tekkis tihti võitlus häbelikkuse ja vastikuse vahel, mille enamasti võitis viimane“ (LR, nr 39-40, lk 19-20).

24 LR, nr 29-30, lk 125.

25 „Pole palju neid, kes tunnevad kunsti kitsel või lambal kõri läbi lõigata. Veel vähesemad suudavad inimese kõri üheainsa ropsuga läbi lõigata, kuid Achilleus oli üks neist ja kõige julmem“ (samas, lk 105).

26 Väidet ilmestab viis ja tundeasetus, millega Vuillard tsiteerib Walter Benjamini palavikulist kirja Margarete Steffinile, kuidas Viini juutidel keerati ühel hetkel gaas kinni, sest nad põhjustanud gaasiettevõttele kahjumi: „Nimelt, kui Austria gaasikompanii otsustas juute enam gaasiga mitte varustada, siis oli asi selles, et nood tapsid ennast eelistatavalt gaasiga, jättes maha tasumata arved. [—] Ja enam ei saa rääkida enesetapust. [—] Neid ei räsinud sisemine meeleheide. Nende valu on kollektiivne. Ja nende enesetapp on kellegi teise kuritegu“ (LR, nr 37-38, lk 65-66).

27 „Kügler väljastas mulle ja mu vennale erilise tõendi, mis kinnitas, et oleme pooljuudid: teise sordi kodanikud, siiski ei saanud meile osaks enamik juutidevastaseid repressioone. Kollaste tähtedega märgitud juudid püüti sageli tänaval kinni ja viidi minema Saksa sõjaväe veoautoga. Varsti teadsid pealtnägijad rääkida, mis nende inimestega juhtus – nad lasti kalasadama lähedal liivaluidetes maha“ (LR, nr 4-5, lk 30).

28 Muidugi võib ka Teise maailmasõja ja selle lähiaja õudusi, olgu Nõukogude Venemaa või Natsi Saksamaa traditsioonis, vaadelda perverssete ja terveid masse haaranud ideoloogiliste püüdlustena ülima jouissance’ini, ent sellisest vaatenurgast neid sündmusi antud juhtudel lugejaile ei esitleta.

29 LR, nr 10–12, lk 70.

30 LR, nr 23–25, lk 96.

31 Vaadakem lõiku eesti lugejaile tuntud, ent siin uues tõlkes ilmunud jutustusest „Palat nr 6“: „Elu on kahetsusväärne lõks. Kui mõtlev inimene jõuab täismeheikka ja tema teadvus saavutab küpsuse, siis tunneb ta ennast tahes-tahtmata kui lõksus, kust pole väljapääsu. Tõepoolest, vastu oma tahtmist on ta mingite juhuste toimel kutsutud olematusest ellu … Milleks?“ (LR, nr 21-22, lk 74).

32 „Lõppude lõpuks on Glenni-taolised inimesed end viimaks kunstimasinaks teinud, neil pole inimestega enam midagi ühist, vaid harva tuletavad nad neid veel meelde, mõtlesin ma“ (LR, nr 35-36, lk 59).

33 „Edasi? Enam pole mõtet edasi liikuda, ja ega pole ka kuhugi. Selja taga on Soome laht … Kuhu ka ei keera – udu, kummitused, reetmine, kõmin ja surnud prussakad. Mina aga pole veel viiekümnenegi – sihukese suitsidaalsuseni ei ole ma varem jõudnud, need olid puha naljad, varem olid ainult naljad, nüüd aga hoiavad mind tagasi ehk vaid viha ja põlgus jälkide prussakate vastu“ (LR, nr 1-2, lk19).

34 Säärast sadistliku vägivalda sobib näitlikustama stseen „Romaanijõe forsseerimisest“, kus naissoost kirjanikud valavad füüsilises vägivallas välja viha neid materdanud mehest kriitiku vastu: „„Mikser meil on, kahvlid, kulbid, noad ka … Kui te olete kastreerimise poolt, siis ma võin elektrinoa tuua,“ pani Tanja rahulikult ette. / Sõna „kastreerimine“ peale kukkus kriitik kõigest jõust urisema, nii et ta nägu kattus suurte higipullidega“ (LR, nr 6–9, lk 116).