Teadvus voogab mälestusse

Asko Künnap pageb uues luulekogus müstilisse riiki, mis kõõlub kusagil siinilma, säälilma ja kolmanda ilma vahel. Hoolimata näilisest segadusest valitseb selles riigis teatav helgus.

RAUNO ALLIKSAAR

Raamatu täispäälkirjana näiv „Minu riik ja rikkus pole pärit siinsest ilmast“ positsioneerib esmapilgul teose kusagile askeetluse-ülistuse maile ning tekitab segadust, kuivõrd Asko Künnap pole seni jätnud just ülemäära religioosse inimese muljet, ent sedavõrd ilmselget viidet Piiblile¹ on keeruline ka ignoreerida. Eelhäälestus, mille säärane avalöök tekitab, annab muidugi kogu lugemisele teatava tooni, mille maha raputamine on keeruline. Sisukorras nimetatud luuletused „NEMAA!“, „Merest oleme võetud“, „Sinu Riik“ ainult kinnistavad muljet, et Künnap hakkab piiblimotiividega mängima, ent võttes arvesse, et tema varasemat loomingut (küll mitte luulet) on kristlikes ringkondades kunagi vastu võetud mõningase pahameelegagi,² mõjub see ehk isegi pentsikult, sest miks peaks end religiooni vastu positsioneerinud autor järsku piibli­sügavustesse sukelduma? On Künnap ju ise öelnud, et „Kõigi suurte sulatuskatelde kiuste elus püsinud haldjakeelde [s.t eesti keelde – R. A.] uskumine ongi kogu religioon, mida üks siinne luuletaja vajab“³ ning oma reklaamialast tööd võrrelnud pornoga, millel siiski võiksid olla piirid ja religioon on üks neist.⁴

Ometi saab kiiresti selgeks, et Piiblist või konventsionaalsest religioonist jääb autor kaugele ning kui teosest midagi transtsendentset otsida, siis on see hoopistükkis mälu ja alateadvus. Tõsi, kui füüsilise maailma ületamisest juba rääkida, siis peab tunnistama, et nii religioossuse objekt kui mälu ja alateadvus on ühevõrra kättesaamatud. Siinkohal tahaks ilmselt nii mõnigi vaielda, et kui ehk esimest ja kolmandat võiks haaramatuks pidada, siis mälu on ju ometi midagi, mida iga päev kasutame, ent tegelikult on seegi siiski midagi väga voolavat, ebastabiilset ja tabamatut, mis muutub iga kord, kui seda rakendame.⁵ Liiati on need kolm lahutamatult üksteisega seotud ning kuivõrd nii mälu (NB! mitte mälestuste!), alateadvuse kui religioossuse aluseks on siiski instinktiivsed mustrid, mis toodavad arhetüüpsed kujutisi, mille kaudu iseendale ja teistele oma maailmataju selgitame, ei maksa siiski imestada, et mälestustesse ja unenägudesse süüvimisel lähevad n-ö traadid risti ning välja kukuvad kultuuri­spetsiifilised kujundid ja allegooriad.

Unenäolisust on kogus aga õige palju. Lisaks tekstidele, mille juurde otsesõnu on märgitud, et nood on unes nähtud, on ka hulk luuletusi, mille tekst unenäolisusele viitab, nt „Seda unenägu olen ma / üle-ja-üle-vaadanud / vähemasti korda viiskend“ (lk 75) või „Kõik magab, kõik magavad. / Kõikvõimsad rändtirtsud koguni, / koos koguka Bätmäniga laes, / Bondi Džeimsiga jahtunud laval“ (lk 86), samuti pilt lk 41, päälkirjastatud „Me vaatame sama und“. Marta Talvet on „Minu riiki“ arvustades tõstnud esile teose multimodaalsust ning tekstide mitmiktajulisust.⁶ Selle väitega tuleb nõus olla, ent võiks astuda ka sammu edasi ning rõhutada, et mitmiktajulisusega ei kaasne lihtsalt „kujutlusvõime rännak“ ning küsimus pole „dialoogis erinevate kogemisviiside vahel“, kus „läbitunnetatud visuaalsus seguneb narratiivide ja keelemustritega“, vaid tegu on normaalse mäletamisprotsessi peegeldusega, milles põimuvad normaalse viiemeelse inimese loomulikud tajud. Just nagu Prousti kuulsas Madeleine’i koogikeste episoodis käivitas maitsemeel tahtmatu mälu, millest tõusid esile teiste meelte kaudu kodeeritud mälestused, toimib igasugune mäletamis- ja meenutamisprotsess. Infot ei salvestata kunagi kontekstita, vaid alati koos konkreetset stiimulit ümbritsenud asjaoludega. Ainuüksi leegi nägemine võib end põletanus tekitada füüsilist ebamugavust, sõna kuulmine tekitab visuaalse kujutluspildi, laulu päälkirja nägemine võib aga pääs viisi kummitama panna. Mäletamine ja meenutamine on juba vaikimisi multimodaalne.

