Tõlkija ja tekst ehk Luuletõlke professionaalne ebaprofessionaalsus

Kõne August Sanga luuletõlkeauhinna pälvimise puhul 30. septembril 2024

MIRJAM PARVE

Aitäh žüriile selle tunnustuse eest. Nagu Paul-Eerik Rummo oma kõnes¹ ütles, katsun minagi võtta seda avansina.

Alustuseks luuletuse autorist Miklós Radnótist (5. V 1909 – [4.-9.] XI 1944). Lühidalt võiks öelda, et ta on nagu Ungari Heiti Talvik. Kui Talvik oli kommunismi, siis Radnóti natsismi ohver. Muidugi ei kehti paralleel päris kõiges, kuid lisaks tugevale postuumsele märtrimüüdile ühendab neid juba eluajal mingi traagiline eelaimus ja paralleelselt tunnetatud vajadus „sundida saledasse stroofi elementide pime raev“.

Üks meeldejäävamaid kirjanduslikke lugusid on seotud Radnóti viimaste luuletustega. Teise maailmasõja ajal võeti ta mitmel korral juudina natside „tööteenistusse“ ehk sunnitöölaagrisse. 1944. aasta maikuus saadeti Serbiasse Bori vasekaevandustesse. Septembris, kui lähenesid liitlaste väed, sunniti niigi viimse piirini kurnatud sunnitöölisi jalgsi taganema nn surmamarsis – kes ei jaksanud sammu pidada, lasti tee ääres maha. Radnóti surmakuupäev polegi täpselt teada, oma viimase luuletuse kirjutas ta 31. oktoobril. 1946. aastal kaevati üles massihaud, kus ühel surnukehal oli seljas vihmamantel, mille veekindlas taskus oli pisike märkmik kümne luuletusega.

„Otsisklev ood“, „Tétova óda“, ei pärine sellest märkmikust, vaid on kirjutatud kahe tööteenistuse perioodi vahel. See luuletus oli minu esimene tutvus Radnótiga. Tollal ei olnud mul ka ungari värsisüsteemidest kuigi selget ettekujutust. Tagantjärele tundub päris ülbe niimoodi tõlkima hakata, mul on vabanduseks öelda ainult, et see ei olnudki mul üldse plaanis. Tekst lihtsalt avaldas mulle väga tugevat mõju ja tõlge juhtus enam-vähem kogemata.

Radnóti tegeles samuti luule tõlkimisega kreeka, ladina, prantsuse, inglise ja saksa keelest. Kirjandusteadlane Mária Bartal märgib, et järelsõnas oma tõlkekogumikule „Orpheuse jälgedes“ lahkneb Radnóti oma aja tüüpilisest luuletõlkemudelist, mille aluseks on suhe autori ja tõlkija vahel ning tõlke õnnestumise tagab tõlkija võime autoriga samastuda – kas oma isikupära maha surudes või teise teksti/autori/keele võõrust taandades. Radnóti mudeli alus on aga suhe tõlkija ja teksti vahel. See ei ole allumise ega allutamise suhe, vaid püüd teise kõnet täielikumalt mõista – see algab kannatlikult kuulatavast seisundist, mille ajendiks on just lahendamatuse tajumine, teise teisesuse tunnetamine.²

Ka minul on tõlkides tunne, et mul on suhe eelkõige tekstiga – see ei ole sümmeetriline suhe, aga tekst ei ole ka passiivne objekt, tal on oma tahe. Vahel ei ole ta lihtsalt nõus minu targasti välja mõeldud süsteemi sobituma; vahel näitab selgelt ise kätte, milliseks saada tahab. Tõlkija peab olema alandlik, et teksti kuulata, tajudes, kui võimatu on seda tõlkida, aga ühel hetkel ka piisavalt jultunud, et tunda, et ta teab, kuidas on õige seda tõlkida. Vähemalt väljastpoolt või tagantjärele võib see ülbuse või jultumusena paista, kui hakata küsima, miks tõlkija just sellised valikud tegi.

Alari Allik kirjutab 2016. aasta „Tõlkija hääles“, et tõlkija ei teegi kõige olulisemaid valikuid tihti mitte intellektuaalsel ja ratsionaalsel pinnal, vaid kõhutunde järgi, sellepärast ongi raske neid valikuid tagantjärele õigustada – need on tehtud „osaduses“, kus tõlkija keha sildab autori ja lugeja kehalisust, et sõna saaks lihaks, „et sõna poleks lihtsalt oma sõnaraamatuvaste, vaid ka päriselt teeks asju“.³ Kõik see on mingist ratsionaalsest vaatest väga kahtlane, liiga isiklik, liiga hägune, piire rikkuv, kuidagi natuke häbenemisväärne, ebaprofessionaalne. Aga eesti keel võimaldab õnneks öelda, et tõlkija peab teksti tundma, see tähendab mõlemat: teksti üksikasjalikult läbi analüüsima ja seda oma isikliku olemisega tundma. Ja tõlge sünnib „kogu keha, kogu olemist mängu pannes“⁴.

Tõlkekogumiku järelsõnas kirjutab Radnóti 1943. aasta juulis: „Mu elu rasketel aastatel on need luuletused mind hoidnud, piinanud ja kaitsnud, sageli kaitsnud mind iseenda eest. Miks just need luuletused? Ei oska vastata. Ühes veetles mind meloodia, teises pilt, kolmandas ehk lahendamatuna näiv probleem, ja enamasti muidugi kogu luuletus ise. Salapärased juhused ja mittejuhused mõjutavad valikut, mis sageli polegi valik, sest tihti valib luuletus hoopis ise meid.“⁵

Ka Radnóti tõlkimiseni viisid mind erinevad salapärased juhused ja mittejuhused, alates sellest, et ma üldse ungari keelt õppima sattusin, kuni selleni, et postipakk ühe raamatuga – väljaandega, mis sisaldas faksiimilet Radnóti laagrimärkmikust –, oli teel minuni viibinud mingites eriti niisketes atmosfäärides, nii et pakki avades õhkus sealt vastu sellist haualõhna, nagu oleks seesama raamat alles äsja üles kaevatud ja vihmamantli taskust välja võetud. Sel hetkel tundsin küll midagi sellist nagu Marju Lepajõe prügikasti kõrvalt „Võlumäge“ leides või käsikirjade osakonnas „Inim­olu viletsuse“ otsa sattudes – „kahtlemata mõjus see jumaliku osutusena“⁶.

Kõik see kõlab kuidagi nii, nagu üritaksin tõlkijana vastutusest kõrvale hiilida. Ometi olen ju mina vaieldamatult tõlkesuhtes see, kellel on tahe ja võim ja kes langetab valikuid. Siiski loob säärane ebaprofessionaalne müstifitseerimine tõlkija paradoksaalse alandlik-kõrgi, kuulatava-kõneleva, sõna lihaks ja liha sõnaks muundava seisundi jaoks kuidagi soodsamad tingimused kui puhttehniline lähenemine.

Jah, nagu ka Radnóti kirjutab, tõlge on alati väike ime, mis tõlkijaga juhtub; samas ka raske töö, mis on veetlev just oma raskuses⁷. Aga viimasel ajal mõtlen tihti veel kahele lausele.

Esiteks: „Tõlge on vist alati mütsak, niivõrd-kuivõrd, on sülem mitme inimese tahtmistest, kirjutaja ja tõlkija ja toimetaja ja nende sisemiste retsensentide taotlustest ja tunnetest, plaanidest ja unistustest, on natuke ebamäärase kujuga, ühtlasi on natuke nagu kukkumine, ja on natuke nagu pidu, koosviibimine mõne õilsamat tüüpi proovikivi ümber, jah, mütsak.“⁸

Tahan tänada kõiki, kes on mu tõlke­mütsakutes osalenud, „Oodi“ puhul kindlasti eriliselt Kriszta Tóthi, kellel on algusest peale olnud hämmastav usk minu võimesse luulet tõlkida ja kes oma oskusega kohutavalt paeluvalt luulest ja keelest rääkida ongi tegelikult põhimõtteliselt kõiges süüdi, mida ma üldse ungari keelest tõlkinud olen ja veel kunagi tõlgin.

Teine fraas, millele ma viimasel ajal tihti mõtlen, on rida Anna Arvidsdotteri luuletusest, mille on rootsi keelest tõlkinud Ragne Schults: „käed millel on alati olnud teisi käsi millest kinni hoida“.⁹

Ma olen väga tänulik, et mul on olnud kõik need käed, millest kinni hoida – alates neist kõige esimestest kätest. Aga väga oluline on ka see tõlkijate seltskond, kus Heli Allikul, Triinu Tammel ja teistel on kuidagi õnnestunud tekitada noortes tõlkijates algusest peale teretulnud tunnet.

Ja veel, mul on suur rõõm ka kõigi teiste selle aasta nominentide üle, aga eriti nende, kelle tõlkemütsakutes olen ma ise toimetajana saanud osaleda – aitäh teile selle eest! Palju õnne ja ilusat tõlkijate päeva!

1 Paul-Eerik Rummo, Luule hoiab keelt roostetamast. – Sirp 7. X 2022.

2 Mária Bartal, Radnóti Miklós a műfordításról. – Jelenkor. Irodalmi és művészeti folyóirat 2009, nr 11, lk 1221. https://www.jelenkor.net/userfiles/archivum/2009-11.pdf

3 Alari Allik, Kuidas olla oma tõlkega rahul? Rmt: Tõlkija hääl. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat. IV. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2016, lk 9.

4 Samas, lk 10.

5 Miklós Radnóti, Utószó. Rmt: Miklós Radnóti, Orpheus nyomában. Műfordítások kétezer év költőiből. Budapest: Pharos, 1943. Vt https://hu.m.wikisource.org/wiki/Ut%C3%B3sz%C3%B3_(Orpheus_nyom%C3%A1ban)

6 Marju Lepajõe, Inimolu viletsust tõlkimas. Rmt: Tõlkija hääl. IV, lk 90.

7 Miklós Radnóti, Utószó.

8 Liisi Rünkla, Kuidas tõlkida peituvat häält. Rmt: Tõlkija hääl. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat. VII. Koost Heli Allik. SA Kultuurileht, 2019, lk 106.

9 Tõlked ilmuvad 2024. aasta novembrikuu Värskes Rõhus.

---

Luuletõlkeauhind 2024

Mirjam Parvele tõi August Sanga nimelise auhinna Miklós Radnóti luuletuse „Otsisklev ood“ eestindus raamatust „Varjukeha“. Auhinna kandidaatidena tõsteti esile ka Contra (Anna Auziņa, „Teadvus“), Doris Kareva (Dennis Nurkse, „Andaluusia copla’d ja laulukatked“), Hasso Krull (Tanya Tagaq, „*kas mäletad aega mil päikene“), Maarja-Liis Mölder (Mosab Abu Toha, „Haavad“), Katja Novak (Sofia Lenartovõtš, „Kodu“) ja Triin Paja (Fatimah Asghar, „Jagamine“).