Ühiskonna stiilirikkusest

Kirjandust populariseerida tähendab seista suhtluse ja kõneregistrite vaheldusrikkuse ning maailmakogemise mitmekesisuse eest. Kõike seda on praegu hädasti vaja.

JAN KAUS

Aastate jooksul on mind kutsutud omajagu erinevatesse kohtadesse kirjandusest rääkima, pakkuma vastust küsimusele kirjanduse sotsiaalse rolli, selle laiema tähenduse kohta. Mul on kujunenud välja üsna traditsioonilise ülesehitusega üldistus, mis koosneb sisulisest ja vormilisest küljest.

Kirjandus – ja kunst üldisemaltki – keskendub inimese enese- ja teistetajule, võimendades igapäevase elu eksistentsiaalset mõõdet. Moodsamalt öeldes: kirjandus aitab inimesel ennast positsioneerida. Kirjanduses mõtestatakse indiviidi ja maailma suhet üldjoontes kahe seisundi või hoiaku, iroonia ja empaatia kaudu. Iroonia aitab inimesel toimuvast kõrvale astuda, jälgida kõike distantsilt. Iroonia üks olulisemaid väljendusviise – eneseiroonia – võimaldab inimesel näha iseennast kõrvalt või miks mitte kaugemaltki. Empaatia toob kaasa vastupidise liikumise: selle varal nihkub inimene nii iseendale kui ka teistele lähemale, empaatiline suhe tähendab katset minna lausa kellegi teise sisse, vaadata võõrast teadvust kui iseenda oma, see aitab – näppan siin Julia Kristevalt – meil õppida erinevusi andeks andma, mitte kustutama. Kirjandusteose mõjukus on sageli seotud iroonilise ja empaatilise suhte sümbioosiga. Näiteid pole raske leida. Lugesin paari päeva eest Wisława Szymborska luuletusi – üks mu lemmikuid kannab pealkirja „Pimedate viisakus“ (selle leiab raamatust „Oma aja lapsed“). Selles loos on minajutustaja ja talle võõra eluviisi (ehk siis pimedate inimeste) suhte kirjeldamisel saavutatud suurepärane iroonia ja empaatia tasakaal.

Öeldus ei tohiks kirjandusest huvitatud inimesele olla midagi üllatavat. Ent mulle on hakanud aja jooksul tunduma, et kirjanduse vormiline võime on muutunud sisulisest kõnekamakski. Nimelt: kirjandusliku ütlemise mõju on alati seotud öeldava stiiliga. Robustselt üldistades võib öelda, et inimelu ja -suhtlust puudutavates universaalsetes küsimustes pole pärast Homerost suurt midagi uut öeldud. Küsimus on vaid selles, mil kombel autorid arhetüüpseid motiive oma ajastus ja paigas üle jutustavad. Seega aitab kirjandus meil üldjoontes mõista, et oluline pole ainult see, millest räägitakse, vaid ka see, kuidas räägitakse – stiil on kirjanduses sisuga võrdselt oluline.

Minu silmis on viimase paarikümne aasta üks tähtsündmusi eestikeelses kirjasõnas Raymond Queneau „Stiiliharjutuste“ tõlke (eestindajad Ain Kaalep, Jana Porila ja Triinu Tamm) ilmumine 2007. aastal. Põhjus ei peitu ainult raamatu vaimukuses, vaid tõsiasjas, et see vaimukus on rakendatud just nimelt kuidas-küsimuse teenistusse. Triviaalne lugu, mida on jutustatud 99 viisil, viib vägisi mõtted küsimusele stiili rollist mitte ainult kirjanduses, vaid ka meie igapäevaelus. Küsimus on selles, kuidas me omavahel räägime, kas kasutame alati olukorrale sobivaimat stiili, kas oleme kõikidest väljendusvõimalustest teadlikud, mil määral tajume kõne­aktide vastavust situatsioonile, esimeste sõltuvust viimastest, kuidas tunneme teksti seotust kontekstiga ja konteksti alatist liikuvust. Julgen üldistada, et kui kirjandus on teadlik stiiliharjutamine, siis tavasuhtlus on sageli teadvustamatu stiiliharjutamine. Tavaeluline kõnelemine ei tähenda, et selles puuduksid stiiliregistrid. Seega on humoorika sisuga „Stiiliharjutused“ ka sotsiaalselt kõnekas teos.

Siit pole raske järeldada, et mida rohkem teadvustada tavasuhtluses stiiliküsimusi, mida rohkem tajuda erinevate stiiliregistrite võimalusi ja piiranguid, seda paremini osatakse ennast selgeks teha, teist inimest mõista ja võimalikke konflikte kas vältida või lahendada. Eks igaühel on oma stiil, oma viis asjadest kõneleda. Ent isikupära pole (ainult) midagi kaasaantut ega paratamatut, suuresti vormub see aja käigus, kogemuste kogunedes või, mis parem, neid kogemusi ise kogudes. Isikupära arengus mängib olulist rolli teiste isikupäraste väljendusviiside tundmaõppimine. Üks levinumaid viise võõraste väljendusviiside kogemiseks-kogumiseks on hea ilukirjanduse lugemine, sest iga mõjuv kirjandusteos vahendab tihendatult partikulaarseid elukogemusi. Ja sageli tihendatakse kirjandusteosesse just üksikute kogemuste universaalsed, alati korduvad küljed, nagu lähedusvajadus, üksindus, võimuiha, surmahirm jne. Siit pole raske järeldada, et mida rohkem on inimene lugenud, seda suurem on ta potentsiaal mõista maailma komplekssust. Tõsi, mõistmine pole samuti paraku midagi paratamatut: ka palju lugenud inimesele võib igasugune eneseiroonia ja/või empaatia võõras olla. Ent see ei vähenda potentsiaali jõudu.

Mõistmise kasvades võib hakata kasvama ka kahtlus, ettevaatlikkustki: mida paremini tajub inimene maailma komplekssust, seda raskem võib olla tal teha maailma kohta üldistusi. Hea kirjandus ei paku lihtsaid lahendusi: mõjuv ilukirjanduslik lugu pole enamasti lameda maa, horoskoobiennustuste või vaktsiinihirmu päralt. Ent need asjad – nagu ka kõik muud asjad – on ise kirjanduse päralt. Nii usk lamedasse maasse kui ka nägemus lõpmatust arvust paralleeluniversumitest moodustavad osa kirjanduse lõpetamata kihilisusest. Hea kirjandus meenutab Maurice Merleau-Ponty elu määratlust – „ammendamatu sidusus“.

Tõsi, kui väita, et lahendus on ettevaatlikkus lihtsate lahenduste suhtes, kõlab see muidugi lihtsa lahendusena. Mainitud ettevaatlikkus tähendab aga ennekõike eelistada konkreetseid olukordi abstraktsetele kategooriatele, läheneda loosungitele üksikjuhtumite kaudu või, kui dostojevskilikult öelda, siis ideedele inimeste kaudu, mitte inimestele ideede kaudu. See tähendab ühtlasi teadlikkust sellest, et loosungid suudavad hõlmata vaid väikest osa üksikjuhtumitest, et loosungites kipub ikka olema rohkem kujutlust kui reaalsust. Abstraktsed kategooriad tunduvad lihtsad, eriti kui need on esitatud kategooriliselt, taotluses mõjuda vankumatuna. Ometi hägustavad sellised lihtsustused maailma pidevat teisenemist, protsesside ammendamatust, eriti seda, et see ammendamatus ilmneb alati konkreetsete olukordade nüansirikkuses ja ennustamatuses. Lihtsad, vankumatust taotlevad lahendused võivad tekitada konkreetsete olukordade keerukuse suhtes negatiivseid reaktsioone. Vihata on kergem, kui vihatav moodustab ühtse massi, sedavõrd ühtse, et sellesse massi saab suunata kõik negatiivsed tunded, kõik hirmud, kuni mass hakkabki tunduma kusagil taamalt ligineva ääretu äikesepilvena. Kummaline on ent see, et sedasi vihates ei kannatata üldse välja, kui ise satutakse samasuguse vihkamise objektiks.

Kirjandus ja filosoofia toimivad me vaimses maailmas umbes samamoodi nagu disain füüsilises reaalsuses. Kõik asjad, mida kasutame, on hoolikalt kujundatud, püksinööbist automaattulirelvani. Sisustusajakirjad tõstavad esile inimeste elamisi, nende füüsilist ümbrust, ent kirjanduse lugemine aitab sama efektiivselt disainida oma mõtteid ja tundeid. Mida ma silmas pean? Paistab, et inimesest teeb inimese võime kahekordselt reageerida: mitte reageerida ainult oma sisemistele, pärilikkusainega antud impulssidele ja keskkonna ärritajatele, vaid reageerida ka oma reaktsioonidele. Viimane tähendab ühtlasi võimet õppida oma reaktsioone kõrvalt jälgima, vaadata neid kas distantsilt või asetada need luubi alla.

*

Eelöeldust selgub loodetavasti, et kirjandus pole iseenesest mingi imeasi, vaid lihtsalt teatud viis asjadest kõneleda ja mõelda. Ent väga kõnekas viis! Kirjandusel on nimelt potentsiaali kõnetada kõiki neid inimesi, kellele on oluline mõista ennast täna paremini kui eile, saada paremini aru maailmast ja oma kohast maailmas ning selles arusaamises tasapisi nüansirikkust kasvatada ja seda kõneaktides, igapäevase suhtluse virvarris väljendada.

Hiljuti Tallinna keskraamatukogus toimunud seminaril rõhutas Kaia Holm, et raamatu laenutuste arv kasvab kohe pärast seda, kui teost ja/või selle autorit on näidatud teleekraanil. Selle valguses on kurb vaadata kirjanduse sotsiaalse rolli aeglast, ent järjekindlat vähenemist, milles me kõik kuidagi vaikimisi osaleme. Lisaks kirjanduse kadumisele televisioonist võib siin mainida kas või eesti keele ja kirjandustundide vähenemist koolis.

Siinse jutu kontekstis on oluline, et need näited on osa laiemast tendentsist, kõnelemis- ja suhtlusoskuse vähenemisest, erinevate kõneregistrite valdamise taandumisest, mis ühtlasi tähendab, et kui väheneb meie kõnelemisoskus, võime eritleda või kasutada erinevaid kõnelaade, väheneb oskus mõista maailma kogu selle keerukuses (ja keerukuse kasvus). Siin tulebki mängu stiil. Stiil pole ainult midagi vormilist, vaid see mõjutab alati sisu, on sellega korrelatsioonis ja sümbioosis. Kui öelda, et suhtlusoskus väheneb, tähendab see enamasti just kadusid stiilitajus, väljenduse nüansseerituses. Võib alustada juba kõige lihtsamast: sageli ei tajuta kirjaliku ja kõnelise keelekasutuse erinevusi, tõsiasja, et kirjakeel ja kõnekeel on tegelikult kaks täiesti erilaadset maailma. Need omakorda jagunevad kõikvõimalikeks registriteks, mis eeldavad muudatusi stiilis ja sedakaudu sisus.

On vaks vahet, kas (ja kus) öelda „Kui on must, näita ust“ või „Ma pooldan protektsionistlikke seisukohti“. Kaks lauset tähistavad küll sarnast ellusuhtumist, kuid seda on väljendatud täiesti erineval viisil – ja sedakaudu erinevusi maailmavaate loomisel. Samuti on äsjane näide seotud asjaoluga, mille kohaselt on hakatud üha sagedamini ajama segi ausust ja afekti. Selleks et olla otsekohene, ei pea seestuma või kedagi isiklikult ründama. Ja vastupidi: üha tugevamate emotsioonidega mängimine võib omakorda viidata kadudele oskuses lugeda tekste või suulisi väljaütlemisi, võimes mõista või aktsepteerida iga ütlemise konkreetsust ja kontekstuaalsust. Samuti kohtab üha sagedamini hoiakut, mille puhul ei peeta kuulamist enam kõneakti osaks. Üha defitsiitsem on võime kuulata neid, kellega ei nõustuta, kelle kõneviis tundub võõras.

Majanduslikule kvantiteedile keskendunud massimeedia ei aita kindlasti kaasa stiiliregistrite paljususele – võimalik, et just meedia stiilirikkuse vähenemise tõttu on kirjandus teleekraanilt kadumas. Kirjandusest on raske rääkida lühidalt, hüüdlausete ja loosungitega, väikese vimkaga vürtsitatult, erutunult ja akuutselt – rääkimata sellest, et autorid eelistavad sageli rääkida isikliku elu asemel oma teostest. Kirjandus pole televisiooni keskse stilistika valguses meelelahutuslik. Olgugi et kirjanduse meelelahutuslikkus asetseb lihtsalt mujal, see ei peitu alati kirjaniku välises atraktiivsuses. Ilukirjanduse meele­lahutuslikkus seisnebki teksti sisukuses. Kordan, et sisukus koosneb tavaliselt kahest küljest: universaalsetest küsimustest ja nende isikupärasest esitamisest ehk väljendusviisist. Mõnes mõttes on dilemma paratamatu: ajakirjanduse fookuses on ajastu, kirjanduse fookus on sageli ajatu. Seega eeldab kirjandusest kõnelemine stilistikat (täpsemalt suurel hulgal eri stiile), mida on ajakirjanduses harjutud pidama ebaatraktiivseks, s.t valitsevale stiilile mittevastavaks. Kirjandust on raske tõlkida üheks parasjagu atraktiivseks elustiiliks (kui seda ei viljeleta muidugi valitseva elustiili retoorikaga), kirjandus on pigem hulk eri stiilis kontsentreeritud meelelaade. Kurb, et sellisele mitmekesisusele ei leita ruumi avaõiguslikus televisioonis, kus on hakatud reitingutele keskendumise varjus unustama oma hariduslik-valgustuslikku fookust. Poliitikud on küll harjunud apelleerima põhiseaduse preambulale ja eesti keele ülimuslikkusele, ent sellesama eesti keele ühe olulisema väljendusviisi jaoks ei leita ressursse, et seda eraldi esile tõsta.

Tegelikult ei käi jutt siin ainult kirjandusest kui konkreetsest loomingulisest praktikast, vaid ühtlasi kogu ühiskonna „kirjanduslikkusest“, s.t sellest, kas osatakse end väljendada nüansirikkalt ja kontekstitundlikult. Seega ei tähenda kirjanduse populariseerimine ainult mingite kirjastuste, autorite või raamatute toetamist, vaid kaude ka suhtluse ja kõneregistrite vaheldusrikkuse ning maailmakogemise mitmekesisuse eest seismist. Kõiki neid asju on meil praegu hädasti vaja.

*

Ceterum censeo, et ETVsse on vaja eraldi kirjandussaadet. Ja teatrisaadet. Ja filmisaadet. Ja muusikasaadet.