„Minu riigi“ luuletustest suur osa on kõige lihtsamal tasandil jutustavad, isegi kui neis esineb midagi fantastilist või muinasjutulist. Harilikult räägivad need siiski lugusid, millest osa võiks pidada sõnasõnalisteks, osa kujundeist koosnevateks allegooriateks. Argisemate tekstide temaatika ulatub hommikukohvist („Hommikul endiselt, / häbenemata traditsiooni, / klaasitäis verd, / siiski ka presskannukohvi, / tantra nüüd juba toortoiduna, / moodsa maailmatunnetuse / sümbol sinna kõrvale: / keedetud lamemuna, / maksmata e-arved“, lk 44) metsamajanduse kriitikani („Kes on võtnud langetada metsa, / ei tohi kohkuda mutta sõidetud / linnupesadest, oravapoegadest. // See võiks suisa suitsupausi rikkuda, / amps mehist vorstivõileiba / jääks suhu ringlema, ei läheks alla“, lk 59), allegoorilisi on juba keerukam positsioneerida.

Aga olgu jutuaineks fantastilisus või argipäeva igav kainus, tõsi on seegi, et teose 35 tekstist 19 on jutustused minevikust või puudutavad mingil viisil mälestuste maailma. Need mainingud on paiguti väga napid (nt „mina kiivas kirjavahemärgina, / mis kriipsutatud läbi ammu / emakeeleõpetaja karmi käega“, lk 38), teisal aga pikad narratiivid (nt luuletus „Kihvas suvi“, lk 29). Mäletamisele viitavaid üksikfraasegi võib leida õige palju: „ma ei mäleta“, „mäletad?“, „sa ei mäleta!“, „mälupildid kõigest eelnevast“, „mäletad ju“, „ma mäletan teda“, „kõik meeles“, „mälupildid meeles“. Lisaks nii mõnigi minevikku vaatav pilt, iseäranis need, mis Toomemäge kujutavad. Lühidalt, mälu ja mälestused elavad „Minu riigis“ iseseisvat elu ning ei ületa seejuures füüsilist maailma mitte vaid olemuslikult (olles mittemateriaalsed, eeterlikud objektid), vaid irduvad tegelikkusest ka sisuliselt, andes seeläbi tekstidele õhulisust ning muinasjutulisust. Viimane on mälestustele muuseas väga omane – leebelt muinasjutulikustunud mälestustest saavad kalamehejutud, rängemast filtrist läbi surutust aga legendid. Kui mälestusi aga unenägudega segiläbi käsitleda, tekibki terve omaette maailm, kus kehtivad täiesti teised säädused. Raamatukaanel kujutatud tegelastki pole ilmselt mõtet vaadata pelgalt „peata rüütlina, kelle aju veereb mööda „Minu riigi“ oma linnriiki“, nagu on oma arvustuses sedastanud Anneli Leinpere.⁷ Raamatus sees on selle pildi allkirjaks „Kunstniku autoportree Noore Jumalana“ (lk 97). Põrandal veerev aju võib sama hästi seega sümboliseerida autori meelt, mis toimetab mujal, kui vaid luust ja lihast skafandrisse aheldatuna.

Lõpetuseks veel ääremärkusi sümboolika kohta. Eelnevalt mainitud piiblimotiive ja religioonile osutavat mahub „Minu riiki“ lisaks päälkirjale teisigi. Piltidel lk 25 ja 89 viidatakse esmalt ülikooli muuseumi ja siis Toomemäe kaudu toomkiriku varemetele, kuigi kummalgi puhul pole visuaalne sarnasus märkimisväärne. Loomulikult on kirik, lihtsalt kirik, arhitektuuriteos, hoone ning ei tähenda iseenesest veel suuremat midagi. Ent mõlemal puhul on kirikusse paigutatud ka kala, mis on varakristlikust ajast saati olnud Jeesuse Kristuse üks sümboleid. Illustratsioonil lk 81 on kujutatud taevasse kõrguvat mäge ning pildiallkirjas „Mõtlesin õhtul selle lepingu üle vaadata, aga mõte läks rändama“ on esile tõstetud just sõnapaar „selle lepingu“. Sai ju aga Mooseski Iisraeli rahvale kümme käsku just Siinai mäel.⁸ Ka värsiread „Madu, tal olid siis veel jalad / tõi Sulle poest siidri asemel õunu“ (lk 43) on samm edasi hästi tuntud madu + õun motiivist ning osutab ka sellele, et Eedeni aia madu kaotas oma jalad alles pärast Eeva ahvatlemist.⁹ Kui jätta kõrvale kaks väljajuhatavat unenägu, mis kirja pandud proosavormis, on raamatus ülepää ka 33 (Kristuse iga!) luuletust, millest viimane kannab päälkirja „Sinu Riik“.¹⁰ Ja olgu nimetatud näidetega nagu on, hoolikas lehitseja leiab raamatu viimaselt, mustalt leheküljelt veel ka fraasi „Pärast mind tulgu või Usk, Lootus ja Armastus“.¹¹ Kui tahes juhuslik, tahtmatu või alateadlik see ka pole, säärases motiivikompleksis midagi „Minu riigile“ iseloomulikku siiski on.

1 Täpne tsitaat on küll Jh 18:36: „Jeesus vastas: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast.““

2 Viitan 2009. aastal Künnapi osalusel ilmunud lauamängule „Mees, kes teadis ussisõnu“, millele andsid ühtviisi hukkamõistva hinnangu nii marukonservatiivina tuntud Varro Vooglaid („Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)“, Delfi 17. XI 2009) kui ka meie päävoolukristluse liberaalset tiiba esindav Tauno Toompuu („Papile tappa anda ja kirik põlema?“, Virumaa Teataja 31. X 2009).

3 Vastab Asko Künnap. – Sirp 22. II 2008.

4 „„Kõik, kes reklaami või turundusega tegelevad, teavad, et mingis mõttes on see porno,“ selgitab ta. „Aga kas ta peab olema just idasaksa hardcore? Võib-olla nagu maitsekas erootiline film?“ Mingil juhul ei reklaami Künnap narkootikume, parteisid, religiooni ega kasiinosid.“ Vt Ardo Kaljuvee, Asko Künnap: luuleta, aga ära valeta! – Eesti Päevaleht 8. IX 2007.

5 Vt ka discovermagazine.com/mind/why-we-cant-trust-our-memories

6 Marta Talvet, Keelemängud, meelemängud. – Looming 2021, nr 8.

7 Anneli Leinpere, Asko Künnapi luulekogus „Minu riik“ on tunda üleminekuaega ja -iga. – ERRi kultuuriportaal 28. IV 2021. https://kultuur.err.ee/1608193831/arvustus-asko-kunnapi-luulekogus-minu-riik-on-tunda-uleminekuaega-ja-iga

8 Vt 2Ms 19–20.

9 1Ms 3:14. „Siis Issand Jumal ütles maole: „Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!““

10 Viimase luuletuse tähtsust rõhutab veelgi eelviimane luuletus „Üks lehekülg lõpuni“.

11 Vt 1Kr 13:13. „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“