Tugev ja tegus saja-aastane PEN

Kuni maailmas leidub riike, kus rikutakse sõnavabadust, ei kavatse rahvusvaheline kirjanike organisatsioon pensionile jääda.

PILLE-RIIN LARM

Eelmisel nädalal möödus 100 aastat rahvusvahelise kirjanikke ja teisi loomeinimesi koondava organisatsiooni PEN International asutamisest. Uurisin PENi tegemiste kohta organisatsiooni välissekretärilt ja Eesti PENi presidendilt Kätlin Kaldmaalt.

Naasid äsja Londonist PEN-klubi juubelitähistuselt. Millest pidupäevakõnedes räägiti? Organisatsiooni puhul ei ole vist nii nagu õnnesoovisaates, kus saja-aastastele soovitakse tugevat tervist ja päikeselisi vanaduspäevi, vaid on põhjust kõneleda ka kaugemast tulevikust. Võib-olla on koguni välja töötatud programm „PEN 200“?

PEN International on maailma suurim rahvusvaheline kirjanike ja ka teiste kirjandusala inimeste organisatsioon ning selle asutaja Catherine Amy Dawson Scotti kutsel tuldi tõepoolest esimest korda kokku 1921. aasta 5. oktoobril. Organisatsiooni kuuluvad PEN-keskused enam kui 100 riigis, neid on praegu 150 ringis ja igaüks neist tegutseb just nii, nagu parasjagu võimalik.

Nagu arvata võib, siis saja-aastase juubeli tähistamine jäi üleilmse pandeemia tõttu esialgu planeeritust kordades tagasihoidlikumaks – viimased kaks aastat ei olnud võimalik tavapärasel kongressil kohtuda ja nii 2020. kui ka 2021. aasta kongress toimus digitaalsel kujul. Seda suurem rõõm oli osaleda Inglise PENi 100. aastapäeva kirjandusfestivalil Londonis Southbanki kultuurikeskuses. Üritus algas Chimamanda Ngozi Adichie esinemisega suures saalis, mis oli pungil täis noori naisi, kellele Chimamanda on kahtlemata julge eneseväljenduse võrdkuju. Seekord rääkis ta eelkõige leinast – eelmisel aastal kaotas ta kõigepealt isa ja seejärel ema – ja selle väljendamisest kirjas. Festival lõppes PEN Internationali verivärske presidendi Burhan Sönmezi osalusel toimunud vestlusringiga.

Pidupäevakõnedes puudutati muidugi niihästi minevikku kui ka tulevikku. Ütleksin, et PEN on selline parimais aastais tugev inimhing, kes ei püsi hetkegi paigal. Viimased aastad on esitanud ka nii palju uusi väljakutseid, et mitte kuidagi ei ole võimalik puhkama jääda. Tulevikuprogrammi kallal praegu töötatakse. Organisatsioonil on alati paari lähema aasta tööplaan ees, aga uus president toob loomulikult kaasa uue hingamise, ja kurdi kirjanik Burhan Sönmez, kes on aastaid Türgi vanglas istunud ning advokaadina järjepidevalt saatusekaaslaste abistamise nimel töötab, on otsusekindel ja rahulik inimene, kellel on kindlad eesmärgid. Veidi uuenenud juhatus ongi juba tulevikuplaanide arutamisega tööle asunud – kõigepealt järgmine aasta, siis kolme aasta plaan ja seejärel veel pikem perspektiiv. Juhatuse üks eesmärke ongi hoida pidevalt pilk pikal perspektiivil, sellal kui peakorteri töötajad tegelevad otseselt kirjanike eluliste probleemide ja järjekindlalt sõnavabaduse vastu eksivatele valitsustele mõju avaldamisega. See on lõputu töö.

PEN Internationali praegune president Burhan Sönmez ja Kätlin Kaldmaa 2019. aastal Frankfurdi raamatumessil.

Erakogu

Kui PEN asutati, oli selle eesmärk edendada kirjanike sõprust ja intellektuaalset koostööd. Viis aastat tagasi välissekretäri ametisse asudes tõdesid aga, et maailm on kõvasti muutunud ning PENil tuleb välja astuda niihästi sõnavabaduse eest kui ka laialdaselt levinud illegaalse jälitustegevuse vastu. Jah, kahjuks ei ole põhjust arvata, et PENi prioriteedid ei ole praegu samad. Kes või kus on organisatsiooni suurimad murelapsed?

Tõepoolest, prioriteedid ei ole sugugi muutunud. PEN on küll organisatsioon, mis seisab justkui kahel jalal, üks neist kirjandus ja teine sõnavabadus, ent oma töös tegeleme enam sõnavabaduse kui kirjandusega. Ilma sõnavabaduseta lööb ka kirjandus kõikuma. Kirjanduse osas aitavad õnneks väga tublisti kaasa paljud kohalikud PEN-keskused, kus tegeldakse kõigega alustades loovkirjutamise tundidest koolilastele kuni kirjandus- ja tõlkeauhindade väljaandmiseni.

Mõelgem või kahe viimase aasta peale. Väga lähedalt on PENi puudutanud sündmused niihästi Myanmaris, Valgevenes kui ka Afganistanis. Paljud meie lähedased kolleegid sealsetes PENides on otseselt ohtu sattunud. Nad on pidanud hävitama või väga hoolega ära peitma kõik PENi tegevust puudutavad dokumendid, nende arvutid on konfiskeeritud, organisatsioonid kas suletud või ei ole neil vähimatki võimalust jätkata ilma enda ja oma perekonna elu ohtu seadmata. Meie telefonid on ööpäev läbi sisse lülitatud ja taustajõud kogu aeg reageerimiseks valmis. See on olnud pidev sõjaseisukorras elamine ja mul on väga hea meel, et meie töötajatel on olnud võimalus saada psühholoogilist kriisiabi.

Palun too näide ka mõnest PENi viimaste aastate õnnestumisest.

Õnnestumisi õnneks on. Võtame või ukraina režissööri ja kirjaniku Oleg Sentsovi, kes 2019. aasta sügisel viimaks tänu mitmeaastasele kampaaniale Venemaa vanglast välja sai. Sentsovi vabastamise juures mängis kindlasti suurt osa seegi, et esimest korda lõid kirjanikega kampa rahvusvahelised filmitegijate organisatsioonid. Kui me siis kuu aega hiljem Sentsoviga kohtusime, oli see tõeline tunnete uperpall!

Neid rõõmsaid hetki on olnud ikka omajagu, kui kirjanik, kelle eest on aastaid ja aastaid võideldud, on vanglast välja saanud. Toon siinkohal ära ka mõned naiskirjanikud: palestiinlanna Dareen Tatour Iisraelist, Aslı Erdoğan Türgist, Stella Nyanzi Ugandast, Yirgalem Fisseha Mebrahtu Eritreast. Kõik need tugevad naised on omanäolised kirjanikud, ajakirjanikud ja kunstnikud.

Laiemas plaanis üks väga suur õnnestumine on olnud PENi naiskirjanike manifest, mis võeti ühel häälel vastu 2017. aasta kongressil Lvivis. Selle kallal töötati mitu aastat ja väga hea meelega märgin siinkohal ära, et viimast inglise keele lihvi aitas sellele anda Anneli Andre-Barrett, eesti keele ja kultuuri esindaja Kanada PENis. Manifest sündis terve rea väga andekate naiste väga viljakas koostöös, gruppi kuulusid PEN Internationali toonase presidendi Jennifer Clementi ja juhatuse liikme Margie Orfordi juhtimisel näiteks Caroline Criado Perez, Lisa Appignanesi, Kamila Shamsie, Deanna Rodger jt.

Naiskirjanike manifesti aitab päev päeva järel täide viia PEN Internationali naiskirjanike komitee, mida praegu juhatab Zoe Rodriguez Austraaliast. Eelmisel aastal algatasime VIDA nimekirja koostajatega koostöös üleilmse PENi/VIDA statistilise loenduse. Juba olemasolevad andmed annavad esialgse ülevaate naisautorite esindatusest üleilmses kirjandussfääris viimase viie aasta jooksul, ja need täienevad iga kuuga.

Võib ehk öelda, et tegu on lausa naiste manifestiga? Dokumendis nõutakse mis tahes vägivalla lõpetamist kõigi naiste ja tüdrukute vastu, nende ligipääsu haridusele, võrdsust nii seaduse ees kui ka majanduslikult, võimalust osaleda ühiskonnaelus jm. Vaid üks alapunkt kuuest on kitsamalt pühendatud naissoost kirjanikele ja ajakirjanikele.

Sul on õigus, see on väga oluline dokument – meie PENi töös on selgelt näha, et suures osas maailmast ei ole naistel üldse õigust midagi teha, kirjutamisest ja eneseväljendamisest rääkimata. Maailma kirjanduses ja kultuuris on naiste vaatepunkt selgelt alaesindatud. PENi tegevus laiemas plaanis ja naiskirjanike komitee on otseselt sihitatud naiskirjanikele toetuse andmisele. Juba see, kui PEN-keskuses luuakse naiskirjanike komitee, kes tegutseb koos teiste samasugustega, annab meie kolleegidele väga palju jõudu ja enesekindlust.

Organisatsiooni 100. aastapäeva puhul esitleti mahukat, illustratsioonide ja dokumentidega rikastatud ajalooraamatut „PEN International. An Illustrated History“. Kuidas on selles esindatud eesti kirjandus?

See teos on tõeline varandus! Raamat kaalub kaks kilo, see ilmus inglise, hispaania ja prantsuse keeles. Lisaks on ilmunud või ilmumas veel mitmes keeles väljaanded kohaliku lisaga. Neist saksakeelne on juba ilmunud – ja see kaalub ilmselt juba kolme kilo ligi 

Raamatu sisu on jagatud viide ossa, mis iseloomustavad PENi tegevust kõige enam: pagulaskirjanikud, vangistatud kirjanikud, tõlkimine ja õigus emakeelele, kirjanikud seismas rahu eest, naissoost kirjanikud. Otseselt eesti kirjandusest selles raamatus juttu ei ole, aga Eesti PEN kui osa Eesti kirjandusloost on raamatus kenasti esindatud. Võib julgelt öelda, et PENi ajalugu on lõputu. Isegi kui keegi kunagi suudab ammendada PENi ajaloo ingliskeelsed materjalid, siis sellele lisandub kõigi enam kui 150 eksisteerinud PEN-keskuse ajalugu.

Nagu teame, pidas Eesti PENi nimel Londonis läbirääkimisi Aino Kallas. Näiteks ilmus PENi uudiskirjas Aino Kallase kutse Eesti saatkonda 23. märtsil 1927. Tänu tema tagantsusimisele asutatigi Eestis PEN-klubi varem kui näiteks Soomes. 1930. aastaks oli Eesti osakond kenasti maailma esimese 35 PENi seas, Balti riikide esimene kusjuures oli hoopis Vilniuses asutatud Jidiši PEN. 1945. aastal, pärast sõda, oli PENi maailmakaart juba sootuks teistsugune: Baltimaade PENid olid kinni pandud ja terve rida organisatsioone tegutses eksiilis (esimene neist, Saksa PEN Eksiilis, asutati muide juba 1933. aastal). Raamatus on ära toodud Eesti, Läti ja Leedu kirjanike 1946. aasta pöördumine, kus palutakse võimalust tegevust maapaos jätkata, ning see luba neile järgmisel aastal ka anti. Hilisematest dokumentidest on näha, kuidas näiteks Eesti Vabariigi saadik August Torma osales Londonis järjekindlalt organisatsiooni tegevuses.

Tunnistan, et ei ole jõudnud veel tervet raamatut korralikult läbi töötada. Siin on meeletult materjali.


PENi 100. aastapäevaks valminud mahukas ajalooraamat „PEN International. An Illustrated History“

PEN-klubi (PEN International) on rahvusvaheline kirjanikke, ajakirjanikke ja teisi loomeinimesi ühendav organisatsioon. PEN-klubi asutas 1921. aastal Londonis inglise kirjanik Catherine Amy Dawson Scott. Suurtähtlühend PEN tuleb sõnadest poets, essayists, novelists ehk luuletajad, esseistid, romaanikirjanikud. Organisatsiooni esimene president oli John Galsworthy, praegu juhib seda Burhan Sönmez. PENil on üle 145 kohaliku keskuse ja 40 000 liiget.

Eesti kirjanikud on PENi tegevuses osalenud alates 1926. aasta Berliini kongressist. 1928. aastal asutati Tartus Eesti PEN, mis sai tegutseda 1940. aastani. Eesti PEN taastati 1946. aastal Stockholmis. 1989. aastal asutati Eesti PENi Tallinna osakond, mille tegevus hääbus aga 1990. aastate lõpul. Eesti PEN taasasutati 2010. aastal, keskusesse kuulub praegu 24 liiget. Eesti PENi president on Kätlin Kaldmaa.


 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht