Tundmatu suurmees Konstantin Konik

Mart Laar

repro ajakirjast nädal pildis Eesti uuema ajalooga on kord juba niimoodi, et sellest on avalikkusele teada vaid käputäis inimesi: Päts, Laidoner, Tõnisson ning heal juhul veel mõned. Kuigi ka nende kohta pole taasiseseisvunud Eestis suudetud avaldada ühtegi uut elulooraamatut, on vähemalt nimetatud meeste nimed enam-vähem tuntud. Samas on selge, et üksi poleks need Eesti ajaloos kahtlematult suurt rolli mänginud suurmehed oma ülesannet kuidagi täita saanud. Selleks vajasid nad enda kõrvale kaaslasi, kelle osaks oli avalikkuse tähelepanu alt suuremal või vähemal määral kõrvale jääda. See pole ei aus ega õiglane, ajaloolise tõe vastu eksimisest rääkimata.

Seetõttu oli allakirjutanul eriti hea meel kätte võtta Küllo Arjaka äsja ilmunud uurimus Konstantin Konikust. Kuigi tegemist on Eesti oma aja silmapaistva poliitiku ja haridustegelasega, teatakse teda niivõrd vähe, et on sobinud arvukates mälumängudes küsimuseks: „Kõik me teame, et Päästekomitee kaks liiget olid Päts ja Vilms. Kes oli aga Päästekomitee kolmas liige?”. Konstantin Koniku unustusse vajumise põhjuste üle võib lõputult arutada. Ilmselt polnud lihtsalt tegemist oma kaasaegsetega võrdväärselt võimuka poliitikuga. Konik oli paljuski rahulik teadusmees, kes eelistas poliitilisele karjäärile teadlase tööd, poliitikasse sattus ta sõprade survel, aga ka kohusetundest. Siiski oleks vale Konikut kuivikuna kujutada. Kuigi oma iseloomult oli Konik üldiselt rahulik, võis ta vahel olla vägagi temperamentne. 1918. aasta veebruari saatuslikel päevadel oli just tema see, kes taskust püstoli haaras ning enamlase Maasiku reetmise eest teise ilma ähvardas saata. Konikule kuulub ka üks skandaalsemaid vahelehõikeid Asutava Kogu ajaloos: ta nimetas Konstantin Pätsi Saksa Landesveeri toetamise eest „Eesti Needraks”.

1873. aastal Tartu linnas sündinud Konstantin Koniku elu esimene periood oli noorema põlvkonna eesti haritlasele küllalt iseloomulik. Majanduslike raskuste kiuste hangitud kõrgem haridus, antud juhul arstiteaduskonnas, astumine rahvuslike liidrite sepikotta Eesti Üliõpilaste Seltsi, seejärel töö Venemaal. Eestisse pöördus Konik tagasi 1905. aastal, sattudes oma seltsikaaslaste innustusel 1905. aasta sündmuste keerisesse. Möödus vaid mõni kuu, kui Konik leidis end juba koos Jaan Tõnissoni ja hilisema Tartu linnapea Heinrich Luhtiga Peterburist karistussalkade omavoli vastu protestimas. Aktiivse avaliku tegevuse kõrvalt leidis Konik siiski aega ka doktoritöö kirjutamiseks ning kaitsmiseks. 1909. aastal siirdus Konik Tallinnasse, juhtides siin Eesti arste koondavat kliinikut. Ametitöö kõrval jätkus ka Koniku avalik tegevus: ta lõi juhtivalt kaasa eesti spordiliikumises, eriti Kalevi seltsis, organiseeris eestlastest arste, osales Estonia osaühisuse tegevuses. Avalik tegevus viis Koniku Eesti Haritlaste Klubi autonomistideks kutsutud siseringi, mille liikmetest said hiljem tema lähemad võitluskaaslased. Eriti lähedased sidemed tekkisid Konikul Jüri Vilmsi ja Otto Strandmanniga.

Sellel taustal pole imestada, et Konstantin Konik tegi Vene impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud Eesti riikluse ülesehitamise protsessis kiiret karjääri. Temast sai Eesti Maavalitsuse liige, ühtlasi tervishoiuosakonna juhataja. Sellel taustal pole Koniku tõus Päästekomitee liikmeks mitte juhus, vaid pigem asjade loomulik areng. Selleski rollis oli tema osa suur. Konik oli kaasas ebaõnnestunud Haapsalu reisil, just temale usaldati iseseisvusmanifesti trükkimise korraldamine. 25. veebruaril osales Konik läbirääkimistel Saksa armee esindajatega, jätkates seejärel Saksa okupatsiooni ajal tegevust iseseisvuse heaks. Järgnes vangistamine Saksa okupatsioonivõimude poolt, kuid saatuse irooniana oli just Konik 1918. aasta novembris selle delegatsiooni liige, kes sakslastega nende Eestist lahkumist vormistavale lepingule alla kirjutas. Vabadussõja ajal oli Konik lisaks tegevusele Asutavas Kogus ametis Tervishoiu Peavalitsuse juhina, etendas kandvat rolli selles, et tollal Euroopat laastanud epideemiad Eestist suhteliselt lihtsalt mööda läksid.

Järgmised kümmekond aastat oli Konik poliitikast eemal, keskendudes arstihariduse arendamisele Tartu ülikoolis. Kuigi väliselt ei paistnud see vahest sedavõrd silma, oli Koniku töö sellel alal ometi ülimalt oluline. Jätkus siiski ka Konstantin Koniku avalik tegevus, tõsi, vahest mitte enam endise hooga. 1930ndate kriisiaastatel leiame Koniku aga taas poliitikast. Temast pidi korra peaaegu saama riigivanem, 1931. aastal leidis ta end Jaan Tõnissoni juhitud valitsusest ministri kohalt. Seda perioodi on nimetatud Jaan Tõnissoni Kanossa teeks, erinev polnud see Konstantin Koniku jaoks. Eesti väljaviimine majanduskriisist nõudis äärmiselt ebapopulaarseid otsuseid. Neid tehes kaotas Tõnisson pikaks ajaks poliitilise toetuse. Vähemalt sama raske oli see aeg ka Konstantin Konikule, lõppedes kokkuvarisemise ja rabandusega. Järgnesid aastad varjus, kuni Konstantin Konik 1936. aasta 3. augustil suri. Kurvastav lõpp, kuid võrreldes teiste Eesti riigimeeste saatusega võib seda aga isegi õnnelikuks pidada – suri Konik ju ikkagi iseseisvas Eestis ning maeti oma kodumaa mulda.

Kõigest sellest annab autor oma raamatus asjaliku pildi. Läbi on töötatud korralik hulk allikmaterjale ning mälestusi. Üht-teist võib raamatule siiski ka ette heita. Kuigi ajaloolise tausta kirjeldamine on seda laadi uurimuses kahtlemata oluline, oleks hea meelega näinud suuremat keskendumist Konstantin Koniku isikule, talle kui inimesele, tema kirjutistele ja vaadetele. Eesti iseseisvumise ja Tööerakonna ajalugu näib autorile sedavõrd huvi pakkuva teemana, et selle arvelt on Konikule endale vähem ruumi antud. Päris hulluks läheb asi, kui autor pealkirjastab ühe peatüki oma raamatus „Konstantin Konik ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamine”, keskendudes selles aga pea täielikult iseseisvusmanifesti ettekandmisele Pärnus 23. veebruaril 1918. Konstantin Konikut mainitakse vaid kaks korda peatüki lõpulõigus, kinnitades, et „tegelikult” oli Konik ikkagi üks Eesti Vabariigi väljakuulutajatest. Kordusi ja edasi-tagasi hüplemist esineb raamatus teisteski kohtades. Teatav segadus valitseb ka Koniku poliitiliste vaadete määratlemises. 1905. aastal iseloomustatakse teda kui radikaali, kohe järgmises lauses tituleeritakse aga sel ajal võrreldes mitmete teiste poliitiliste jõududega alalhoidlikku liini esindanud Jaan Tõnissoni kaaslaseks ning saadetakse aulakoosolekule käremeelse tiivaga võitlema. Lausa skandaalselt vilets on raamatu trükitehniline tase. Selles ei saa ilmselt süüdistada autorit, küll aga Eesti Päevalehe kirjastust. Mitmed raamatusse lisatud illustratsioonid ei meenuta mitte neil kujutatud ajaloolisi isikuid, vaid udukogusid. Iseseisva Eesti üks loojaid oleks väärinud paremat saatust. Eesti peaks oma arengus olema jõudnud piisavalt kaugele, et sellistest apsakatest hoiduda.

Kõik see ei saa siiski rikkuda positiivset üldmuljet. Küllo Arjakas on aidanud Eestil tasuda auvõlga oma ajaloo ühe suurkuju ees. Loodetavasti innustab see teisigi ajaloolasi käsitlema Eesti unustatud suurkujusid. Esimeses järjekorras võiks ette võtta Eesti riigivanemad ja juhtivad poliitikud nagu August Rei, Otto Strandmann, Juhan Kukk, Jüri Jaakson, Friedrich Karl Akel, Karl Einbund-Eenpalu ja paljud teised. Lõpetuseks võiks veel lisada, et vahest ei peaks eestlased laskma Pätsist ja Laidonerist mitte ainult soomlastel raamatuid kirjutada, vaid ka nende kohta ise mõne monograafiaga hakkama saada.