Tuha(t)kunstnik – Valgustuse vajadusest

Et tekstid ei jääks müstiliseks, peab tähenduse järele küsima.

KAUR RIISMAA

Selle kohta, millest hästi aru ei saada, öeldakse „müstiline“, vahel öeldakse ka „jumal“, aga ega ka jumalast hästi aru ei saada. Olen vähemalt korra kuulnud, et „Madis Kõiv on müstiline“, ja ka, et „Wittgenstein on müstiline“. Aga luuletajatele paistab Wittgenstein meeldivat, tema „Tractatus …“ ja tema redel, millest lastakse lahti. Ent kogu „Tractatus …“ ning „Filosoofilised uurimused“ käivad üle jõu, luuletaja nokib välja paremad palad – redeli ja vaikuse – ning jätab ülejäänu nendele, kellele Wittgenstein pole müstiline, vaid on täpne. Kõiv on isegi pelutavam kui Wittgenstein, sest Kõiv on füüsik. Ta vaatab asju väga lähedalt, läheb asja sisse ning asub seal pärima nagu tüütu külaline „Miks teil telekas seal seinas on?“ või „Miks teil pliidi kohal lampi pole?“.

Jaan Kross ei ole müstiline, Krossist arvatakse end aru saavat. See on omamoodi paradoks, sest Kross ainult näitab asju, aga Kõiv seletab need meile lahti. Kõiv on endale nagu ülesandeks võtnud selgitada tähendus „tekstist välja“, Kross ei seleta midagi, ta konstateerib. „See noor mees, kes härra Maideli vihasel käsul tunamullu ühel kõledal kevadeõhtul Tallinna linnast propere jalga laskis, ei saanud ju esialgu üldsegi oma loodetud skriibakohale minna.“¹ Võib vaielda, kas on olemas kaks, üks või mitu Wittgensteini, kuid mõningase suvise muretusega võiks korraks vaadelda Kõivu ja Krossi minu meelest põnevat haakumist kahe võimaliku Wittgensteiniga.

Kõivu murekoht, vähemalt mälu-uurimustes, on mälu ja keele vahekord. Ta esmalt ütleb ning küsib siis, kas meil (tal) on mingisugune alus nõnda ütelda. Miks ma mäletan, et seal on aken, kuigi see pole võimalik, maja polnud nõnda ehitatud.² Võib-olla ma mäletan valesti. Aga kui ma valesti mäletan, siis mis põhjusel? Kui mõte on tähenduslik lause ja keel koosneb lausetest,³ siis kas mälulause, esiletükkiv, ennast kehtestav mäluline komponent (või ka: tõsiasi, Tatsache⁴), seisab nii-ütelda füüsikalisest tõest – majal sai olla ainult teatav hulk aknaid – kõrgemal? See mäluline komponent on Kõivul pildi kujul, ta selgelt näeb, mäletab midagi: kuidas on tõene, et ma mäletan ennast sel ja sel hetkel rongis istumas?⁵ „Laske ma mõtlen! Nüüd ma mõtlen, mõtlen, siis seletan. Nii on: Tulen mööda munakivisillutist ülesse mäkke, päike paistab, kahelpool teed punased telliskivimajad, õhtutuul, kahel pool … mitte see … see on immanentne pilt ühest ilma ühegi seoseta … Nii: tulen mööda munakivi­sillutist ülesse mäkke, vale, tulen mööda munaki … vale [—] päike paistab, kuidas? poolviltu, poolviltu? poolviltu kuhu? seinale, seinale?“⁶ jne, jne. Kõiv mängib samamoodi nukkude ja autodega, nagu Pariisi kohtus mängiti esimest korda ajaloos automudelitega läbi õnnetus, et juhtunust täpne pilt (sic! – Bild) saada.⁷

Krossi võttestikust olen Sirbis juba viiel puhul juttu teinud. Ta ei näe alati vaeva kirjelduse täpsusega, nagu ta ei kirjelda detailselt Rakveret või mängib üleolekut teeseldes oma loeteludega.⁸ Kiskudes lause „Millest ei saa rääkida, sellest peab vaikima“⁹ veidikese oma kontekstist välja, näeme, et Kross muudab vaikimise väga tõhusaks võtteks. See, mille ta jätab ütlemata, on ütlemata täpselt jäetud ütlemata.

Aga samad keelelised ja semantilised mängud leiab palju lähemalt kui filosoofiast või semiootikast. Äsja täitunud valitsuse sada päeva on hea ning käegakatsutav näide. „Aga peaministrile tikkus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli parem kui ilma kõigeta.“¹⁰ „Liisi“ või „peaministri“ võime asendada ka mõne oma pereliikmega, kes on äsja midagi ebaselget, painavatki üle elanud, ja tähendus, mille Kõiv meile avab, sellest ei muutu: teda ei huvita niivõrd Liisi isik või kas Joosep ta nagu koerakutsika maha lööks, vaid see, mis „on-öeldud“, mida „on-mõeldud“, kui on öeldud – „ometi“ kui tüvisõna.

Nõnda on Kross oma sedastamistes hoopis müstilisem, keerulisem, sest lugeja peab teda usaldama, kui ei taha iga mõne lõigu järel otsida sõnastikke või guugeldada mõnd vähe tuntud nime. Me peame uskuma, et kevadõhtu oli kõle, kuna Kross ei ründa Kõivu kombel sõna tähendust: mis see tähendab, et oli kõle, kas ma mäletan õigesti? Või et Rakvere lossimäed olid põhja poolt küljest alles lumesooraga koos.¹¹ Krossi teksti lugedes peaks olema valmis oma naiivset usaldust autoriteetide vastu hülgama ning oma peaga mõtlema, aga seda jääb tänapäeval jälle vähemaks. Oleme mingis mõttes uuesti küsimuse „mis on valgustus?“ või ka „missugune on meie omasüüline alaealisus?“ ees, niivõrd tänapäevaselt kõlavad Kanti sõnad: „On ju nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel minu eest mõtlev raamat [resp. nutiseade], südametunnistuse asemel hingekarjane [kes ütleb, kuidas on õige, resp. klikimeedia], minu enda asemel kirjutaks mulle dieedi ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata. Polekski vajadust mõtelda, kui vaid maksta suudaks.“¹²

Aga maksta me suudame ja nõnda muutub Krosski aina müstilisemaks. Ja me ei küsi ühel hetkel enam, mida poliitikute laadapoiste sõnavaraga kemplemine tähendab, vaid võtame seda kõike sõna-sõnalt, küsimata tähenduse järele või Kõivu kombel „mis on see, mis on-öeldud?“.

 

1. Jaan Kross, Kolme katku vahel. III. Virgela, 1998, lk 77.

2. Madis Kõiv, Madis. Studia Memoriae I. Õllu, 1994.

3. Ludwig Wittgenstein, Loogilis-filosoofilne traktaat. Teesid 4 ja 4.001.

4. Samas, teesid 1, 1.1, 1.11, 1.12 jne.

5. Madis Kõiv, Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega. Rmt: Luhta-minek. Ilmamaa, 2005.

6. Madis Kõiv, Aken. Õllu, 1996.

7. Sellest arvatakse olevat Wittgenstein oma keele ja pildi käsitluses inspireerunud.

8. Vt „Rakvere ja metafoor“ (Sirp 12. VII 2019) ja „Kross ja Hamburgi kaart“ (Sirp 22. III 2019).

9. Vt Loogilis-filosoofiline traktaat, tees 7. Wovon man nicht sprechen kann, darüber muss man schweigen.

10. Madis Kõiv, Aga Liisile kippus aina nutt peale … – Akadeemia 1993, nr 5, lk 983–989. Lause „Tõe ja õiguse“ I osast (ptk 36).

11. Jaan Kross, Rakvere romaan. Eesti Raamat, 1982, lk 17. Vt ka „Rakvere ja metafoor“.

12. Immanuel Kant, Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? – Akadeemia 1990, nr 4, lk 801–809. Tsitaat: „Es ist so bequem, unmündig zu sein. Habe ich ein Buch, das für mich Verstand hat, einen Seelsorger, der für mich Gewissen hat, einen Arzt, der für mich die Diät beurteilt usw., so brauche ich mich ja nicht selbst zu bemühen. Ich habe nicht nötig zu denken, wenn ich nur bezahlen kann …“