Tulbid püramiidi tipus

Missugune paistab emakeelepäeval välja antud kirjandusauhindade laureaatide valik suuremate Eesti kirjandusauhindade taustal?

PILLE-RIIN LARM

Tulbikimp ja klaasmuna! Ei ole võimalik, et te neid eile uudistes ei näinud. Oli ju emakeelepäev ja siis antakse välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad möödunud aasta säravaimate kirjandusteoste autoritele ja silmapaistvaimatele tõlkijatele.

Maarja Kangro on raamatus „Minu auhinnad“ tõdenud: „Kuigi maastik justkui auhindadest kihab ja neid peaks jätkuma paljudele, kipub tunnustamismaailmal, nagu paljudel teistelgi maailmadel, olema püramiidi kuju. Ülaosas on väike hulk neid, kel auhindu on palju, ja allosas suur hulk neid, kel auhindu pole, aga kellele need tähendaksid palju“ (lk 206). Kas väide pädeb?

Võtsin vaatluse alla kolm preemia­summa ja loodetavasti ka prestiiži mõttes kaalukamat tunnustust, mis Eesti kirjandusilmas võimalik saada: needsamad kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad, lisaks kultuurkapitali aastaauhind ning riiklikud kultuuripreemiad. Vaatluse alt jätsin välja elutööauhinnad, arvestasin ainult konkreetse teose eest saadud tunnustust. Kui palju on aga palju? Otsustasin, et palju tähendab mitu ehk vähemalt kaks.

Selgus, et sel moel kuulub püramiidi tippu koguni 54 autorit – ei ütleks, et seda on vähe. Tuleb siiski arvestada, et au jaotub mitmekümne aasta peale. Samuti paneb mõtlema edetabel, mis tipus moodustub.

Kõigi nende hulk, kes saanud suure auhinna ühe korra, on silma järgi sama suur kui kahe auhinna saajate hulk. Lohutuseks neile, kelle looming ei ole üldse kirjandusauhinda saanud: Kristjan Jaak Peterson ka ei saanud.

Püramiidi tipp on oma auhindu kahtlemata väärt. Tõsine mõtlemiskoht on hoopis see, et esimesed naised ilmuvad alles edetabeli VI kohal. Kokku on neid siinse valimi 54 autori seas 11 ehk ligi 20%. Vaevalt et naised kehvemini kirjutavad – pigem näitab see midagi otsustajate kohta. Ses mõttes valmistavad tänavuste üksteistest sõltumatute žüriide otsused rõõmu: eile välja kuulutatud laureaatide seas oli võrdselt seitse meest ja seitse naist. Nende seas on samuti enam-vähem pooleks uus­tulnukaid ja veterane. Kui ka subjektiivne eelistus žüriide kunstilistest valikutest lahkneb, on värske püramiid küll sümpaatselt nüri ja sooliselt tasakaalus.

---

Kirjanduspüramiidi tipp kaalukamate auhindade arvu järgi

I

Tõnu Õnnepalu / Emil Tode (8)

II

Andrus Kivirähk, Hasso Krull ja Andrei Ivanov (7).

III

Jaan/Jan Kaplinski (6).

IV

Madis Kõiv ja Jaan Undusk (5).

V

Toomas Haug (4).

VI

Jaan Kross, Ene Mihkelson, Aino Pervik, Piret Raud, Paul-Eerik Rummo, Mati Sirkel, Jelena Skulskaja, Lauri Sommer, Ilmar Trull ja Udo Uibo (3).

VII

Vahur Afanasjev, Martin Algus, Jim Ashilevi, Antoine Chalvin, Eric Dickens, Andres Ehin, Jüri Ehlvest, Guntars Godiņš, Cornelius Hasselblatt, Mehis Heinsaar, Maarja Kangro, Kalle Kasemaa, Kalev Kesküla, Mart Kivastik, Igor Kotjuh, Jaan Kruusvall, Gohar Markosjan-Käsper, Hendrik Lindepuu, Viivi Luik, Arne Merilai, Mihkel Mutt, Triinu Pakk, Aare Pilv, Rein Raud, Jürgen Rooste, Jaak Rähesoo, Anti Saar, Mari Saat, Peeter Sauter, Svetlan Semenenko, Mari Tarand, Mats Traat, Leelo Tungal, Mati Unt, Vaino Vahing ja Edgar Valter (2).

 

Märkus. Paberlehes ilmunud artiklis peitub kahetsusväärsel kombel ebatäpsus, mis on siin parandatud. Vabandust eksituse pärast!