Triviaalsusi

Eneseteostus algab hoiakutest, see algab meie pilgust maailmale. Ennekõike algab eneseteostus sellest, millele me tähelepanu pöörame.

JÜRI KOLK

Mulle, kes ma turnisin mõnda aega karjääriredelil, tundus kunagi, et võiksin kirjutada sellest ajast raamatu „Sinna ja tagasi. Ühe luuletaja teekond“, aga ma ei andnud mõõtu välja, ei anna praegugi, mitte üheski mõttes. Esiteks ei ole minus luuletajatele ja kanadele omast täiemahulist pühalikkust, siirast vääramatut veendumust, et ainult mina ja mitte keegi teine, nürimeelset usku ja tähtsust, mis sunnib ammu maha käinud poeete munema ikka ja jälle üht ja sedasama muna, muna, mis oli munetud juba ammu enne neid ja mis oli mäda juba siis. Eks ma ju ikka munen ja ma ei väida, et teeksin seda paremini või kiiremini, kõrgemale või kaugemale, lihtsalt seda pühalikkust tundub vähem olevat, seda paratamatut sundi, mu võlupeegel on olnud tõrges mulle meelitusi lausuma, saladuslik hääl ööst või mu enda olemuse urkaist hellitavalt sosistama. Aga mitte luuletamisest ei tahtnud ma rääkida.

Mina, kes ma turnisin mõnda aega karjääriredelil, ei saaksin selle raamatu enda elu põhjal kirjutada ka sellepärast, et erinevalt Bilbost ei jõudnud ma kunagi „sinna“, ma isegi ei tea, kus „seal“ on. Mulle küll tundub, et aiman seda mõnevõrra, aga täpselt ei tea, nii see paraku on. Igatahes tundub mulle, et see pole teps mitte selline koht, kus künka all Smaug magada lõõskab, löö ta ainult maha ja maailm on parem paik. Mulle paistab, et kes on suutnud ja tahtnud mööda seda redelit üles ronida, kes on jõudnud pärale, sellest endast saab iga pulgaga – aga redel on pikk – üha rohkem lohemadu. Evolutsioon võib toimuda ühe eluea jooksul – ajalehepoisist meediamoguliks, palun väga, vaglast auväärsemaks raipeõgijaks, noorimast pojast kuningaks ja nii edasi. Või oli see mineja, see, kes ronib mööda redelit üles välja, ehk oli ta seda kõike juba enne, juba all, lohemadu oli temas olemas, nagu tuvi oli olemas dinosauruses, liblikas röövikus? Jah, pigem oli juba enne, aga mingi muutus ikkagi toimub selle turnimise, selle rähklemise, selle võitluse ajal.

Ma ei andnud mõõtu välja, sest „seal“ ei ole mind kunagi kutsunud ja ma ei ole arvanud, et saaksin seda teed minnes õnnelikumaks, targemaks, jõuaksin kohale, et „seal“ oleks mingi ihaldusväärne paik. Kireda karjääriredeli veidi kõrgemal pulgal, kas selles pole midagi tölpi? Tundub, et on. Aga igatahes hakkasin ma uuesti allapoole ronima, küllap tegin vea, aga ma olen selle veaga rahul, ehk oleksin pidanud klammerduma, tooli hoidmiseks kasvatama küüned tagumiku külge, oleksin pidanud kinni hoidma väikekodanlase peenikesest nöörist, lõngast, mille Ariadne on meelte­segaduses lootusetult puntrasse ajanud, mille Ariadne on vaikselt laulda leelotades laiali vedanud, mis ei vii enam kuhugi. Ehk oleksin pidanud, aga ma ei tahtnud ja olen oma valikuga rahul. Selles metsas meie elutee keskel, alguses ja lõpus ei ole lohet, ei ole Minotaurost, aga ometi hoiavad kõik sellest lõngast, tuterdavad selles võpsikus, koperdavad üksteisele otsa, trügivad, ärrituvad ja resigneeruvad. Ma ei anna mõõtu välja, sest ma ei läinud seda teed kuigi kaugele, keerasin tagasi. Ega ma ka sel moel kuhugi jõua, see on selge. Aga ma olen näinud teoseid – ja ma ei usu, et need valetavad –, mis kujutavad mu kaitse­pühakut, meest, kes läks lõpuni välja, Püha Jüri, tavalise kaabakana, kes tappis tütarlapse lemmiklooma, koleda koera. Mingit kangelaslikkust ega õilsust ei paista kuskilt. Koerast on kahju. Ega ta ise oma kõverat kaela teind. Ja kui tegigi!?

