Toredalt tõre Taul

Meelis Oidsalu

Tuuli Taul, Täiuslik ja turvaline. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Värske Rõhk, 2010. 80 lk. Luulekogu kaanefotol seisab Tuuli Taul supermarketi õunaleti ees. Letil on ilusad, hea kaubandusliku välimusega õunad. Poetessi mõlemas käes on vili – välimuse järgi pakun, et vasakus erkroheline „Golden”, paremas punapõsine „Royal Gala” – silmad aga kiikavad igatsevalt hoopis paar riiulit allpool asuva kolmanda sordi poole. Tundub, et autor pole eelistuses veel kindel. Ometi näib Tuuli end supermarketis turvaliselt tundvat,  tegemist on ju ometi ostuparadiisiga, kus on aega segamatult punapõsiseid patte paitada, seda enam, et jumalast on sel noorel naisel „hämaralt ükskõik” (lk 6). Kohe esimene luuletus annab aimu, millist õhku luuletaja Taul hingab: autor talletab „end tantsides linnakanga edevatesse mustritesse”, joobumusele järgneb öine noore inimese üksildus viaduktil („koju minnes surus kevadtuul oma kannused inimestesse”), avatekst lõpeb veidi kulunud  naljana mõjuva repliigiga: „jumal on siiski / eestlane / ja naine”. Miski kihiseb noore naise „väsinud soontes”. Selles kihinas on nooruslikku kompromissitust, agressiivsustki, on aimata punguvat autoripositsiooni, seda, kuidas oleks olla luuletaja Tuuli Taul.     

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Olulise osa Tuuli Tauli luulest võtab enda alla õnnestunud, linnatunnetuse/-tundetuse püüdlus, üleskutse „hallide kivilinnainimeste” vabastamiseks plazandusest, cityndusest ja muust turunduslikust pasakihist (lk 56), tuima tormamise transist („Tallinna trance”, lk 40), mis oma manifesteerivuses kõlavad  vägagi paavopiigilikult: „suvel linnas / tited sõidavad selvekärus / täiuslik ja turvaline laotub üle / meie ja miski selles valemis / närib hinge seest” (lk 48). Kohati jääb linnaluule siiski programmiliseks ja mõjub teematäitena („väikeste agulite jumal / ei jäta oma boheemlasi üksi”, lk 23; „Kadriorg pole mind / kunagi päriselt / ära petnud”, lk 58; „mida rohkemat mäletan ma Lasnamäest”, lk 12). Suhetes meessooga võib Taul olla ühel  hetkel siiras, armastamisvõimeline, teisel salvavalt terav, naisena mehe „peos kui / halvav mürk” (lk 19), kes mõnitab karaokebaari kauboisid (lk 26), rebib armsama „ihult lõrinal liha” (lk 67) ja lubab bemmivenna „näo pliiatsiotstega sisse raisk” taguda, juhul, kui too peaks julgema naise luulet lugeda (lk 31). Mehed on haavatavad („mees haavatavus / on su nimi”, lk 72). Tuuli Taul on linnadžungli kirglik kiskja, kelle eest sulejopedes jobudel  on targem hoiduda. 

Kogu selle ägeduse juures tundub ometi tegemist olema sulni nohikuga, kes „joob karaokebaaris vett” (lk 27), istub, nina raamatus  („kui teised taksoga / peo peale jõudsid olin / mina lugemisega poolel teel”, lk 28) ja kontserdil armub jäägitult punaste kingadega viiuldajasse (lk 42). Tuuli Tauli luule võlub oma noorusliku, kergelt nohikliku kompromissituse, rämedusteni julge humoorikuse ja valmidusega pöörata siirus äkitselt ägedaks irooniaks. Ka ses mõttes sarnanevad Tauli tekstid pigem poeet Piigi kui mõne sama iroonilise poetessi (Teede, Tasuja, Kangro) omadega.  Tauli tõredus on sümpaatselt naeruväärne, noore tõekuulutaja tõredus, tore tõredus, mis kohatise vormilise kohmetuse ja liigsõnalisuse heastab. 

Luuletaja omaette olemise hetked on rahulikumad, selgemad (lk 8, 10, 20, 24, 28, 36) ja annavad aimu haavatavast neiust, kes linnadžunglist koju naastes oma kiskjamaski maha julgeb võtta ja mõne pilgu ka peeglisse heidab. Leiame ka džässilauljana tegutseva Tuuli Tauli sümpaatseid püüdlusi sõnastada kultuuriinimeseks olemise tunnet (lk 30, 32, 34).   

Nauditavate, tabavate tekstide kõrval on valikusse sattunud ka plastmassimaigulisi vilju, mille hulka kuuluvad väga isiklikud, ent õõnsad (ainsad püüdlikult riimistatud) tekstid lk-l 14 ja 15, veidi lihtsakoeline poliitiline  kalambuur lk-l 74 („aga jumal üks asi veel / palun sind ära ole / k-kohuke”), kahvatud mõttesähvatused lk-l 44 ja 54, nõrgavõitu puändiga anekdoot lk-l 62 või juba ammu avatud uksest sisse rammiv sotsiaalkriitika lk-l 45. Need kivid asetaksin siiski ajakirja Värske Rõhu väljaandena ilmunud luulekogu toimetaja kapsaaeda.   

Mind huvitab hirmsasti, mis juhtub, kui Tuuli Taul ajapikku kaubanduskeskuse turvalise ja täiusliku õunaleti juurest eemale astuda tihkab ja näiteks naabri aeda õunaraksu  läheb – kohtumõistja positsiooni süüaluse vastu vahetab. Naabrilt virutatud õunad, olgugi ussiaugused, maitsevad hoopis ehedamalt kui poest ostetud, neil on enam päris patu maitset man. Aga võib-olla ongi luuletaja kohus küpsemise, vananemise patust hoiduda, kompromissitut teismelise tõekuulutaja-kohtumõistja kohust täita kõigi nende suhtes, kes mugandumist ja selle sallimist elutarkuse tunnuseks peavad?  

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht