Süvariiklik vihakõne talupojamõistusliku komberuumi aadressil

Eesti haritlaskond peaks järjekindlalt tegelema ebamääraseks jäävate sõnade sisustamise raske tööga, et vältida tulevikus ajaloolaste kimbatust.

ANDREI HVOSTOV

XV sajandi kunstnik Cosimo Rosselli, Sixtuse kabeli kaunistajate hulgas üks vähem tuntuid, on kujutanud juutide Egiptusest põgenemise dramaatilist stseeni. Maali vasakul poolel on Punane meri kahte lehte löönud, lubades Iisraeli hõimudel kuiva jalaga sellest läbi minna, ning paremal pool näeme vaarao sõjaväge hukkumas mere voogudes. Kõik on pildil õigesti, kõik on arusaadav, välja arvatud maali keskel kõrguv marmorsammas. Mida see artefakt seal teeb? On see kompositsiooni huvides sinna pandud?

Cosimo Rosselli fresko

Wikimedia Commons

Kindlasti sedagi, kuid sel on siiski kindel tähendus. Piiblist saame teada, et jumal pani iisraellaste ette liikuma teenäitajaks päevasel ajal taevani ulatuva pilvesamba, öösel aga tulesamba. Ilmselt võttis kunstnik piibli vastava koha ette, luges vulgata teksti, ei saanud täpselt aru, mis sorti sambast seal kirjutatakse – et see on pilvedest ja tulest moodustis –, ning maaliski pildi keskele soliidse marmorsamba, vist lausa korintose stiilis.

Veel huvitavam näide on Michelangelo loodud Moosese kuju. Käsulaudu hoidva prohveti peas on näha sarvemuksud. Kujur luges teist Moosese raamatut vulgata’s täiesti korrektselt: „Ja kui Mooses astus alla Siinai mäelt ja Moosesel oli tulles käes kaks tunnistuslauda, siis Mooses ise ei teadnudki, et tal olid sarved (cornuta) peas“ või teise tõlgenduse kohaselt „ta palge nahk hiilgas kõneluse tõttu Issandaga“.

Michelangelo Mooses

Jörg Bittner Unna / Wikimedia Commons

Piibli tõlkinud pühal Hieronymusel oli põhjus teha Mooses sarviliseks, sest heebrea keeles on keren nii sarv kui ka valguskiir. Ja kuigi loogilisem olnuks tõlkida vaidlusalune sõna „valgus­kiireks“, juhivad uurijad tähelepanu sellele, et judaismis on üks iidne tradit­sioon (Hieronymusele ehk teada olnud traditsioon), mis kinnitab, et tegelikult laskuski Mooses Siinailt alla sarvilisena, sest jumal oli varustanud ta sarvemuksudega, et ta saaks langenud inglitega paremini võidelda. Mõelgem ka pühale härjale Apisele või Zeusile, kes võttis Europet röövides härja kuju. Sarviline härg on võimas ja iidne jõusümbol.

Marc Chagall on neli ja pool sajandit pärast Michelangelot kujutanud Moosest, kel peas valgusest säravad jänesekõrvade-taolised moodustised, leidnud sel moel kompromissi eri tõlgenduste vahel.

Maailma kultuurivaramu kolme taie­se põhjal võib öelda, et kujutava kunsti meistrid on sõnakunsti tõlgendamisel olnud üpris loomingulised. Arusaamatust ning õlakehitusi on olnud üksjagu: marmorsammas kõnnib Iisraeli hõimude ees, Moosesel on sarved peas … tohoh!

Öeldud või kirja pandud sõnade lugemisel ja tõlgendamisel peab olema ettevaatlik ja väga hoolas.

Paraku on vahel nii, et kirjapandud sõnu ei saagi üheselt mõista.

Sada vanemat ja trollimine

Eesti kultuuriruumis algab segadus juba esimesest tekstist, ürgtekstist ehk Henriku Liivimaa kroonikast.

Juba päris alguses (HCL IV, 4) kirjutab Henrik, kuidas ristisõdijad teevad rahu kohalikega, võttes maavanematelt pantvange (seniores terre), ning selles kohas mainitakse ka paremaid (meliores.)

Me ei tea, kes need olid, milline sõna võiks vastata neile tänapäeva keeles, sest kroonik ei kasuta „vanemate ja paremate“ nimetamisel termineid, mis tähistavad Euroopast saabunud ristisõdijate ülemkihti või vene vürste. Nad ei ole rüütlid, krahvid, hertsogid ega vürstid, rääkimata kuningatest. Vaid liivlaste Kaupo on „nagu kuningas“ – quasi rex. Kohalike hõimude „vanemad ja paremad“ on maailm omaette, mingi kohalik võimuskaala, mille võrdlemiseks juba selgelt kihistunud ühiskonna võimusuhetega, olgu Saksamaal või Venemaal, ei anna kroonik vähimaidki juhiseid.

Võtame kas või Mežotne linnuse piiramise (XXIII, 8), millest kroonik jutustab nagu kohalolnu, sündmust näinu. Piiramise edenedes hakkasid semgalid riburada linnusest alla tulema, alustasid läbirääkimisi ellujäämise nimel, nagu see Baltimaade ristisõjas käis: paganad võtavad vastu ristimise sakramendi ja ristisõdijad jätavad nad ellu. Lõpuks oli ristisõdijate väe juurde kogunenud ligi kakssada allaandmiskavatsusega meest. Siis saabus aga linnuse juurde paganate vägi eesmärgiga teha Mežotne piiramisele lõpp. See oli kriitiline hetk. Henrik kirjutab, et mingid paniköörid ristisõdijate väest võtsid „sada vanemat“ allatulnute hulgast ja tapsid nood. Kas siit võib järeldada, et linnusest tulnute massi moodustasidki vaid „vanemateks“ nimetatud inimesed? Kuidas oli ühes suhteliselt väikeses linnuses (väiksem Toompeast, sellest meie keskaegsest aadlipesast) nii palju kõrge staatusega inimesi? Või polnud nende staatus üldsegi võrreldav Toompea aadlipesas istunud Harju-Viru vasalkonnaga? Äkki tähistab kroonik sõnaga „vanem“ (seniores) kõigest perekonnapeasid?

Me ei tea.

Henrikut ei saa süüdistada lohakuses või hoolimatuses: ta ei seletanud neid sõnu ilmselt sellepärast, et XIII sajandil saadi kõigest aru seletamatagi. Henrik ei muretsenud kauges tulevikus elavate järeltulijate arusaamise pärast.

Siinkohal kirjanduslik paralleel: kui kaugemas tulevikus avastab keegi ajaloolane 2000. aasta Sõnumilehe, kus kirjutatakse näiteks „Pärnu rannahoonesse kogunesid bemmikummide kiunudes jämedate kuldkettidega jõmmid reivi pidama“, siis tekib uurijatel vältimatult küsimus, et kes on need bemmide-kuldkettidega jõmmid? Võib-olla tõestab mõni uurija, et jõmmid on müstilise Balti keti kultuse preestrid (sellele osutab kaelas rippuv kuldkett) ning Pärnu rannahoone oli tempel, kus preestrid kombetalitusi läbi viisid – ikka Balti keti auks. Tseremooniat nimetati reiviks, ergutina võeti amfetamiiniks nimetatud ainet. Šamanismi ilming, ühesõnaga. Mõistagi kahetsevad tulevased ajaloolased, miks küll XXI sajandi kirjamehed ei seletanud neid asju kas või mõne lisalausega.

Eriti keeruliseks läheb teksti tulevaste dešifreerijate töö aga siis, kui nad satuvad sõnadele, mille tähendus oli ebamäärane juba kirjapaneku hetkel. Näiteks sõna „trollimine“. See võib tähendada diskrediteerimist, kaaperdamist või provokatsiooni eesmärgiga meelitada keegi lootusetusse diskus­siooni. Ka vahkviha tekitamist, oponendi panekut lolli olukorda.

Üks mu kolleege tähendas, et EKRE liikme Ruuben Kaalepi algatatud sõna­vabaduse toetusrühm riigikogus olla trollimine. Aga millises selle sõna tähenduses? Isegi praegu, tundes konteksti ning jälgides jooksvalt sündmusi, on sellele võimatu vastata.

Näiteks, taas fantaasiana: kui religioossetel-konservatiivsetel jõududel tuleb lõpuks ometi meelde, et piiblis tähistab (Ms I, 9:1-17) vikerkaar lepingut jumala ning Noa järglaste vahel ning nad – usuinimesed – võtavad vikerkaare­lipu oma sümboliks (nagu see oli XVI sajandil Saksmaa talurahvasõjas Thomas Münzeri vägede tunnuseks), siis võib LGBT-kogukond vihaselt hüüatada, et SAPTK on hakanud vikerkaaresümbolit üle võttes neid trollima. Hoidku jumal selle eest, sest siis segadus ainult süveneks.

Kui Ruuben Kaalep või SAPTK kedagi trollib, siis mida nad ikkagi teevad? Või milline tähendus on veel ühel poliitilistes kõnedes ja ühismeedias parasiitsõnaks muutunud „vihakõnel“? Seegi tähendab kõike ja mitte midagi. Lõppude lõpuks võib argumenteerida, et ka Jeesuse mäejutlus on vihakõne.

Mt 5-13: „Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.“ (Elitaarne vihakõne, sest Jeesuse jüngrid on maa sool, aga ülejäänud pole keegi.)

Mt 5-22: „Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!“, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!“, peab minema tulepõrgusse.“ (Vihakõne sõnavabaduse piiramiseks, katse vaidlustada püha õigust kirjutada ühismeedias kõike, mis pähe tuleb.)

Mt 5-38-40: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu!

Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jäta talle ka kuub!“ (Vihakõne terve talupojamõistuse vastu, defetismi vaimus roosa möga.)

Ilmselt võib igaüks ebamääraste sõnade nimekirja panna nii mõndagi („intelligentne rahvuslus“ kas või), aga siinkohal piirdun kolme sõnaga, mille sisu ebamäärasus on eriti ohtlik.

Komberuum, talupojamõistus ja süvariik

Kummal neist, kas Pearul või Andresel, on õigem ja tervem talupojamõistus? Kaader Tanel Toomi filmist „Tõde ja õigus“ (2019), Pearu rollis Priit Võigemast ja Andrese osas Priit Loog.

Allfilm

Esiteks „komberuum“. (Olen sellest Sirbis ka varem kirjutanud, vt „Tõlkes kaduma läinud“, 23. III 2018.) Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaiu arusaama kohaselt, aga tema selle sõna avalikku sõnakasutusse tõi, tuleb kultuuriruumile lisada harjumused ja tavad ning siis saamegi kokku „komberuumi“, milleta on lõimumine Eestis võimatu.

Hästi. Harjumused ja tavad. Aga mis need omakorda on? Julmalt öeldes: kas süürlane, kes valas oma naise süütevedelikuga üle, pidanuks saama Eesti ühiskonda saabumisel komberuumialast õpetust, et naist tuleb peksta meie tavade kohaselt: tasa, vaikselt ja silmatorkamatult. Ja kui naine läheb murtud käega EMOsse, siis öelgu, et kukkus trepil, muidu saab veel kitli peale ja lapsed võtab mees talt ka ära. Kas sellega oleks tava täidetud ning Samer Khtabile, see on naist süüdata ähvardanud mehe nimi, komberuumi sisenemise uks natuke rohkem praokil?

Loeme veel kord tüviteksti „Tõde ja õigus“, kus esineb kolmesuguse intensiivsusega naisevastast vägivalda. Oru Pearu peksab oma lambasihvrit nii sagedasti, et peksust on saanud igapäevaelu taustamüra. Andres peksab oma naist Marit vaid korra, see on ühekordne sündmus, mis jätab ometigi naise hinge elukestva armi. Sauna Madis vaid lubab oma naise vaese­omaks peksta, kui see ei lõpeta küla peal pererahva asjadest lõhverdamist. Küsimusele, kes neist kolmest talumehest vastab enam meie tavadele ja seega komberuumile, peab igaüks ise vastuse leidma.

Võib-olla defineerib raskesti mõistetava „komberuumi“ sõna „talupojamõistus“? Alustan küsimusest, kuidas seda sõna tõlkida: on see „common sense“ nagu inglastel, „gesunder Menschenverstand“ nagu sakslastel või „здравый смысл“ nagu venelastel? Aga miks me siis ei ütlegi „terve mõistus“? Ei ütle sellepärast, et müstiline „talupojamõistus“ on eelmainituist ülem, see on meil argumentum ad finitum. Apelleeri „talupojamõistusele“ ning oponent on tummaks tehtud.

Vaatame tüviteksti teisest osast, kuidas koolidirektor Maurus sõitleb Indrekuga sellepärast, et too läks Mauruse kooli vana olija ning omakasupüüdliku aferisti Tigapuuga loata linna peale. Maurus karjub, et kõik hakkavad tema kooliasutuses hulluks minema, ning pöördub siis Indreku poole: „Ütelge puhtast südamest, teil on veel maainimese selge aru peas.“ Arusaadav: linnasaksad ja -vurled on miraaže jahtivad pooletoobised, täielikud tühisused, ent õnneks on Indrekul, süütul külapoisil, veel maainimese selge aru peas. Just seetõttu saabki temast Mauruse usaldusalune.

Ent kui talupojamõistus, siis kelle oma, kas selline nagu Andres Paasil või nagu Pearu Murakal? Häda on selles, et nende talupojamõistus pole sugugi ühtemoodi. Vaadakem kas või meeste suhtumist haridusküsimusse. Pearu ütleb, et lastele pole haridust vaja anda, sest siis nad lähevad Vargamäelt (Eestist) ära, põgenevad suurde maailma, kus neil on huvitavam ning parem. Nii Indrekuga läkski. Andrese arvates on aga vaja lapsed saata kooli, lausa suurde linnakooli, sest siis nad toovad Varga­mäele (Eestisse) tagasi tulles seal õpitud tõe ja õiguse. Kummal neist, kas Pearul või Andresel, on õigem ja tervem talu­pojamõistus?

Lõpetuseks „süvariigist“. Mõiste kasutajate seletuse kohaselt tähendab see siinses komberuumis (üks ver­sioone) Euroopa Komisjoni, kes koostöös Eesti jõustruktuuridega paneb võtmekohtadel paika oma käsilased. USAs tähendab „deep state“ kõrgema ametkonna ning jõustruktuuride varjatud mõju demokraatlikel valimistel võimule tulnud poliitikute üle – ja ei mingit Euroopa Komisjoni või ÜRO karvast kätt. Türgis tähendab aga „derin devlet“ Kemal Atatürki moderniseerimisaadetele ustavust vandunud võtmepositsioonidel inimeste vastutöötamist Erdoğani-taolistele poliitikutele, kelle eesmärk on islami valitseva seisundi taastamine.

Kas igasugune (varjatud) suhtevõrgustik, mille liikmeid ühendavad samad väärtused, võib olla „süvariik“? Kas nii võiks nimetada katoliku kirikut? Kas nii võib nimetada nüüd juba pigem fantaasia valdkonda kuuluvat ODESSAt (Organisation der ehemaligen SS-Angehörigen), mille hirmutegudest kirjutamisega alustas oma põnevuskirjaniku karjääri Frederick Forsyth ning millega armastas vehkida Nõukogude propaganda, väites, et külma sõja aegne Saksamaa Liitvabariik oli kunagiste natsiorganisatsioonide siiretega põimunud? Tundubki, et müütiline ODESSA oli Saksa LV „süvariik“ aastatel 1949–1989.

Naasen meie komberuumi: kas „süvariik“ ja reiljanlik „kusagil struktuurides on kallutatud jõud“ on sama mõtteahela osised või on tegemist ajas ja ruumis lahutatud sõsarteooriatega? Küsimärke võib siinkohal aina juurde panna.

Eeltoodud sõnade ebamäärasele sisule tähelepanu juhtides olen saanud mõnigi kord kuulda, et õigele eestlasele on erinevalt „võõrastest“ (jah, ja mida see veel tähendab?) kõik seletamatagi selge. Intuitiivselt ehk ongi, aga seda ei ole antud välismaalastele, kes püüavad Eesti ellu sulanduda, ega ole intuitsiooni karkudele võimalik toetuda tulevikus, kui hakatakse mõistatama, millega õieti veheldi XXI sajandi esimeste kümnendite poliitilis-ideoloogilistes kähmlustes.

Seega peaks Eesti haritlaskond järjekindlalt tegelema kõigi nende ebamääraseks jäävate sõnade sisustamise raske tööga. Vastasel juhul oleme nagu kroonik Henrik, kes kirjutas napilt, et Raikkülas kogunesid ümbruskonna hõimud nõupidamiseks. Ja ei midagi enamat, ei ühtegi selgitust. Ja milleks selgitada, kui Riia piiskopkonnas teadsid XIII sajandil kõik lugemisvõimelised inimesed niigi, mida see tähendab.

Sõnade tähenduse selgitamise püüdlust pole märgata, ei tee seda „komberuumi“ leiutanud president ega „süvariigiga“ vehklevad ekreiidid. Kohtume laulukaare all ja siis saabub selguse hetk. Jah, ilmselt saabubki, ent laulukaare all kohtutakse kord mitme aasta tagant ning pärast peomelu tuleb ebaselgus veel raskemal kujul esile.

Artikli aluseks on ettekanne 16. V 2019 peetud konverentsil „Mineviku lähivaade. Nüüdiskultuuri ajaloostamine“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht