Teiste elu

Jaan Krossi vangilaagrite ja Siberi kirjavahetuse keskmes on tulevane kirjanik ja kõik talle tollases elus olulised naised.

LAURI MÄLKSOO

Nagu teame juba Jaak Joala lauldud „Kuulsuse ahelatest“, on kuulsusel oma hind, kusjuures osa sellest tuleb mõnikord maksta tagantjärele, s.t siis, kui inimest ennast enam pole. Nii tunneb järelilm huvi ka oma kangelaste tekstide ja suhete vastu, mis olid läbinisti privaatsed ja intiimsed ning mille hilisemat väljapanemist ilmarahvale asjaosalised eluajal kuidagi aimata ei osanud. Õnneks või kahjuks ei osanud, sest vastasel korral oleksid nad jätnud osa asju kirjutamata või öelnud teistmoodi, ennast tsenseerides. Rahvuskangelast Jaan Krossi kirjade kirjutamise ajal veel polegi: on vaid nõukogudevastase tegevuse eest Siberisse asumisele saadetud noor juuraharidusega mees, kes loodab kõigepealt ellu jääda ja edaspidi siiski leida oma koha elus. Siberis hakkavad Jaanil üha enam välja kujunema kirjanduslikud ambitsioonid ja tema kirjad on kohati ka selle ambitsiooni manifestatsioon.

Konkreetses ajas konkreetsele inimesele kirjutatud erakirjades on mingit teistmoodi siirust, mida hiljem konstrueeritud mälestustes sellisel kujul alati enam pole. Kui inimene juba takkajärele teab, mis edasi juhtus, kuidas tema elu on läinud, püüab ta oma tegevust kas või alateadlikult põhjendada ning õigustada, teadlikuna oma kätte võidetud positsioonist ja tähtsusest. Mälu on paratamatult selektiivne ja tee triumfini live’is siksaklikum kui tagantjärele paistab. Ka selle kirjade raamatu puhul intrigeerib, kas kirjades peegelduv elu ja suhted on niisugused, nagu Jaan Kross neid tagantjärele mäletas või mäletada tahtis ja nagu need on leidnud väljundi eelkõige tema elu lõpus ilmunud kaheosalises mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“. Tagantjärele võib Krossi kirjade pinnalt öelda, et suures plaanis vastavad muidugi, kuid juurde on tulnud mitmeid uusi värve ja nüansse.

Kõnealune kirjade kogumik on eelkõige suhtedraama, Jaan Krossi (1920–2007) ja tema esimese abikaasa Helga Pedusaare (1920–2002) armastuse ja suhte koostlagunemise lugu. Jaan Kross ja Helga Pedusaar abiellusid 1940. aastal, kuid 1946. aasta alguses vahistati Jaan väidetava nõukogudevastase tegevuse eest. Pärast mõnda aega Tallinnas Patarei vanglas istumist saadeti ta edasi Venemaa kinnipidamiskohtadesse ning lõpuks Siberisse asumisele. Stalinlike repressioonide ajal 1949. aastal pidi Helga Kross abielu Jaaniga formaalselt lahutama, et ta poleks enam rahva­vaenlase naine ja saaks ülikoolis edasi õppida. Ta võttis tagasi ka oma neiu­põlvenime Pedusaar, ent sisuliselt kestab Jaani ja Helga suhe edasi – just kirjades – ja pingsalt oodatakse taaskohtumist. Seda aga lõpuks ikkagi ära oodata ei jõuta, sest aastatepikkune lahusolek viib paratamatult teineteisest kaugenemise ja võõrandumiseni. Jaan näib ootavat, et Helga tuleks tema juurde Siberisse elama, aga ei oska (või taha?) selle kohta õigeaegselt ja üheselt mõistetavalt küsida. Kui Jaan Kross 1954. aastal Siberist Eestisse koju tagasi jõuab, on tema kõrval juba teine, Siberi asumiselt leitud Helga – Helga Roos. Nende sügavalt isiklike sündmuste pelgamine, aimamine ja lõpuks teineteisele tunnistamine on nende kaante vahele kogutud kirjade inimlikult kõige kaasahaaravam ja sügavam osa.

Äsja ilmunud raamat on peaaegu tuhat lehekülge paks, mistõttu võib selle lugemine kohati ka natuke väsitada – detaile on hästi palju. Kogumikus domineerivad Jaani kirjad tema esimesele abikaasale Helga Pedusaarele; kahjuks pole samas mahus säilinud Helga kirjad Jaanile. Kogumikust leiab ka Jaani kirjavahetuse oma ema Paulinega, kuid see pole lõppkokkuvõttes siiski ehk nii huvitav kui Jaani kirjavahetus Helgaga – võib-olla seetõttu, et Jaani igatsus Helga järele oli arusaadavalt ikkagi suurem kui ema järele. Huvitav on aga see, kuidas Jaani ema poja käekäigule ja armuõnnele ning selle teel seisvatele raskustele kaasa elab ja pojale suhtenõu annab (ema kiri lk 349–351 on selles osas suisa pärl). Raamatu teises pooles lisandub ka teise Helga kirjavahetus Jaani emaga. Käesoleva paksu köite näol on seega tegemist koondmaterjaliga, mille keskmes on tulevane kirjanik ja kõik talle tollases elus olulised naised, sh paaris episoodis ka juba romaanist „Mesmeri ring“ tuntud Krossi sõpruskonna femme fatale Riina Laagus ehk siis pärisnimega Tiiu Oinas.

Raamatu koostaja Eerik-Niiles Kross, Jaani poeg tema kolmandast abielust Ellen Niiduga, on teinud ära väga suure töö, mis on paljuski olnud ka detektiivi­töö erinevate lahtiste otste kokkuviimisel, arhiivimaterjalide leidmisel jne. Kirjavahetus on varustatud Eerik-Niiles Krossi sisukate kommentaaridega, milleta oleks materjali jälgimine asjasse pühendamatutele keeruline ja kohati võimatu. Raamatule annab palju elustavat juurde ka rikkalik fotovalik. Näiteks Krossi jt elektriseerinud Tiiu Oina sarmi kohta räägib tema raamatus trükitud üks pilt arvatavasti rohkem kui tuhat sõna. Muuhulgas oli just Tiiu see, kes ütles Jaanile sõnakalt, et armastada võib Jaani küll, aga abielluda temaga võivat vaid edevusest (lk 305).

Raamatust saab mõndagi huvitavat teada ka teiste meie kultuuriloos oluliste inimeste, näiteks Ain Kaalepi kohta, sh kohati ka klatšimaigulist. Näiteks said nii Jaan Krossist kui ka Enn Sarvest Eesti iseseisvuse taastamise järel Eesti Üliõpilaste Seltsi au­vilistlased (ja neist üheskoos on raamatus kena fotogi), kuid vähemalt Helga Pedusaar süüdistas Jaani kinni­kukkumises just Enn Sarve liigset suupruukimist ülekuulamisel (Helga Jaanile 1952. aastal, lk 614: „Sinu sõbrad vedasid Su sisse“). Mõnes üksikasjas tuleb hästi välja ka erinevus, kas kirjutatakse lähedasimale usaldusisikule või asju kirjandusena serveerides kogu ilmarahvale. Nii kirjutab Jaan 1988. aastal novellis Ennu naise Karini prototüübi kohta tunnustavalt, et tal oli „lihtsalt erakordne oskus märgata maailma naljakaks nihutamise võimalusi seal, kus teised neid ei hoomanud“. 1947. aasta Jaani kirjas Pedusaartele on aga Karin veel „igavene latadvorski“ ja Jaan eeldab, et näiteks abielunaisena Karin „võiks varsti käia kohutavalt närvidele“ (lk 213-214).

Sundasunik Jaan Kross 1953. aastal Abani järves.

Erakogu

Kirjavahetuse alguses on muljed Tartu seltskonna- ja kooselust veel värsked ja Jaan saadab mh luulevormis tervisi oma sõpruskonnale, „trahteristika kateedrile“. Lööb välja nooruse uljus ja mängulust, näiteks kui Jaan kirjutab Helgale juristist sõbra ja seltsivenna Hillar Randalu kohta: „Tema pea on ikkagi mõnevõrra väärt, kuigi ma arvan, et tema laiskus pistab selle perse“ (lk 178). Hiljem on aga Siber ja pikk eemalolek oma töö teinud: kuna mitmetel Tartu sõpradel on vahepeal lapsed sündinud, on kujunenud juba teatud distants ning sellist vahedat nalja enam üksteise aadressil tegema ei kiputa.

Vahemärkusena ütlen, et selle kõrval, kuidas Jaan matab Siberis maha oma karjääri õigusteadlasena (Helga Jaanile 10. III 1952, lk 614: „Sinu (juura-)stuudium oli fiasko – arstina näiteks oleks Sul vist kergem“), läks mulle Helga loo juures korda ka see, et mu enda vanaema, 1927. aastal sündinud Astrid Pommer lõpetas Helgaga samal 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli saksa filoloogina. Nii nagu Eestisse jäänud Helga pidi taotlema abielulahutust Jaaniga, pidi ka minu vanaema Astridi pere 1949. aastal oma 1944. aasta septembris Rootsi pagenud isa, juristi (ja samuti EÜSi mehe) August Lepsi Eestis ametlikult surnuks kuulutada laskma. Need olid hirmsad ajad ja võib-olla ainsad, kes neist igasuguseid moraalseid kompromisse tegemata välja tulid, olid – paradoksaalselt – venelaste kuulide all langenud Eesti metsavennad.

Nüüd tagasi raamatu juurde. Nagu öeldud, on raamatu keskseks teljeks Jaan Krossi ja Helga Pedusaare suhte dünaamika. Vana kooli mehena on Jaan oma (formaalselt) eksabikaasaga kohati mõneti patroneeriv, näiteks tunnustades Helgat selle eest, et viimase kirjades on „toredat väikest följetonifilosoofiat“ (lk 324, päris filosoof oli siis vist muidugi ikka Jaan ise). Kirjasuhtes on mõistetavatel põhjustel üksjagu armukadedust ja selle kompimist, ega teisel poolel vahepeal kedagi teist pole tekkinud ehk nagu armastajate kirjades realistlikult nenditakse: Kunst ist Kunst und Fleisch ist Fleisch. Jaan ise kinnitab Helgale pikalt, et on oma erootikavajaduse üksnes mõtlemisse kanaliseerinud (lk 368), samuti eitab ta suhet Alma Vaarmaniga, kellega ta on küll hakanud ühe katuse all elama (lk 522). Ühel hetkel jääb aga peaaegu mulje, et Jaan otsiks pigem justkui ettekäändeid, miks Helga ei peakski Jaanile Siberisse külla või tema juurde elama sõitma („Aga eks Sa ise tea“ ei ole just sõnad, millega armastatud naist veenda Rubicot ületama, lk 491). Alles 1952. aasta aprillis esitab Jaan Helgale sisuliselt ultimaatumi küsimusega: „Niisiis: kas Sa asud siia minu juurde või mitte? Kui asud, siis millal? Mitte konditsionaalselt, vaid ajaliselt“ (lk 655). Ühest vastust sellele ultimaatumile ei tule ja edasine on juba ajalugu.

Kirjadest on kenasti näha, kuidas Jaan Kross töötas Siberis oma (alles 2020. aastal postuumselt avaldatud) värssromaani „Tiit Pagu“ kallal. Jaanile ei meeldinud üldse Helga leige reaktsioon tema värssromaanile (lk 506, 17. IX 1951). Jääb tõsiasjaks, et olles 1946. aastal vangistatud Eesti Vabariigi taastamise heaks töötamise eest (ajalugu illustreerib suurepäraselt Eerik-Niiles Krossi eessõna), tegi Jaan Kross Siberis asumisel värssromaani „Tiit Pagu“ kallal töötades kommunistide kehtestatud klassiteadlikkuse positsioonidelt sammu patukahetsuse suunas. Sellel õõvastaval aastakümnel mahtusid Jaani ellu mõlemad: tegevus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee heaks ja Eesti Vabariigi taastamise nimel, aga ka (kaudselt) n-ö enesekriitiline „Tiit Pagu“.

Tuntud saksa mängufilmis „Teiste elu“ (Florian Henckel von Donnersmarck, „Das Leben der Anderen“, 2006) tegutsevad kultuuriinimesed Saksa DV totalitaarses jälitamisühiskonnas. Kõik nad on ühel või teisel kujul ohvrid, isegi kui neid sunnitakse üksteise vastu tunnistama või muid sigadusi tegema. Mänguruum on piiratud ja ahtamgi, kui asjaosalised ise tajuvad. Seepärast on Jaani ja Helga suhe Jaani Siberi-aastatel üks pidev vastu tuult ülesmäkke rühkimine. Lugejatena me teame, millega see kõik lõpeb, ja ometigi on Jaani ning Helga suhtes palju emotsionaalselt ja intellektuaalselt ilusat, nii et lugeja hakkab sellele vist küll paratamatult kaasa elama kui melodramaatilisele ja traagilisele armastusloole. Tahaks ehk isegi, nii nagu juhtumisi inimlikkuse säilitanud Stasi pealtkuulaja filmis „Teiste elu“, kuidagi sekkuda asjaosaliste kasuks ja neile kas või mingit nõu anda (Jaani ema seda ka tegi, et tee nii ja ära tee naa). See ei ole aga võimalik ja vaevalt n-ö jumalik sekkumine tol ajal tulemuslik oleks olnud. Ikkagi jääb hinge kahjutunne ja igaveseks vastuseta küsimus, kuidas oleks kulgenud nende elu ja läinud suhted vabaduse tingimustes ning totalitarismita.