Tõlkes leitud eeposed

Rahvuseepos ei pruugi olla kirjutatud emakeeles.

ARVO VALTON

Aastaid tagasi juba olen optimistlikult väitnud, et eesti keel ei saa kaduda kas või ainuüksi seepärast, et sellesse on tõlgitud kõik maailma eeposed. Paraku pole see tõsi: väga paljud eeposed on tänini tõlkimata. Isegi Euroopa suurrahvaste mitmetest eepostest on ilmunud vaid katkendid. Ja hoopis tundmatud on meile paljude Aasia ning Ameerika väiksemate rahvaste eepilised lugulaulud. Ometi võivad soomeugrilased uhked olla selle üle, et paljudele uuema aja eepostele on eeskujuks olnud soomlaste „Kalevala“, vähemalt vormi poolest, isegi näiteks Lõuna-Hiina vähemusrahvaste eeposed on vene keelde tõlgitud „Kalevala“ rütmikas. Rääkimata H. W. Longfellow’ indiaani eeposest „Laul Haiavatast“ ja mitmetest teistest.

Olen viimase kahe aasta jooksul tõlkinud eesti keelde neli soome-ugri rahvaste eepost: udmurdi eepose „Kõldõsini aeg“ (autor Mihhail Hudjakov), mari „Jugorno“ (Anatoli Spiridonov), komi „Biarmia“ (Kallistrat Žakov) ja mansi „Jangal-Maa“ (Mihhail Plotnikov). Viimane ilmub järgmisel aastal. Kõik nimetatud eeposed on kirjutatud vene keeles ning seejärel tõlgitud soome-ugri keelde. Kõik need on kirja pandud „Kalevala“ eeskujul: värsimõõduks trohheus, neli värsijalga reas.

Nende eeposte tõlkimisel olen muutnud oma mõningaid arvamusi. Varem olin kindel, et teos, mis pole kirjutatud emakeeles, ei saa olla rahvuseepos. Ometi need teosed on seda – iseäranis, kui vastav rahvas neid selleks peab. Kujutagem ette, et F. R. Kreutzwald oleks „Kalevipoja“ kirjutanud saksa keeles. See oleks kindlasti erinenud meie „Kalevipojast“. Aga võib-olla oleksime ikkagi selle eestikeelset tõlget pidanud oma rahvuseeposeks? Kas oleksime?

Kõik nimetatud neli autorit on osanud mõne soome-ugri rahvuse keelt ning hästi tundnud rahva folkloori või seda ka mingil määral ise tuletanud (näiteks suur komi rahvusest õpetlane ja kirjanik Kallistrat Žakov). Mitmel on olnud konsultandiks ning vahest ka kaasloojaks mõni oma rahva keelt ja folkloori hästi tundnud lugulaulik (Plotnikovil näiteks mansi šamaan Kutonja). Kõik kõnealused eeposed kajastavad rahva vaimu, rahvaluulelistes valikutes on autorid lähtunud nii kujutatava ajastu kui ka kirjutamise aja problemaatikast.

Udmurdi eepos räägib muistsest õnneajast ning selle kaotamisest mõtlematu tegevuse, kuid siiski peamiselt Vene vallutuste tagajärjel. Mansi eepos räägib otseselt Siberi vallutamise aegadest venelaste poolt. Mõlema mainitud eepose autorid on ise rahvuselt venelased (Udmurdi aladel sündinud ja tegutsenud Hudjakovil võib olla ka udmurdi juuri), nende teosed on aga teravalt kolonialismivastased. Ka komi müütiline maa Biarmia ei leia otsa mitte viikingite rüüsteretkede, vaid vene vallutuste tõttu, kuid eeposes on see vaid suhteliselt põgusalt mainitud.

Rahvaluuleteadlase Mihhail Hudjakovi kangelaseepos on kirjutatud XX sajandi 20ndatel aastatel, käsikiri leiti Leningradi raamatukogu arhiivist rohkem kui 40 aastat hiljem. Udmurdi õpetlane ja kirjanik Daniil Jašin kirjutas selle omakäeliselt ümber. Alles 1986. aastal sai avaldada udmurdi eepose kaheksa esimest laulu, kaks viimast poleks oma venevastasuse pärast toona saanud ilmuda. Täielikult ilmus eepos koos Viktor Šibanovi udmurdikeelse tõlkega alles 2008. aastal. Eepose autorile Hudjakovile anti 1936. aastal ulatusliku teadustöö eest ajalooteaduste doktori kraad, kuid mõne kuu pärast ta arreteeriti ning lasti maha.

Ka mansi eepose (ilmus vene keeles 1933. aastal) autorile Mihhail Plotnikovile määrati 1939. aastal surmanuhtlus. Ta istus 90 päeva surmamõistetute kongis, kuid pääses vangilaagrisse saatmisega tänu sellele, et just sel ajal arreteeriti ka NKVD ülem Ježov ning lasti maha.

Kui udmurdi ja mansi eepose võib liigitada kangelaseepose žanrisse, siis komi „Biarmia“ on tüüpiline šamaanieepos, kus vaenlane võidetakse vaid võlukunsti abil. Eepose autor Kallistrat Žakov pääses repressioonidest tänu sellele, et emigreerus Venemaalt revolutsiooni ajal, elas mõnda aega Tartus ning hiljem Riias, kus suri aastal 1926. Ka temast kui pagulasest ei tohtinud Komimaal nõukogude ajal rääkida ning „Biarmia“ avaldati koos komikeelse tõlkega alles 1992. aastal. Eepose kirjutamise aeg oli autori sõnul aasta 1916 ja ta olevat seda kirjutanud Soome metsades. Seda saigi kõigepealt lugeda suure läti kirjaniku Jānis Rainise tõlkes.

Neljast kõnesolevast eeposest noorim on maride „Jugorno“, mis ilmus 2002. aastal koos marikeelse tõlkega. Žanriliselt on seda teost alapealkirjaga „Laul endelisest teest“ raskem määratleda, seda võiks nimetada ka õnnetu armastuse looks. Muistse õnneaja kadumises on siin süüdi inimeste ahnus ja kulla kummardamine.

Kirjandusteostena on kõik need neli eepost suurepärased: kujundlikud, rikkaliku sõnavaraga, mõtteerksad ja huviga loetavad. Mõned tekstinäited illustratsiooniks:

Udmurdi eepos „Kõldõsini aeg“ sisaldab kümme laulu. Toon siinkohal näitena lõigu üheksandast laulust, mis tuleb vahest ka meie lugejale meie oma ajaloost tuttav ette:

Venelaste vägi tungis

Nüüd vatkade maade peale.

Halastust ei tundnud nemad,

Südamed neil hirmus julmad,

Arutud on vene juhid.

Nagu kevadine vesi

Uputab kõik orualad,

Nagu paisu lõhkund jõgi

Tormavate voogudena –

Nõnda venelased itta

Saabusid, Udmurdimaale. [—]

Meie maad nad vallutasid,

Tungisid me küladesse;

Kus neist üks on asu võtnud,

Sinna kolivad ka teised.

Nagu seened männisalus

Kasvamas on pärast vihma,

Nõnda venelasi saabus,

Millegagi neid ei peata.

Armutu on nende sugu,

Meie seadust nad ei tunne,

Tunnista ei meie kombeid.

Neil on vaja karusloomi,

Meeldivad neil sooblinahad,

Vaja meie maid ja põlde,

Kodumaal neil maad veel vähe ….

Sellise kurja iseloomustuse on kirja pannud vene ajaloolane ja eepose autor Hudjakov 1920. aastate alguses.

Komi eeposes on Biarmia keisritütre Raida, komi vürsti abikaasa suu kaudu ära toodud selline tulevikunägemus:

„Biarmia aga hukkub,

Seda päästa pole jõudu.

Uni ennustas mul tõde:

Jugõdmort vaid ajutiseks

Tõrjus nendelt õnnetuse.

Rotšid tulevad taas varsti.

Meie laas ent pääseb nendest,

Elama jääb endistviisi“.

Mansi eeposes „Jangal-Maa“ kõneldakse vallutajatest ja nende toimimisviisidest mitmel puhul. Üks näide:

Venelane tuli, kaasas

Kahurite tuli, kirves,

Surma külvav püssirohi,

Kaasas pugejatest papid.

Külad põlesid bojaari

Käsul, papid ristisid meid

Veega, venelased vargad,

Raud ja rist neil abiks selles. [—]

Nagu hunte saagi jahil

Valgus venelasi meie

Maale hulkadena, meid nad

Tõrjusid ent kaugemale,

Põhja jäise mere äärde,

Võtsid ära meie maad ja

Meie jõed ja meie toidu,

Meie töö ning jahialad,

Meie tšummid, meie põdrad

Kavalusega ning jõuga,

Magusate kookidega,

Viinapudelitega ja

Kurja vaimu tegudega.

Ja näide mari eeposest „Jugorno“, kus kajastuvad muud, vahest uuema aja probleemid. Räägib mari tark:

Kuld ei meeldi mulle hoopis –

Keegi meie vanematest

Kullaga ei määrind käsi,

Maksuna ei võtnud vastu,

Pidanud ei kaunistuseks,

Kuldse iidoli ees selga

Nad ei painutanud eales

Nagu kauged rahvad mõned,

Metsa tagant kes on tulnud.

Ja teisal kirjeldab eepose autor võimu toimimist:

Hirmus elada on ilmas,

Kui sind rõhutakse, alla

Tallatakse nagu prügi.

Rahva laipade ja luude

Peale tekkis riik see siia,

Selline, et naabrid hirmu

Pärast värisesid, oma

Jumalatelt palusid nad,

Et Šurma need sarvilised

Eal ei tuleks nende juurde

Asja pärast ega külla.

Uhke Poltõš, vürst Malmõžist,

Tükanil kes vastu vaidles,

Selja tagant maha löödi.

Vürst Torkan, suur ida sultan,

Toodi keremeti ohvriks

Salaja, sest oli laitnud

Seadusi, Šuras mis võimul …

Toodud näidetes on väljendatud muidugi vaid nende rahvaste valu üht aspekti. Kõik need neli eepost – nagu eeposed enamasti ikka – kirjeldavad muistseid õnneaegu, räägivad maailma tekkest, pakuvad iidseid tarkusi ja väärtusi, mis on kõikidele maailma rahvastele olulised. Õiglus, headus, elutarkus ja vaprus on hinnatud omadused ning hoiavad rahvaid elus ka kõige halvematel aegadel.