Tõhus festival tulekul

„HeadRead“ püüab pakkuda võimalikult mitmekesist kirjanduspilti, üritusi tuleb aasta ringi.

PILLE-RIIN LARM

27.–31. maini leiab Tallinnas juba kuuendat korda aset kirjandusfestival „HeadRead“. Festivali korraldustoimkonna liige Krista Kaer räägib sellest, mida on tänavu oodata.

Tundub, et „HeadRead“ on nüüdseks hästi n-ö sisse töötatud, publik ja esinejad on selle omaks võtnud. Muutusteks ei ole justkui põhjust. Sellegipoolest küsin, kas tänavune festival erineb eelmistest või kas kavatsete edaspidi midagi muuta – näiteks teema ja patrooni valimine, aktiivsem publiku kaasamine, laienemine teistesse linnadesse vms? Ma ei taha muidugi öelda, et festival peaks „Prima vista’t“ kopeerima hakkama.

Krista Kaer: Mingeid suuri muutusi pole meil ette näha. Publikut kaasame töötubades, ilma patroonita oleme seni kenasti hakkama saanud ja loodetavasti saame ka edaspidi. Festivali toimumiskohtadest piisab meile ka ja teistesse linnadesse laieneda pole kavas. Teemaks on ikka kirjandus ja lugude jutustamine. Me ei püüa suruda festivali ühegi kindla teema raamidesse, vaid pigem üritame pakkuda võimalikult mitmekesist kirjanduspilti. Tõsi küll, väikesi muutusi või täiendusi tuleb ikka ette. Nii näiteks on sel aastal festivali ajal Tallinnas peale väliskirjastajate ka viie suure välismaise väljaande kirjanduskriitikud. Ja tõenäoliselt tuleb aasta ringi „HeadReadi“ egiidi all rohkem kirjandusüritusi kui seni.

Kui palju on tänavusel festivalil külalisi? Palun tooge nende hulgast välja mõned n-ö nimekamad.

Festivali külalisi on kolmekümne ringis. Nimekamatest võib mainida Margaret Atwoodi, David Grossmani, Lars Keplerit, Edvard Radzinskit, Yrsa Sigurðardóttirit … Ja mida üldse tähendab „nimekam“? Seoses festivaliga võib-olla ainult seda, et ühe või teise autori teosed on eesti keeles arvukamalt kättesaadavad, kindlasti ei ole see aga mingi paremusjärjestus.

Kriitikahuvilisi rõõmustab kindlasti, et pärast aastast pausi jätkub kodumaine „Kriitilise olukorra“ sari. Kes on aga need viis välismaist kriitikut, kes tänavu festivali väisavad ja ka esinevad?

Nils Ahl Le Monde’ist, Suvi Ahola Helsingin Sanomatest, Boyd Tonkin Independentist, Jerojen Vullings Vrij Nederlandist ja Antonio Lozano La Vanguardiast.

„HeadReadi“ trumpe on ikka olnud külaliste hästi ajastatud tõlketeoste ja algupärandite esmatrükid. Juba on ilmunud näiteks Heidi Köngäse „Dora, Dora“ ja Tommi Kinnuneni „Neljateerist“. Kuuldavasti ilmub Māra Zālīte „Viienäpu“. Mida tänavu veel esitletakse?

Philip Parkeri „Põhjalase raev“, Helen Oyeyemi „Härra Fox“ ja Michael Northi „Läänemere ajalugu“ peaksid kõik kenasti festivali ajaks ilmuma.

Kas festival on kasulik ka selles mõttes, et aitab eesti kirjanikke rahvusvahelisele püünele?

Jah, koostöös Eesti Kirjanduse Teabekeskusega on festivali ajal juba kolmandat aastat välismaised kirjastajad, kellele teabekeskus valmistab ette eriprogrammi Eesti kirjanike loominguga tutvumiseks. Samal ajal on neil võimalus osaleda ka festivali ettevõtmistes. Tulemused on olnud suurepärased, peaaegu kõik kirjastajad on lahkunud kindla otsusega avaldada mõne Eesti kirjaniku teos. Osa neist on ilmunud, osa veel ilmumas. Sel aastal võtab Hollandi kirjastaja Job Lisman kaasa Andrus Kiviräha värskelt hollandi keeles ilmunud raamatu „Mees, kes teadis ussisõnu“.

Omajagu elevust on tekitanud teie hiljutine väide, et läti ja leedu kirjanikud on „HeadReadi“ ja „Prima vista“ vahel ära jagatud. Ehk kui tänavu Tartus juba oli leedulane (Alvydas Šlepikas), ei ole Tallinnasse teist vaja. Tartlased omakorda ei pea lätlase leidmisega vaeva nägema, sest Tallinnas juba on üks (Māra Zālīte). Samasugune oli proportsioon mullu, tunamullu jne. Kas festivalid on omavahel kokku leppinud, et lätlaste ja leedulaste limiit on üks kirjanik aastas?

See oli pigem nentimine, et tänavu juhtus nii. Sellest ei maksa nüüd nii väga elevile minna. Olen ka enne öelnud, et on tore, kui festivalil esinevad naaberriikide kirjanikud, aga oluline on kindlasti see, et neilt oleks midagi eesti keeles ilmunud. Proportsiooni on niisiis paika pannud läti ja leedu kirjanike raamatute ilmumine eesti keeles. Ja eelkõige saab otsustavaks see, kas festival mahub ühe või teise kirjaniku enda plaanidesse. Sama hästi võiks ju küsida, miks pole „HeadReadi“ festivalil mitu aastat olnud ühtki rootsi kirjanikku ja nüüd on neid terve rida.

Läti ja leedu autorite tõlkeid eesti keelde ilmub paraku piinlikult vähe. Laia ampluaaga kirjandusfestivale, kus võiks lõunanaabrite kirjanduselust aimu saada, neil endil ei ole. Kas ei võiks niisuguses olukorras seda enam lätlasi ja leedulasi Eesti festivalidele kutsuda ja paluda neil oma loomingut tutvustada, püüda ise tekitada tõlkehuvi nende teoste vastu?

Jah, neid ongi kutsutud ja loodetavasti hakkavad Eesti festivale külastama ka Läti ja Leedu kirjandushuvilised. Soomlased on juba „HeadReadi“ üles leidnud.

Nojaa, aga ikkagi need läti ja leedu kirjanikud – alles ütlesite, et kutsumise puhul on olnud oluline, et nende loomingut on juba tõlgitud. Nokk kinni, saba lahti? Kui rääkida publiku kutsumisest, siis kas need, kel ei ole võimalik Tallinna kohale tulla, saavad nagu eelmisel aastal esinemisi televisiooni või interneti vahendusel jälgida?

Jah, ka sel aastal saab mitme autori esinemist ETV2 vahendusel hiljem näha. Lisaks kannavad ERRi kultuuriportaal ja venekeelne uudisteportaal mõne ürituse otse üle.

Festivali atmosfääri loomisele on ikka kaasa aidanud spetsiaalse sisekujunduse loomine kirjanike liidu musta laega saali. Millega see tänavu üllatab?

Jätkame Kärt Kukkuri suurepärase kujundusega ja loodame, et atmosfäär on esinejate, publiku ja kujunduse koosmõjus taas kord mõnus ja tore.

Festivali kava leiab http://headread.ee/kava/.