Süüdimatu lõkerdaja manifest

VEIKO MÄRKA

Psaiko luulekogu käsikirjast kuulsin juba ammu. Nagu ka tema paljudest muudest vägitegudest, millega ta end Tartu boheemkonna ühismällu on jäädvustanud. Mõned lood leiduvad ka selle raamatu lõpus ja need on teosele oluline lisaväärtus.

Ühe loo algust nägin ise pealt, kui Psaikol ja tema sõbral tekkis kavatsus Berliini hääletada. Teekond algas Tartu-Tallinna piraatbussis, kus tublisti viina võeti, kuni mõlemad Põltsamaal alatult hüljati. Seal võttis Psaiko ühe maja najalt redeli ja hakkas sellega teadmata suunas minema. (Redel on väga tähtis komponent, sümboliseerides samuti tungi kõrguste poole nagu luuletamine!) Maja elanikud kutsusid politsei. Teekond lõppes Psaiko jaoks Berliini asemel Jõgeva kainestusmajas.

Oma loomult ja luulelaadilt on Psaiko hull, aga erineb näiteks Juhan Liivist ja Marie Heibergist rõõmsameelsuse poolest. Hääled, mis tal peas käivad, on Psaiko ära ristinud: Kääks ja Mörr. Tema jälitusmaania üks komponente on aga see, et Päike teda filmib.

Autori vaim on mõnikord olnud nii väle, et vormi kujundamiseks pole aega (või keskendumisvõimet) jätkunud. Raamat on spontaanne ja siiras – ”ma ei viitsi rääkida ja kirjutan kõik üles”. Formaadilt pole „Psaiko” puhul seetõttu tegu puhta luuleraamatuga, tsüklid „Tambovi Konstant” ja „Paunvere Shambala” on puhas ja üsna sisukas proosa. Personaalsetest tegelastest avaldab esimeses tsüklis sügavamat muljet Soo Sirts, kes ilmutab end sohu eksinule järjekorras virvatulukesena, laukana, mülkana, konnana ja tuukrina. „Paunvere Shambala” on Oskar Lutsu menuteoste värvikas edasiarendus, näiteks Kiir elab 101aastaseks ja leiutab laserikiire.

Omapärast maailmanägemist pakuvad nii luule- kui ka proosaleheküljed. Näiteks väidab Psaiko, et kui kogu meie keha on keemialabor, siis aju on alkeemialabor, mis üritab toota kulda (lk 55). Ka absurditaju on hästi arenenud: „just täpselt nii kiire / mul ongi / et aega mul ei ole, aga / kiire on küll” (lk 69); „selles ilmas puid näen / teises ilmas metsa näen” (lk 71). Autori maailmataju on erk, ta ammutab ideid, parafraase ja eeskujusid levimuusikast (aga ka kõige kaunimad laulusõnad oskab Psaiko hullusärki riietada), vestlustest sõpradega, religioonist, meediast, kirjandusklassikast, hallutsinogeenidest jne. Näiteid: „Ristil rippus, läks surmavalda ja zombistus” (lk 15), „Valguse kiirguse ruut on ruuduline” (lk 14). Vahel satuvad eri allikad huvitavasse resonantsi, näiteks „Teele saatuses”, kus segunevad „Kevade” tegelased ja budistlik elukäsitus. Sageli esineb sõnamängu (nt „kanal kaks / koeral kolm”). Vahel on riim mõtte ärgitaja: „ruumi vajan meeter / ajus raadio­eeter” (lk 34); „Külma lund ja keevat tõrva / nii ma oma hambad mõrvan” (lk 98). Tervikluuletustest tahan sisukamatena esile tõsta „Ma olen Kuradi hea” (lk 54), „Läksin” (lk 64) ja „Ma käin” (lk 90).

Kogumuljelt on raamat ebaühtlane. Peaaegu igal leheküljel leidub värvikaid ja omapäraseid leide. Suur osa kirjapandust paneb küll õlgu kehitama, aga seda täpsema pildi me autorist saame. Ulatuslikum kärpimine oleks raamatu tublisti isikupäratumaks teinud. Psaiko ise on leiutanud termini „absoluutne rääkimine” (lk 25), mis tähendab absoluutselt kõigest rääkimist ja kajastab raamatu sisu üsna täpselt.

Psaiko õige nimi on muuseas Aldar. Mina seda ei teadnud, aga Mehis Heinsaar teadis. Nii et kui me 2009. aasta suvel koos teiste kirjanikega jalgsi Riiast Tartusse tulime, siis jõime naaberriigi territooriumil Mehise ettepanekul peaaegu ainult Aldarise õlut – Psaiko terviseks.

Paistab, et oli kasu ka. Kui võtta taustaks praegune eesti luule üldpilt, kus valitseb sisutu sõnauputus, on Psaiko minimalistlik elav sõnaseade silmapaistev erand. Psaiko pole aga siiski esimese suurusjärgu täht, vaid pigem juhuluuletaja. Ja hea, kui ta jääb selleks ka edaspidi. Tundub, et kui ta kirjutamist tõsiselt võtma hakkaks, saaksime ilmselt juurde järjekordse tööka, kuid silmapaistmatu vaimusõduri.