Tuttava linna tuled – Tartu ilu alus

JUHAN VOOLAID

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Esiteks. „Tartu linn aga oli kivist, suur, hooned selles väga toredad ja meie, varem niisugust nägemata, imestasime. Kirikuid on palju ja kloostrid suured.“ Nii kirjutab 1436. aastal Tartust läbi sõitnud Suzdali piiskop Avraam (vt Hillar Palamets, „Lugusid toonasest Tartust“). Keskajale järgnesid sõjad, laastamine ja langus, mis kulmineerus 1708. aastal, kui Tartu Põhjasõja ajal täielikult hävitati ja elanikud Venemaale küüditati. Selle koleduse ajel kirjutas Käsu Hans oma nutulaulu „Oh! ma waene Tardo liin“.

Teiseks. Legend räägib, et Raimond Valgre saadetud kord 1943. aastal Puna­armees rühma musta pesu ära viima, kuid mees vahetanud pesukorvi õlle vastu. Karistuse leevendamiseks pidanud Valgre eksprompt ühe laulu looma. Esimesed sõnad, mis talle kodumaast kaugel pähe kargasid, olid „kauneim linn on Eestis Tartu“. Nii sündis „Tartu marss“. Teises maailmasõjas hävis Tartu linnast pool, enamik purustatud hooneid lõhuti hiljem maatasa ning kaeti mullaga ja osast kesklinnast sai ulatuslik lagendik.

Kolmandaks. 2019. aastal tunnistati mainekal rahvusvahelisel konkursil LivCom Awards 75 000 – 150 000 elanikuga linnade hulgas parima elukeskkonna kategoorias teise koha vääriliseks Tartu. See ei ole enam üksiku läbisõitja kommentaar ega laulusõnad. Tegu on kõva rahvusvahelise tunnustusega globaliseerunud maailmas, kus üldpilti nähakse paremini kui eales varem. Kui rääkida spordikeeli, siis tuli Tartu maailmameistrivõistlustel oma kaalu­kategoorias hõbemedalile.

Iga looja kirjutab, laulab ja loob Tartust omal viisil. Fragment Tartu kaarsilla välinäituselt.

Piia Ruber

Tartu ilu kiituse vaibumatus paneb mõtlema. Mis seda põhjustab? Ütleme, et esimene kord meil lihtsalt vedas ning Tartu linna ülesehitamine õnnestus keskmisest paremini. Olid targad valitsejad, andekad arhitektid, usinad töölised. Aga edasi? Plats tehti ju korduvalt puhtaks. Kas meil muudkui vedas ja vedas inimestega, kes oskasid ehitada ilusamaid maju kui mujal? See ei ole tõenäoline. Täringuga võib järjest kaks kuut visata, aga kolmanda saamiseks peab tõenäosusteooria juba liiga suurt armulikkust ilmutama. Seega jätaksin inimeste võrdlemise siinkohal ära. Ent kui Tartut ei ehitanud teistest paremad inimesed, miks see siis alati oma ilu, või olgu, elukeskkonna poolest ikka esile kerkib?

Tartu kirjeldustes leidub kõige sagedamini osutusi Toomemäele, Emajõele ja ülikoolile. Keskajal ülikooli ei olnud, mis tähendab, et see linna ilu põhjustesse ei puutu. Järele jäävad Emajõgi ja Toomemägi, füüsilised objektid, mis on siin sõltumata inimtegevusest alati olnud.

Kas Emajõgi ja Toomemägi tulid inimese juurde või läks inimene nende juurde? Tartu tekkis paika, kus Põhja-Eestist Pihkvasse suunduv kaubatee sai tänu koolmekohale ületada teise kaubatee ehk jõe. Õnneliku juhusena paiknes ürgoru serval ka looduslik küngas, mis sobis kaitseehitise rajamiseks, ning oruservi ilmestas hulk sälk- ja moldorge. Kõik need olid tekkinud jääajal.

Näib, et Tartu ilu aluseks on vaheldusrikas reljeef, kuhu tänavaid ja maju paigutades on tulemus alati suurepärane. Võib-olla on kõik orgudes paiknevad linnad keskmisest ilusamad, kuna neis avanevad vaated, mida tasapinnalistes asulates pole. Inimene ammutab 80–90% infost nägemise kaudu ja orus viibides on kahele poole kerkivad nõlvad silme ees. Oleks Avraam lamedast linnast läbi sõitnud, oleks ta kirjeldanud üksnes selle tänava äärseid maju, mida mööda ta liikus.

Reljeefi, milles domineerivad liigendatud Toomemägi ning kesksel kohal voolav käänuline Emajõgi, võib nimetada romantiliseks. Kujutleme korraks, et Tartust eemaldatakse Toomemägi. Mis juhtub? Koht edetabelis kukuks kolksuga ning osa kirjanikke hakkaks asju pakkima. Aga Emajõgi? Teine kolks, ilukirjandusliku ülistuse lõpp ja pohmelus. Rahvas lämbuks vaimselt.

Nii nagu elanikel, nii on ka linnadel välimuse kõrval oma sisemine pool, vaimsus, mis moodustub linna iseloomu määrava elanikkonna elu- ja mõttelaadi mittearitmeetilisest summast. Tartu vaimsusest ehk vaimust kui Eesti kõige tuntumast omataolisest on räägitud palju. Siit jällegi: miks? Mis teeb selle vaimu eriliseks? Kas sellega on seotud ülikool? Olgu, lahutame taas, eemaldame Tartust ülikooli. Kas vaim jääb alles? Ilmselt jääb, aga muundunud kujul, kõhna ja vaesena, millest avalikult ei taheta rääkida. Seega paistab ülikool olevat asutus, kus toodetakse suur osa linna vaimu kandjaist.

Aga ülikoole leidub ju mujalgi. Kas ei või Tartu vaimsuse formeerumisel ja püsimisel olla samuti seos siinse linnapildi ja elukeskkonnaga? Tundlikum ja loomingulisem osa ülikooli tulnuist armus romantilisse linna, jäi paigale ning andis järglasi, ilu suhtes tuimem materiaalsete huvidega rahvas aga lahkus ja tegi seda mujal. Kohale jääjad on loonud Tartut ülistavaid teoseid ja rikastanud paika kõrge IQ-tasemega. Kui tajujate, mõtlejate ja loojate kontsentratsioon piiratud keskkonnas ületas mingi taseme, tekkis nende suhtluses ja koostoimes tihe mõistuslik keedis, mida nimetatakse Tartu vaimuks.

Võib-olla leidub jääaja üle nurisejaid, kuid tartlased nende hulka ei kuulu. Tartul vedas jääajaga, sest see muljus ja uuristas arengueeliseid, kujundades maapinda tarvilikul moel. Kuna Tartut on alati kiidetud õitsenguaegadel, siis on kindel, et praegu on taas üks neist käimas, sest pole mõeldav, et linn kuulub oma kehval või keskmisel perioodil elukeskkonna kvaliteedilt maailma tippu. Ajad on head, võib-olla paremad kui eales varem, ent õitsengule on alati järgnenud hukk. Huku hetke me ette ei tea, kuid aeg on näidanud, et inimkäsi, ükskõik kui võigas, Tartust jagu ei saa. Aga mis siis saab? Eks ikka see, mis meie edu põhjustas. Uus jääaeg.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht