Teeb nalja nii, et jube hakkab

JÜRGEN ROOSTE

Dekadentlik Amor Trio 1972. Valdur Vahi foto plaadi bukletist. Juhan Viiding ilmus just uuesti, kogunisti viiel CD-l. Seda on juba küllalt, ent siiski on kuidagi kahju, et juurde ei libistatud DVDd ta teleesinemistega, tolle trammisaatega näiteks. Ühtpidi on see ilmumine muidugi sirutus uue publiku poole, nagu ka esitlusel selgesti näha oli ? uus boheemlasvaim on tema mõõdetud sammudega valmis taas kaasa astuma. Vahepeal muideks polnud; olid lihtsalt teised ajad ja võitlused, teistsugused sammud. Ma ei ütle, et halvemad.

Teisalt on kogumik ka nostalgiline retk, kild olnust: luulelugemise tagaplaanil müriseb vahepeal nõuka-aegseid autosid, publik köhib ja naerab kaheksakümnendate häälega (võiks pea vanduda!), meelelaad ja paigad ja inimesed on omaaegsed. Uue aja eskapistidele kindlasti lähedasemad kui me oma lärmakad ja tühipäised kaasaegsed. Olen ma nüüd ebaõiglane?

Nõndaks ei ole nonde plaatide ilmumine ka üksnes kultuurisündmus, päevalehtedes ei peidetud Viidingut kultuurikülgedele, vaid tõsteti esile ? tuliste teemade juurde. Eesti Päevalehes maalis lõbusast peiarist portree Andrus Kivirähk, kes seisab mõjusa naljamehe ja loomuliku luuletaja ikoonistamise ja arhiveerimise vastu. Postimehes kirjutas Mati Sirkel siiralt ja tulihingeliselt Poeedist ja valusatest asjadest, mis tema luulega kontrasti sattudes eriti valusad võivad paista. Ja eks neil olnud mõlemal omajagu õigus.

Esitlusel ütles üks tuhandete (täpsemini vist saja seitsmekümne tuhande) lemmik mulle fuajees (ega kõik soovijad päris saali mahtunudki), et talle meeldibki Viidingut rohkem kuulata, et see haagib meeleolult kuidagi paremini, et uuesti lugeda praegu ei jaksaks, ei viitsiks. Kuigi loodetavasti ei asetu see plaadikogu lihtsalt kuulamisraamatute veidi liialt kaubandusliku olemisega rivvi. Need asjad olid ikkagi olemas enne, uus ilmutamine on mõneti päästmine, masina meelevallast vabastamine: tolmukorra alt uuele seadeldisele ümber kopeerimine. Ja kunagi asendab nood CDd muidugi mingi uus meedium ja kui siis veel selges eesti keeles kõneldakse, saab ikkagi Viidingut kuulata. Mida nood, kel vinüülplaadimängija viimased kümmekond aastat tõrkunud on, vahepeal teha ei saanud.

Ma justkui mäletan neid asju, lindistusi, kuigi samas ei mäleta, et Viidingu plaat meil kodus oleks olnud või Amor Trio mujal mänginud kui raadios. Samas olen ma seda kõike kuskil kuulnud? Pea kõike.

Esimene plaat, Jüri Üdi ?Valik luuletusi. Eesti noort luulet? (1975) sisaldab seda varast absurdihõngust ja mässumeelset tipptekstivalimikku, mis omal ajal muutis paljude mõtlemist luulest, eesti luulest kui sellisest. Viidingu laadi matkitakse tänini, edutult. Tänamatu tegevus, tehnika poolest, iroonialt ja mõtlemiskiiruselt ses vallas võib teda õnnestunult matkida ehk mõnes tekstis, aga kõik, kes korra-paar originaali lugenud/kuulnud, tunnevad selle kohe ära.

Teine plaat, Juhan Viidingu ?3.12.1984? jätkab veidi hilisemate tekstidega ning koos Tõnis Rätsepaga klaveril arendab seda liini, mida Elo Viiding oma saatesõnas nimetab ?intellektuaalseks kabareeks?. Olgu nii! Lõbus ja lohakas, kriipiv ja kurb laulumaneer ja mõnuga kaasa tinksuv klaver? Tõnis Rätsep on muide üks väheseid, kes minu teada midagi säärast ka praegu teha üritab: nüüd koos noorte neidude, nende selgete kõlavate häältega.

Kolmas plaat ?Öötöö? (1989) ongi tolle kabaree edasiarendus, ekstaatilisem, metsikum, Viidingu julge hullumeelsuse diktaadi all kulgev skisofreeniline pidu sus eneses. See on hoopis midagi muud, kui kunagine Amor Trio (lisaks kahele eespool mainitule oli pundis ju teadupoolest ka Lembit Ulfsak), kelle lood on talletatud (lõpuks ometi!) neljandal CD-l.

Nood 1930ndate ja 1940ndate lööklaulud ?Su parfüümist olen joobunud?, ?Öö kuupaistel Honolulus?, ?Marta? jne. on tegelikult kantud tugevast dekadentsivaimust, väikekodanlikust restoranielufiilingust ja vanade filmide romantikast. Aga ärgem unustagem absurdiriiki, kus tegevustik aset leiab. Sel hetkel ja sääl (siin) oli dekadents arvatavasti lähim samm avangardile. Ses kõiges on palju huumorit ja irooniat.

Tõsise näoga tehtud huumor on mõneti Viidingu trademark, ta ei kipu naerukohti ette naerma. Tänapäeval on lood teised. Kivirähk ja Kall, pealtnäha tõsise, vahel isegi sünge olemisega huumorimehed, näitavad tihti (eriti teles) küüniliselt näpuga sellele kohale, kus naerma peab. Ja rahvas naerab ? ja kuskil sisimas saavad autorid selle üle muiata. Viiding, mul on tunne, muigas, kui ei saadud aru, kus jookseb nalja ja tõeluse, nalja ja valu piir, kuidas ta need asjad piirituina kokku sulatas. Teeb nalja, nii et hakkab jube. Ma ütleks, et heas mõttes jube, kui see midagi tähendada võiks.

Viimane plaat ?Avatud laul? kannab endal lindistusi Eesti Raadio arhiivist. See sisaldab ka seni trükis ilmumata (ometi nii tuttavlikke) tekste ning näitab Viidingut hetkiti lööva show-koomikuna, sellise vaba maailma väärilise irooniku ja oskusliku pilaja-matkijana, rahva naerutajana. Siin on nii- ja naasuguseid tekste, ehtviidinglikku lugemist, seda häält, mille vist tõesti alati ära tunneb. Päädib kõik Samuel Becketti monoloogis.

Enne toda plaadikogu sain kodus makilt kuulata vaid üht millalgi Jaak Johansoni (eks tema ole ka üks neist, kes seisavad selle kogu taga) kingitud linti, millel Viiding Kloostri Aidas luges ja laulis. Uue aja Eestis, Kloostri Aidas! Ei ole neid enam kumbagi, ei Juhan Viidingut ega Aita. Kuigi mõnes mõttes, aga ainult mõnes, läks Juhan Viidingul muidugi paremini. Ait on nüüd üle poleeritud, maha pestud, Viidingu lugemist CD-ketta läige millekski hoopis muuks ei muuda.