See mets, kust ma tagasi keerasin, ei olnud sünklaas, polnud selle hale varigi, ei midagi sügavat, ei midagi dramaatilist ja ülevat, pidulikku ja õudset, lihtsalt üks tüütu võserik, puugid, sääsed, kapitalistid ja teised vereimejad. Mets ilma valendiketa, raiesmiketa, ehk mõned lageraielangid, aga ei ole haldjaid ega koletisi, on ainult mõned märjemad paigad ja kohad, kust läbi tungides võib ennast pisut kriimustada. Selles metsas ei luura mitte surm, vaid tüdimus ja sellepärast ma keerasingi tagasi. Ma ei saa öelda, et oleksin metsast välja jõudnud, aga ma vähemalt keerasin tagasi, ma sülitan nüüd koos Venitška Jerofejeviga karjääriredeli igale pulgale, sülitan igale pulgale ühe suure läraka, sest ma tõepoolest ei hooli eriti võimalusest, et minu edutamise kurb kogemus võiks korduda, miks ta peaks.

Aga võimalik, väga võimalik, et ma ikkagi eksin, selles metsas ei ole orienteerumisjuhiseks lootusetult puntras lõng, seal helgib hoopis rasvaseid küpsiseid, saiapuru, mille kallale me nokkade välkudes viskume, mida ahnitseme pihku ja usume, et see on õige rada, see on püramiidi baas, ja et kui meil on taskud küpsistest pungil, küllap siis leiame aega ka linnulaulu kuulamiseks, küll siis laulame ka ise, teeme teoks oma eneseteostuslikud unistused, seisame ühe jalaga püramiidi tipus ja kireme pidulikult, üks silm heitmas leeke üle kogu maa. Igatahes ei saa öelda, et linnud ei laulaks, laulavad, ja kuidas veel, me lihtsalt üritame neist enamasti üle karjuda, meil on transistorid ja lõgistid ja kõristid ja käristid, me püüame lindudest valjemad olla ja küllap olemegi. Ega siis tähelepanu hajutamine ei ole tulnud ühismeediaga, me oleme seda alati teinud, võimaluste ja võimete piires.

Ja ega see elu selles metsas ei ole nii üksluine ühtigi, me kuuleme kuulujutte ja aeg-ajalt sööstavad mingid asjad või olevused läbi metsa, ma ei hakka neid kirjeldama, te teate ise, diskursus nihkub, marmor puruneb. Keegi on midagi öelnud või teinud või alles tahab öelda või teha ja me jookseme kõik klähvides selle uudise järel nagu külakoertel oli kombeks jälitada mootorrattaid, on ehk praegugi. Korraks jõuame saba rõngasse tõmmata, puhevil, rahuloleval sammul pisut kekutada, sai vast alles haugutud!, aga juba tuleb uus uudis, uus sündmus, ja meil ei jää üle muud kui liduda selle järel, klähvida ja kilatseda, turi turris, hambad irevil, tähtsad.

Kui võimalus avaneb, pead sa olema kiire, pead olema väle nagu kaljukass, pead kahmama võimaluse kuldse kitu, vupsama läbi imelise akna võlumaale, sest see aken avaneb ainult paarkümmend korda minutis, aga alati natuke liiga kaugel, natuke liiga väike … Kaader filmist „Harry Potter ja tarkade kivi“ (2001), kuldset kitut püüab nimiosaline Daniel Radcliffe.

IMDb

Meil on kogu aeg nii palju tegemist väikeste asjadega, oleme küll kuulnud, et tee üht asja korraga, tegele ühe asjaga korraga, keskendu, ja päev saab parem, tööd saavad tehtud, aga me ei suuda seda meeles pidada, kõik ahvatlevad paigad, olgu või fatamorgaanad, on siinsamas, ühe hüppe kaugusel, me keksime nagu kuumaval põrandal, me ei saa paigal püsida, meil on vaja kogu aeg vaadata, ega punanahad ligi ei hiili, tomahook peab ikke valmis olema, me peame hoidma telefoni käeulatuses, sest kui sa kohe ei vasta, siis jääb töö tegemata, pittu ei kutsuta, elu õnn jääb leidmata, kui vinnastatud telefoni ei ole käepärast, ei ole sind olemas; me peame olema valvel kümnetes ühismeediavõrgustikes, äkki toimub midagi, äkki keegi ütleb midagi, äkki ütleb hästi, äkki keegi eksib internetis ja vajab meie juhatust, äkki midagi toimub, silm tuleb lahti hoida, sest kui sind ei ole Instas, ei ole sind olemas; kui sind ei ole Twitteris, ei ole sind olemas; kui sind ei ole Facebookis, siis, tõepoolest, sind ei ole olemas, ei ole; me peame valvel olema kõikvõimalikes kinnisvara-, töö- ja suhteportaalides, iga kell võib müüki tulla supersoodne auto või lihtsalt paar suuski, sest kui võimalus avaneb, pead sa olema kiire, pead sa olema väle nagu kaljukass, pead kahmama võimaluse kuldse kitu, vupsama läbi imelise akna võlumaale, sest see aken avaneb ainult paarkümmend korda minutis, aga alati natuke liiga kaugel, natuke liiga väike, või kes olen mina seda ütlema, ehk elan pettekujutlusis, samal ajal kui enamik inimesi saab selle kõik kätte, kogu selle ilu, jõuab kohale sinna, otseteed, tänu oma raskele tööle, ussiaugu või portaali kaudu, kuldse liftiga, mille laes ripub lühter ja lühtril kükitab keelpillikvartett, ei mingit liftimuusikat, puhas kunst, kõik sooritavad õnnestunud hüppeid, rõõmsalt, täis lusti, ainult mina olen hapu moega ja kahtlustan eksitust, pettust. Nii vist ikka ei ole, et ainult mina.

Me kuulutame, pisar silmanurgas, kuidas on aeg-ajalt vaja, tegelikult täiesti regulaarselt, molutada, teha eimidagi, vahtida taevasse – olgu seal siis mõni loom või ei –, kuulata, kuidas tuul puhub; vaadata, kuidas lehed tuules liiguvad või lihtsalt hoida silm peal tapeedi otsustaval, visal koltumisel, jälgida midagi või uneleda täiesti tühja, täiesti priina murest, et keegi võiks meist midagi tahta, et me peaksime olemas­olemiseks kuskil olema, peaksime valvel olema, peaksime igaks juhuks korraks vaatama, ega saatus ei ole naeratanud, ega sõnum ei ole saabunud mõne kaudu neist kümnetest kanalitest.

Me kuulutame, kui tähtis on seesama mets – nüüd mitte metafoorne, nüüd räägin ma päris metsast – ja loodus ja kirjandus ja kunst, kogu aeg säutsub keegi neil teemadel ja tal on kahtlemata õigus, keegi siristab, keegi lõõritab, tal on kahtlemata õigus, minagi teen seda, ma ei erine teistest mitte millegi poolest, aga kui mõni kogu aeg kuulamise olulisusest räägib, siis on midagi siin valesti, süsteem on viltu nagu Türgi katusekivi, kas siis nii saab, Mu Armas Härra? Selles süsteemis puudub jõud, on pelk neuroosi külvav ojavulin, ojavulin, mis ei luba endale vahele segada, seletab, räägib üle, kordab, mühiseb valjemini, on selge, et ta ei saa endale lubada pausi mühisemises, sest kui ta mühisemast lakkab, kui teeb pisimagi pausi, siis ei jõua vaikimist ülistav sõnum kohale.

„Millal sa elad?“ küsis mu sõber kunagi taksojuhilt, kes rabeles mitmel töökohal põhjendusega, et elama ju peab, raha on vaja. „Millal me elame?“ küsime endilt nüüd kõik, millal me elame, ja vastame mõttes: varsti. Vastame alateadlikult. Kohe. Siis, kui ma selle tehtud saan, mis see ka ei oleks. Millal ma loen, millal käin kontserdil, millal elan, kui pean kogu aeg valvel olema, isegi magades mõtlen, kas jätsin võtmed väljapoole, et võiks tulla külla keegi kauge ja hea, kas ma panin päkapikkudele kommi, kas ma kirjutasin haldjast võõrasemale, kas piisava austusega?

Muidugi on see jutt kulunud, me oleme seda kuulnud, me teame seda, me oleme sellest tüdinud, aga mulle tundub siiski, et seda tuleb nüri järjekindlusega rääkida ikka ja jälle, tilgutada vett kivile, hoolitseda, et sisalike leegion kõnniks sama rada, kuni nad selle kivi sisse korraliku vao tallavad. Meil on seda vagu vaja. Me peame ikka ja jälle rääkima keskkonnast ja loodusest; vabadusest, võrdsusest ja vendlusest; me ei saa rahule jääda. Me peame rääkima tööst, sest mis saab juba lähitulevikus tööst kui niisugusest ja milleks seda vaja ja kuidas tagada, et kõigile jätkuks, ei, mitte tööd, vaid leiba. Me peame rääkima sellest, kuidas tsirkust kärpida, me peame tsirkuse osakaalu vähendama, aga see on peaaegu võimatu ülesanne. Me peame tõstma mässu oma unenägude nimel, ma kohe tõstan, mul on praegu paar asja pooleli.

Mina, kes ma turnisin mõnda aega karjääriredelil, kohtusin oma poolikul teekonnal, oma pisikesel ringil karjääriredeli läheduses kümnete inimestega, kelle töö oli mõttetu, kasutu, nüristav, tüütu. Nad ise ütlesid seda, teised ütlesid seda nende kohta, nad ütlesid seda mõne jupi kohta oma tööst. Muidugi ei tähendanud see alati, et kui nad jätnuks oma ülesanded puutumata, siis ei oleks selles või teises ettevõttes midagi juhtunud, keegi poleks märganud, kõik oleks veerenud õliselt nagu mõne mehe naeratus, puidust hobune sõitnuks linnaväravatest sisse – ei, mitte seda ei pea ma silmas. Nende tegevusetus oleks midagi muutnud küll. Jah, selle masina seisukohast on nende, vähemalt neist mõne, tegevus vajalik, aga milleks see masin, miks muudab selle lõgin koidu nüriduse nii kriiskavaks, kontrastseks? Keegi ei tea. See töö on mõttetu, nii ütlevad need inimesed, kes seda ise teevad, seda pole vaja, ütlevad nad; nad ütlevad, et see tekitab neis ahastust. Tahaks teha midagi muud, tahaks süüa midagi haput või surra, tahaks kasvatada porgandeid või saada superstaariks. Ükskõik mis, aga mitte see. Ja siis soovitavad needsamad inimesed, need, kes halasid (ja õigusega) oma töö pärast, mõnel luuletajal või kunstnikul endale tõeline töö otsida. Kui üldse kellelgi on päris töö, siis luuletajatel ja kunstnikel. Ja, hüva, kindlasti veel väga paljudel, kelle puhul selle rõhutamine oleks juba liigagi triviaalne, aga kahtlemata ka luuletajatel ja kunstnikel, meie käes, kuigi oleme ka ise eksinud, on riismed teadmisest, kuidas leida tee, kuidas jääda vait ja siis, alles pärast vaikimist, pärast rahunemist, midagi kuulda. Me pole ainsad, muidugi mitte, aga me tegeleme sellega. Nii hästi-halvasti, kui oskame.

Ja ometi ei ole ma kurb ega meeleheitel. Võib-olla ma eksin selles, võib-olla kõiges muus, võib-olla nii selles kui kõiges muus, aga minu arvates on suur osa inimesi üsna inimlikud, valmis aitama, koostööd tegema. Vaja on ainult natuke rahuneda, teistsugust pilku, ei ole vaja juba arendusfaasis äppi, mis muudab uudised paari sekundiga haaratavaks, pigem oleks vaja väljaandeid – iseasi, kes neid loeks?! –, kus kõige värskemad uudised on nädalavanused, juba pisut settinud, analüüsitud, läbi näritud. Vaja on näha ja märgata neid inimesi, kes korraldavad talguid ja mida veel, on vaja tunnistada, et nad pole kuidagi kõrvalisemad, tähtsusetumad tüüpidest, kes lagastavad. Oleme ausad: ka neis, kes teevad pidevalt midagi head, on inimloomus, võib-olla ainult neis see ongi. On vaja mõista, et grupikuuluvus ja eneseteostus on olemas juba sellel püramiidi astmel, kus me võitleme ellujäämise eest. Et meie elu sõltub suurel määral loost, mille me kõhutunde, rohujuure, olelusvõitluse tasandil omaks võtame. Eneseteostus algab kohe, see on ju ilmne. See on ülim eesmärk ja see hakkab meid kandma juba päris all. See algab hoiakutest, see algab loost, milles me ennast veename, see algab meie pilgust maailmale. Ennekõike algab see sellest, millele me tähelepanu pöörame. Me võime seda tasapisi harjutada, nihutada raskust, hiilida kõrvale veerevate kivide eest, padrikust. Me võime jääda teinekord vait ja kuulata. Lugeda. Saame leida ideid, mille käes maailm tõepoolest muutub. Võib-olla alustada sellest, kui märgata seda, mis on väga hästi, mis annab usku ja lootust. Ilma ideede ja tähelepanu koondamiseta ei ole meil midagi, võib-olla alustada sellest, aga ainult võib-olla, mina ju ka ei tea.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht