Tere tulemast luule-Kumusse!

Kaur Riismaa luulevalimikus „Aknad avanevad taevasse“ võistlevad mosaiiksed tekstid tugeva tervikkujundusega – kord jääb peale yks, kord teine.

REIJO ROOS

Öeldakse, et raamatu yle ei tohiks otsustada kaane järgi. Või ka vastupidi: esikaas ennustab raamatu sisu. Kumba pidi tahes, raamatukaanel on lugema hakkamisel suur osa ja kujunduse mõjust mööda ei pääse.

Kaur Riismaa „Aknad avanevad taevasse“ ei näe välja nagu traditsiooniline luulekogu, mis on umbes A5-formaadi suurune ja kasutatakse katmata ehk krobelist paberit ning seriifidega kirjatyypi. Sellist traditsioonilisust Riismaa teos ei paku – lugejale vaatab vastu must läikiv raamatukaas, millel on neli põhivärvides plärtsakat ja nende keskel valge pealkiri robustlihtsas kirjatyybis. Meenub titena igavusest sirvitud Seppo Rihlama „Värioppi“, paks kõrgkoolide värviteooriaõpik. Lisaks lõi mu peas korra vaikselt kelluke: „Lasteraamat, eks?“

Kujundusel on raamatu lahtimuukimisel keskne roll – autor annab sellega lugejale võtme, millega suunab lugeja just selle ukse juurde, kustkaudu tahab, et too raamatule lähenema hakkaks. Muidugi on sisu esmatähtis, selle najal kogu kirjanduse kaadervärk pysti seisabki, aga ka ilu loeb. Ruudukujuline „Aknad avanevad taevasse“ on yles ehitatud nagu paks kunstinäituse kataloog. Sisukorra asemel laiub fiktsionaalse kunstihoone kolmekorruseline sisujuht, kus on kunstiteoste asemel nummerdatud luuletused, järjekorra­number toimib yhtlasi ka lehekyljenumbrina. Läbiv kunstinäituse visuaal on hästi teostatud ja usutav, Riismaa on kusjuures selle kõik ise teinud – kujundanud, kyljendanud ja illustreerinud – ja väärib vähemalt tagasihoidlikku aplausi.

Riismaa esitab raamatu esimeses kolmandikus peamiselt oma tõlgitud luuletusi eri autoritelt aastatuhandete tagustest aegadest. Nende seas on näiteks Arkaadia poetessi Anyte loomingut, mis on kirjutatud III saj eKr, kui ka tundmatute autorite puutahvlitele kirjutatud tekste, õigemini kirjeid, mis on kirjutatud I–III saj pKr praegusel Põhja-Inglismaal ja avastati alles 1970ndatel. Viimased on vägagi elulähedased – tahvlite seas leidub poenimekiri, kus muu hulgas palutakse osta „sada õuna kui suudad ilusaid leida / sada või kakssada muna / kui neid seal soodsalt osta saab“.

Tõlkehilpeid on ka teistelt autoritelt, näiteks Jorge Luis Borgeselt, Hilda Doolittle’ilt, Blaise Cendrarsilt ja teistelt. Raamatu tõlkeid koondavas osas, õigemini tõlkeluule korrusel hakkas kunstinäituse temaatika tõeline põhjus end vaikselt avaldama – Riismaa on samade kaante vahele pannud mitme aasta jooksul enda lõbuks või eri projektide tarvis kirjutatud eriilmelised tekstid. Yhist nimetajat peale tõlkija isiku otseselt ei avaldugi. Lugesin neid tõlkeid nagu masin, mis teadvustas, täheldas ja tuvastas, et tõepoolest oli tegemist mingisugust tähendust omava tekstiga, aga midagi kohale ei jõudnud. Mitte et tõlked ei oleks kõnetanud, ei, aegade­ylene ymberpanekutöö oli tehtud meisterlikult. Asi oli hoopiski selles, et olin oodanud Riismaa enda häält. Lugejal minus voolas ila isiklikkuse järele, räiguse ja tänapäevasuse järele ning selles valguses jätsid mitmekihilised tõlked mulle petetud tunde. Jah, ka tõlkevalikut uurides saab nii nende autorite kui ka tõlkija kohta yht-teist ehk välja kaevata, aga pigem mõjus see osa teosest kui teraapiasessioon bussijuhiga, kes räägib ilmast ja teel lõhkenud karburaatorist, aga mitte sellest, mida terapeut tahab, et ta räägiks. Terapeut istub lollilt, valge paberileht ees, kuhu ta peaks ristikesi tõmbama ja märkmeid tegema, aga jutuajamise lõpuks jääb paber tyhjaks.

Pole hullu! Raamat jätkub ja Riismaa avab ennast. Ja muidugi, lugejale, kes naudib kvaliteetseid tõlkeid, võib nyyd tunduda, et teos läheb liiga isiklikuks kätte, võib-olla ka liiga peavoolulikuks. Kuristik antiikaja luule, mille eluiga on mõni tuhat aastat, ja praeguse luule vahel, mille raamatukõlblikuks käärimiseks piisab mõnest kuust, on tohutu. Lugejad hyppavad yle, mõni jõuab kohale, mõni mitte.

Kuristiku teisel kaldal ootav algupärane luule on teemade poolest samuti veidi mosaiiklik, kuid yksiktekstina pakub palju. Kaur Riismaa enda tehtud mustvalged dramaatilised fotod galeriimiljöödest seovad raamatu tabavalt tervikuks. Niisamuti mõjuvad ka tekstid astronoomiast ja fotograafiast terviklikena. Riismaa otsib öisest tähistaevast Orioni vööd ja sellest allpool asuvaid udusid nii nagu „sinugi vööst allpool on sinu udud, / kus sünnivad tähed ja juba liigutab meie poeg“. Isaks olemine ja enne veel isaks saamine on justkui nähtamatu kelk, millele lugeja umbes poole teose peal tõmmatakse ning millel siis kuni lõpuni koos liueldakse. Poeg on tulemas ja yhel hetkel ongi ta juba siiapoole jõudnud, märkamatult. Ehitatakse maja, aknad saavad valmis, kuigi need „pole just suured“, „pardid koerad kassid kastekann / ja aina lekkiv saunakraan“ ning muud argiasjad võtavad yle ja võimust. Selles valguses võib Riismaa luulekogu vaadata ka perekonnaalbumina. Läbi luuletuste kumab korraga pisikeseootus ja igatsus lapse kasvatamise argipäeva järele, aga ka koolis või mujal õpitu, et ennekõike sina ise, siis sinu kallim ja alles siis sinu laps.

Need pereliikmed aga, vanemad ja vanavanemad, kes ikka lahkuvad, lahkuvad kuidagi nii totaalselt ja lõplikult. Meel ei suuda hallata, et yks inimene sureb yhe korra ja ongi kõik. „Vanaema hõljus minu ümber, mina olin alasti / nagu alguses, kolmkümmend kuus aastat tagasi“. Kõige lähemale võib lahkunud lähedase tuua ninna sööbinud lõhna taasilmumine – „…meist möödub vihmavarju kokku voltiv naine: / seesama lõhn. Siis. Ei. Jah“. Aja taktimõõt soikub ja hetkeks on tunne, et aeg istub nagu lõoke peopesa peal. Sama tunne valdab lugejat ka raamatu viimase lehekylje keeramisel.

Lugedes jäi mul nii mitmeski kohas kipitama, et see teos oleks mõjunud mõnes ajahambale vastu pidanud seriifidega kirjatyybis kättesaadavamalt ja usutavamalt. „Aknad avanevad taevasse“ jätab, nagu ehk plaanis oligi, näituse­kataloogi mulje, aga see vähendab teose väärtust. Samal ajal ei tule meelde, millal viimati sattus kätte niivõrd originaalse ja tervikliku ylesehitusega teos, mis keskmise luulekogu kujundusreegleid selgelt nygib ja laiendab. Ja sellepärast jääb Kaur Riismaa raamat pikemaks ajaks meelde mõlkuma. 2022. aasta kauneimate raamatute selgumise eel ongi hea meeles pidada raamatute kujundajaid ja kyljendajaid, kelle panus kirjandusse ja mõju lugemiselamustele kipub vahel tagaplaanile jääma.